laupäev, 16. november 2013

A. Kitzberg "Tuulte pöörises" sisupunktid/kokkuvõte

KITZBERG
TUULTE PÖÖRISES
Sündmused


Jaani isa päästab mõisapreili elu
 

Jaani isa saab loa Soosaarele elama kolida
 
Jaani isa ehitab sinna koos vennaga kaks talu
 
Mõisniku vahetudes pannakse talud müüki ja nad lähevad uutele omanikele
 
Jaani isa jääb naise ja pojaga oma endisesse tallu sulaseks
 
Sulase poeg Jaan ja peretütar Leena armuvad noortena
 
Jaan läheb rändama, et talu tagasiostmiseks raha teenida
 
Leena kihlub naabertalu perepoja Kaarliga
 
ALGSÜNDMUS - Jaan tuleb tallu tagasi ja hakkab seal sulaseks
 
Leena peatab Jaani lähenemiskatse
 
Leena uurib Jaani sulasetöö motiivide kohta
 
Jaan loobub viimasel hetkel end Leenale avamast
 
Kaarel lükkab pulmi töö nimel edasi
 
Leena palub Jaanil avameelne olla
 
Jaan räägib tõe talu kohta ja avaldab talle armastust
 
Leena tõrjub Jaani eemale
 
Jaani ema Anu annab  tollele nõu Leenale laps teha
 
Kaarel jätab töö pärast Leena hooletusse
 
Jaan vallutab Leena
 
Leena jääb rasedaks
 
Jaak astub Leena poolele
 
Anu tuleb Jaani nimel Leenat nõudma
 
Leena ei soostu Jaanile minema
 
KULMINATSIOON - Jaan saadetakse talust minema
 
Jaan vannub kättemaksu
 
Kaarel jääb kõigest hoolimata Leena kõrvale
Jaan läheb metsavennaks
 
Jaan tuleb oma õigust nõudma
 
Kogemata aknast sisse lennenud kuul tapab Leena
 
Jaan tapab Kaarli
 
LÕPPSÜNDMUS - Jaak murrab Jaani teatega Leena surmast

reede, 15. november 2013

A. Kitzberg "Kauka jumal" kokkuvõte

August Kitzberg
„Kauka jumal“
o   Kritzberg kui dramaturg
Küpsesse loomeikka jõudes keskendus Kitzberg näitekirjandusele ning temast sai Eesti kunstiväärtusliku draama rajaja. Tema tuntuimad teosed on näiteks „Kauka jumal“, „Tuulte pöörises“ ja „Libahunt“. Need teosed kuuluvad ka eesti draamaklassikasse. Peale selle on Kitzberg kirjutanud mälestusi ja lastejutte ning päevakajalisi följetone Tiibuse Jaagu ja Tiibuse Mari pseudonüümi all. Kirjanduse kõrvalt töötas ta valla-ja kohtukirjutaja, ärijuhtija ning ametnikuna. Kui ta 1920. aastal kirikupensioni hakkas saama, loobus ta ametnikutööst ja pühendus ainult kirjandusele. August Kitzberg elas aastatel 1855-1927.

o   Teose žanrimääraja
Näidend „Kauka jumal“ on draama, sest seal on ühendatud tragöödia ja komöödia. See käsitleb elulisi teemasid ning pühendub inimeste psühholoogiale ja käitumisele. Üldiselt on „Kauka jumalal“ tõsine sisu ja see käsitleb keerulist konflikti.

o   Keskne probleem
Peamiseks probleemiks selles näidendis oli kibestunud, ahne ja pahura taluperemehe, kes oli ühtlasi ka isa ning abikaasa, tujud ja iseloom. Kuigi tema lapsed ja naine armastasid teda väga, ei andnud too neile oma toetust. Ta ei kiitnud heaks midagi mida tema lapsed tegid ega kedagi kellega nad suhtlesid. Ta ei hoolinud oma lähedastest, vaid mõtles ainult iseendale. Peale iseenda hoolis ta ainult rahast. Tema naine, kes oli tema kõrval ustavalt aastaid olnud, oli mehe tegude pärast meeleheitel. Kuigi ta üritas oma mehe pilli järgi olla, ei lubanud tema süda oma lastele haiget teha, ta otsustas neid toetada ning oma abikaasat ümber veenda. See tal muidugi ei õnnestunud. Lapsed, kes nii väga vajasid oma isa õnnistust pere alustamiseks, ei saanud seda ning see viis neid tegema äärmuslikke tegusid mis ei lõppenud hästi.

o   Oma arvamus
Mina pean sellist probleemi üsna tõsiseks. Kuna lastele on alati nende vanemad ning nende vanemate arvamused kõige tähtsamad, siis on täiesti mõistetav miks nad nii väga oma isalt õnnistust nõudsid .Iga isa peaks oma lapsi toetama, aitama ning mõistma. Ainus mida Märt mõistis oli see, et tal oli palju raha ning rohkemat tal vaja polnudki. See jutt õpetab meile seda, et rahaga ei saa osta ei õnne, ega armastust.


neljapäev, 14. november 2013

M. Lermotov "Meie aja kangelane" sisukokkuvõte



                                    M. Lermotov- Meie aja kangelane.
                                                Sisu seletus


   
 Meie aja kangelase- esimene peatükk( sisu tegevuse järgi) -TAMAN.

See lugu on kirjutatud Petsorini märkmete põhjal.

See on Petsorini päeviku esimene osa. Selles on juttu kuidas Petsorin läheb linna nimega Taman. Petsorin satub elama ühte viletsasse hurtsikusse. Selles hurtsikus elas ka üks pime poiss. Esimesel ööl satub ta nägema kentsakat asja- pime rääkis kellegi naisterahvaga mererannas, kes omakorda ootas paati. See naine oli hüti perenaise tütar. Järgmisel õhtul kohtab Petsorin peretütart ja nad lähevad randa, istuvad paati ja sõidavad merele. Ta mõistab, et see oli lõks ja ta ei oska ujuda. Kuidagi suudab ta tüdruku paadist välja lükata ja kaldale sõuda. Kaldale jôudes ta märkas, et tüdruk polnud uppunud, vaid kõneles kaldal oma armsama Jankoga. Nad istusid teise paati tõmbasid purjed üles ja eemaldusid rannast. Kui Petsorin tagasi hurtsikusse jõudis olid kõik tema asjad ära varastatud. Järgmisel päeval Petsorin lahkus Tamaanist.

Teine peatükk- VÜRSTITAR MARY.

Petsorin saabub Pjatigorskisse, kus käivad tervisveeseltskonnad, et ravida oma tôvesid. Ta kohtas oma vana tuttavat Grusnitskit. Samas kohtab ta ka vürstinna Ligovskajat ja tema tütart Maryt. Mõned ajad hiljem kohtab ta oma vana armastust Veerat. Nende vaheline armastus polnud aga kustunud. Grusnitski armub aga Marysse. Samas tegi Petsorin kõik selleks, et Mary teda rohkem vihkama hakkaks. Ta omamoodi mängis Maryga. Grusnitski hakkab teda vihkama. Petsorin kohtus salaja Veeraga. Ühel ööl kui ta hiilis kohtuma Veeraga, tungiti talle kallale. Teda hakati süüdistama Mary majja tungimises( Grusnitski süüdistas). Nad otsustavad pidada duelli, toimumis paik pidi olema kitsas platoo, nii pidi olema kindel, et see kes saab haavata saab silmapilkselt surma kukkudes kuristikku platoo all. Grusnitski saab pihta ja kukub kuristikus alla. Mary saab teada nende tülist. Petsorin lahkub Pjatigorskist.







Kolmas peatükk- BELA(algus).

See lugu ja ka tema järg on kirjapandud Maksim Maksimôtsi lugude põhjal.

Raamatu autor sõidab mööda Kaukaasiat ja kohtab meest nimega Maksim Maksimôts, kes talle need lood jutustabki, nende reisi ajal.

Petsorin sattus N-kindlusesse, seal teenis ka Maksim Maksimôts. Ta sõbruneb Maksim Makimôtsiga. Nad satuvad ükskord mingisugusele kohalikule kogunemisele. Mingi aadli juurde. Sellel oli viieteist aastane poeg ja tütar, kelle nimi oli Bela. Samal peol viibis ka mees nimega Kazbits. Nii Petsorinile kui ka Kazbitsile hakkas meeldima Bela. Kazbitsil oli stepi kõige kiirem ratsu. Perepoeg tahtis seda endale. Nii tegi ta Petsoriniga kaupa. Tema röövis oma õe ja andis Petsorinile, kes vastutasuks muretses talle selle hobuse. Nii toimuski. Kazbits tappis vastutasuks, aga Bela isa.

Neljas peatükk-FATALIST.

Kord kui seltskond mängis kasarmus kaarte, vedas mees nimega Vulits kihla et midagi elus pole ette määratud. Tõestuseks ta võttis püssi ja vajutas päästikule(enne seda ta väitis et ta ei saa surma). Pauku ei kostnud, oli tekkinud tõrge. Ta vajutas teist korda, sihtides seinal rippuvat mütsi. Kõlas lask. Järgmisel päeval tuleb teade Vulits on tapetud. Keegi purjus kaskas oli kogemata teda hakkinud. Kôik tormasid kohe selle kasaka hurtsiku juurde. Ta oli ennast sinna luku taha pannud. Ta ei andnud alla. Petsorin läks akna juurde, rebis selle lahti ja vangistas kasaka. Kindlusesse tagasi jõudnud jutustas ta sellest kõigest Maksim Maksimôtsile.  Fatalist- saatuse paratamatuse uskuja.

Viies peatükk-BELA( lõpp).

Bela sai teada oma isa surmast. Ta jäi elama kasarmusse. Aja jooksul ta hakkas Petsorini armastama. Kord läksid Petsorin ja Maksimôts jahile. Saaki nad ei saanud. Tagasi tulles nad märkasid ratsanikku, see oli Kazbits ja nad hakkasid teda taga ajama. Nad tabasid hobust, see kukkus. Nad märkasid, et Kazbits hoidis oma kätel Belat, ta tõstis kinžalli. Oli juba hilja. Kazbits põgenes. Bela sai surmavalt haavata. Ta elas veel vaid kaks päeva. Kazbits oli röövinud Bela nõnda. Bela oli läinud keelust hoolimata jalutama. Kazbits oli varitsenud ja kui valvemehi läheduses ei olnud oli ta Bela röövinud.
Pärast õnnetust jäi Petsorin haigeks ja viidi üle Gruusiasse. Hiljem olevat ta Venemaale tagasi tulnud.

Kuues peatükk- MAKSIM MAKSIMOTS.

Pärast esimets kohtumist lähevad raamatu autori ja Maksim Maksimôtsi teed lahku, mõne aja pärast nende teed taas ristuvad. Samasse kohta kus viibivad nemad, saabub üks kaless. Tuleb välja, et see kuulub Petsorinile. Maksim Maksimôts tahab hirmsasti kohata oma vana sõpra. Nende kohtumisel on Petsorin ükskõikne. Nad jätavad hüvasti ja Petsorin sõidab Pärsiasse. Ta lubab oma kirjadega mis olid Maksim Maksimôtsi valduses, teha mis keegi igavnes soovib ja lahkus. Raamatu autor keda need kirjad väga huvitavad palub need endale. Ta saabki need endavaldusesse. Ta jättis hüvasti Maksim Makimôtsiga, kes oli muutunud tõrksaks ja sõitis ära.

Viimane peatükk-PETSORINI PÄEVIKU EESSONA.

Selles räägib autor, et ta oli saanud teada Petsorini surmast ja ta otsustas need materjalid trükis avaldada. Seda tegema sundis teda suur kasusoov.




kolmapäev, 13. november 2013

Stendhali "Punane ja must" sisukokkuvõte

STENDHALI „PUNANE JA MUST”



Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad.

Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble’is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa „Punasest ja mustast”, loob paralleele enda ja Julieni vahel.

Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane

Esimene neist on mees, kes Stendhal tahtnuks olla. See on noor, tavaliselt ilus mees, kes väärib armastust, kuid on uje, sest temagi on võimeline armastama ja järelikult olema kohmetunud selle ees, keda armastab. Kuid siiski on ta võimeline ületama takistused tahtekindluse ja julgusega.. Teine marionett on naine, keda Stendhal tahaks armastada. Naine, keda kirjanik ihkab armastada, on täiuslikult ilus, puhas ja kes saab ometigi tema armukeseks. Kolmas tegelaskuju on naine, kes kirjanik enda arvates oleks olnud, kui ta oleks olnud naine. „Punases ja mustas” on selleks Mathilde. Neljas marionett on deus ex machina – võimas heategija (härra de La Mole).

Julien on noor üheksateistkümneaastane noormees, kes kasvab üles peres, kus hinnatakse ainult füüsilisi oskusi. Julien aga erineb oma perekonnast – isast ja vendadest igati. Ta on huvitatud kirjandusest, tal on omad eeskujud, keda salaja jumaldada, ta armastab raamatuid. Tunne, et ta ei kuulu perekonda, ajab mehe niikaugele, et ta nõustub minema koduõpetajaks linnapea majja. Julien, kelle suurepärane mälu on taganud talle jumalasõna tundmise peast, saab kiiresti väärtuslikuks.

Jõudnud oma uude koju, hämmastavad Julieni võimalused, mida elu võib pakkuda ning mees hakkab kiiresti ellu viima oma unistust – jõuda „haljale oksale”. Kohtudes majaperenaise, kolmekümnendates aastates proua de Renaliga, saab Julieni selgeks, mida teha. Proua on algul Julieni suhtes äraootaval seisukohal. Ta kardab oma laste pärast, keda ta kogu hingest jumaldab. Kohtudes noormehega kaovad ta kartused, sest noormehe intelligentsus võlub ka teda.

Julienile on vastumeelne maja, kus ta elab ning ka sealne õhkkond ning inimesed. Härra de Renali ta vihkab. Talle tundub mees pealiskaudne ning kalk, tavaline rikkur, kes oma varanduse on kokku ajanud vaeste arvelt. Ka lastesse on tal algul keeruline kiinduda, ta õpetab neid vastumeelselt. Proua de Renalis näeb ta oma võimalust, mis aitab tal elus kaugemale jõuda ning ta otsustab naist ära kasutada.

Proua de Renal on lihtsameelne vähese haridusega daam, kes ometigi on hingelt väga puhas ning olemuselt õrn. Ta armastab üle kõige oma lapsi ning austab meest. Julieni tulek aga ajab naise meeled segadusse ning alguse saab Julieni ning proua de Renali suhe.

Julien on tundetu ning auahne. Tema tegemised on kõik ette planeeritud ning väiksemgi muutus toob kaasa talle hingepiinad. Julien manipuleerib härra de Renaliga, ähvardades lahkuda, kui too palka juurde ei maksa. Härra de Renal läheb manipulatsiooniga kaasa, sest ei suudaks leppida sellega, kui ta andeka Julieni oma vaenlastele kaotaks.
Ajapikku hakkab Julien proua de Renali armastama. Aukartus kulla ning karra vastu hakkab taanduma. Julieni võlub mitte ainult naise õrnus ning abitus vaid ka tema tema harvaesinev ükskõiksus ning külmus. Varsti haigestub proua de Renali üks lastest ning naine võtab seda kui jumala karistust. Julien saadetakse teise linna seminari õppima.

Elu seminaris pole Julienile kerge. Enamus õpilasi on talupojad, kes samamoodi nagu tema, soovivad elus kõrgemalt jõuda. Julien näeb taas, et ta ei sulandu massi – teda ümbritseb kadedus, rumalus ning tahumatus. Suhtumine temasse muutub pärast ta edutamist järeleaitajaks.

Edasi viib noormehe elutee teda markii de Mole’i juurde, kus pakutakse sekretärikohta. Julien võtab pakkumise vastu, sest teda on alati võlunud võimalused, mida Pariis võib pakkuda. Markii usaldab Julieni, poiss õpib palju ning elu muudab teda. Julien tutvub markii tütre Mathildega, kellel poisi vastu varsti tunded tärkavad. Julien põlgab algul Mathilde armastuse, kuid tema keeruline iseloom ei anna talle rahu. Pärast koosveedetud ööd taipab Mathilde, et ei tunne Julieni vastu midagi. Neiu kartis, et Julien võiks hakata tema üle domineerima.

Markii poolt korraldatud välisreisil saab Julien head nõu, kuidas Mathilde endale võita. Tema peensusteni välja töötatud plaan näib olevat vettpidav. Peagi jääb Mathilde rasedaks, kuid uudise teatamine isale on raske. Markii on pettunud, kuna oli lootnud oma tütrele kõrgemast soost meest. Tütre au päästmiseks teeb la Mole Julienist  Julien Sorel de la Vernaye. Abiellumisplaanid rikub ära proua de Renali armukadedusest kirjutatud kiri, kus ta paljastab Julieni olemuse ning tema motiivid. Vihane ning pettunud Julien tulistab kodukirikus proua de Renali, kes jääb siiski elama. Julienile määratakse surmanuhtlus. Vanglas külastavad Julieni tema isa, küree, Mathilde ning proua Renal, kes kõik püüavad surmanuhtlust ära hoida.

Kui algul oli Julien ainult vallutamise peal väljas, siis vanglas olles taipab mees, mis on talle tõeliselt oluline – proua Renali armastus. Mathilde sarnanes Julienile, sest ka tema oli rahutu ning ei tahtnud leppida keskpärase eluga. Proua Renali jaoks oli Julien tõeline armastus.


Julien on väga auahne ning ambitsioonikas. Teab, mida soovib saavutada ning teeb kõik, et sinna jõuda. Iseloomult väga keeruline ning vastuoluline – vähemalt minu kui noorema põlvkonna lugeja jaoks. Tema viis, kuidas kõrgemale jõuda on tihti isegi julm – ta kasutab ära teisi inimesi ning teeb haiget neile, keda armastab.