neljapäev, 9. november 2017

Viivi Luik "Seitsmes rahukevad" kokkuvõte


Viivi Luik
"Seitsmes rahukevad"





Sügis. Minategelane ja ema läksid pihlakamarju korjama. Mt. leidis kuuse alt metsavendade keedupoti, ema jättis selle sinnapaika, sest oli uusmaasaaja tütar. Mt. vihastas ja karjus: "Nunnad ja mungad, vaarao!". Ema püüdis teda keelata, aga see ei mõjunud, sest mt. teadis, et ema sõltus tema vanaemast ja onust, ta oli temas 17 aastat vanem ning raha oli tal ainult 25 rubla, mille ema oli saanud mt. isa käest. Mt pidas end talle sülle langenud õnneks ning võis röökida kui tahtis. Oma armastust välendas ta metsiku trampimise, raske ja tüütu kaelasrippumise ning juustest sikutamisega. Kingitustena emale käis ta aias kääridega lilli lõikamas. Üle nende peade lendasid reaktiivlennukid, mt. kartis ja tahtis ära minna, ema aga ütles et lennukid pole ohtlikud ning lohutas minategelast. Nad korjasid pangetäie pihlakamarju ning hakkasid kodu poole minema.Vahepeal nad puhkasid, siis püüdis minategelane lennukeid silme eest ära saada ema hirmutades. Jõe ääres jäi ema Teiste-Leidaga juttu ajama, minategelasel kästi kodu poole minna. Ta läks väga aeglaselt ning mõtles hauast, millest naised rääkima jäid. See oli tapetud parteilase haud, kes oli surnud haarangus, mille järgi isegi aega arvestati. Mees maeti kuusikusse, isegi risti ei lubatud hauale panna. Minategelane läks ühe talu sirelilehtlasse, kuhu ta oli peitnud pildiraamatu. Ta vaatas pilte ja ootas, kuni ema taluni jõuab. Siis läksid nad koju. Ema hakkas pihlakatest moosi keetma, vanaema keetis suppi. Minategelane vaatas üle kõik asjad, mis kuulusid neile- lauad, kapid, surnud tädi peegel ning riided ja raamatud. Tulevikuasjad- apelsinimahl, nõudepesumasinad, külmutuskapid jne, olid neist vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel, ettekujutamatud. Ema kõrvetas moosi põhja. Minategelane süüdistas teda kõiges, ka enda olemasolus. Minategelase onu oli lihunik, talle kuulusid saed, noad ja muud riistad, mis minategelast vigastada püüdsid. Õhtul kartis minategelane paljusid asju, ka oma nukku, Manni, kes oli kõva kui kivi. Vanaema viis Manni sahvrisse ning minategelane läks magama. Hommikul läksid ema ja vanaema Kõliniitu heina kuivatama. Mt jäi koju. Ta tahtsis järele vaadata, mis on mesipuud, mille katuse onu vahetevahel ära tõstab. Hädavaevu jaksas ta katuse üles tõsta, siis aga kukkus see maha. Mt. pistis käe tarru, ning ehmus, tundes oma käe all külma noatera. Ta uuris nuga, mässis tagasi paberisse ning pani tarru. Ta sai aru, et onu sees oli hirm ärapeidetud Saksa täägi pärast, vanaema sees mure riigilaenu maksmise ning piimanormi pärast, ema sees ahastus suhkru ja palituriide pärast. Tema oli neile lohutus ja vandetõotus tuleviku käest. Teda nähes pidid nad aimama helgemat tulevikku. Minategelane mattis Manni maha, rohkem ei ole ta teda näinud. Järgmisel päeval läks mt esimest korda koos emaga linna. Sinna sõideti bussiga. Pargis muusikat kuuldes mõtles mt taas, et on laps-rahva tulevik. Ema ostis talle jäätist, kuna mt seda aga varsti ei tahtnud, oli ema õnnelik kui sai selle ise ära süüa. Emal oli vaja tutvuse kaudu hankida tõend, et on riigile müünud toore seanaha. Seni kuni täiskasvanud asju ajasid, läks mt. Heljuga välja. Helju näitas talle lambanahku. Nad peksid üksteist nahkadega, minategelasel sai kõrini ning ta hirmutas Heljut, tehes tigeda näo ning sisistades: " Metsavana tuleb!" Helju andis talle seejärel lepituseks paberist nuku. Mt. pesti lambarasvast puhtaks ning nad läksid emaga kohvikusse, seejärel raamatupoodi. Mt. sai kaks raamatut, sest vihikuid maalastele ei müüdud. Koju jõudes avastasid nad, et kolm nende kana oli maha murtud. Ema ja vanaema hakkasid sulgi kitkuma. Isa saabus komandeeringust, tõi emale kringli ning minategelasele raadio. Hommikul tegi isa perest pilte ning hiljem viis minategelase mootorrattaga sõitma. Sõideti poest läbi, osteti martsipani ning heeringaid ja seejärel mindi isa vanasse koju- Tuudakule. Vaadati ringi, söödi ära pool martsipanjänesest ning siis mindi tagasi, peatudes Liisu juures. Isa jäi välja Liisu seinakella parandama, mt. läks sisse. Magamistoast sängist nägi mt. võõra mehe silmi ning püssirauda, ta ehmus ning jooksis tagasi vaatamata koju. Hommikul läks isa ära. Külla tuli Ilves, raamatukogu juhataja, kes tuli läbi viima tursa tutvustamise kursusi. Vanaema andis talle tänuks 10 muna, minategelane läks neid kohale viima. Ta valis endale raamatukogust kaks rasket raamatut, Ilves aga võttis need ära ning andis talle hoopis "inetu pardipoja", öeldes minategelase protestile vastuseks, et ka siin on ridade vahel peidus inimesed. Paula- toa Aime tuli külla. Nad söötsid kahekesi koeri pekiga, hrimutasid kanu ning viskasid kuke katusele, seejärel tantsisid grammofoni kuulates, lugesid minategelase raha ning lõpuks midagi kartma hakates pugesid kapi ja seina vahele, kust nad ise enam välja ei saanud. Vanaema, ema ja Paula tulid koju ning päästsid nad pika pusimise järel lahti. Minategelaseni jõudis arvamus, et kõik, mis ümberringi oli, oli vaid kuju võtnud aeg. Järgmisel päeval läks minategelane vanaemaga koos kolhoosi väljadele lehma söötma. Nad jäid aga ohvitserile vahele, kes lubas sellest mitte teatada, kui vanaema võtab endale püssi ja hakkab patrullis käima. Vanaema oli vihane, ent nõustus. Ühel hommikul hakati mullikat tapma. Laps kamandati tuppa, ta kuulis siiski emalt, mis toimub ning hiilis lauda peale pealt vaatama. Kui mullikas surnud oli, põgenes ta metsa. Ta jooksis seal ringi ning kui nägi Liisut tulemas, hakkas koera mängima, et mitte Liisut näha. Ta ei tahtnud Liisuga ikka rääkida, end siiski kutsus mt ta lõpuks neile ja rääkis, et nad mullika ära olid tapnud. Liisu, vanaema ning mt. läksid külla hiljuti naabertallu kolinud ingerlasele. Talle viidi kaasa liha ning sahhariini. Minategelasele seal ei meeldinud, hiljem lõi ta kogemata ingerlase last jalaga ning ta hakaks selle peale ise nutma. Seejärel läksid nad ära ning mt. jooksis koju. Onu oli läinud kaugele kellegi vasikat tapma. Puud said otsa ning ema ja mt. läksid metsa, et suure kelguga natuke puid tuua. Kelk oli aga raske ning kui osad halud veel maha kukkusid, hakkas ema nutma ning jooksis koju. Hiljem läksid ema ja vanaema kelgule järele. Vana- aasta viimasel päeval pärast Teiste juurest ajalehtede toomist läks mt. koju suure ringiga. Ta kaapis silla all ning kukutas end seal olevasse koopasse, kus ta mängis mängu, milles murdis pead teiste inimeste suurimate saladuste üle. Ta tahtis teada,kas kõik see, lumi, jää jne huvitab teda ka siis samamoodi kui ta juba suur on. Nüüdseks on aga kõik muutunud. Koerad on surnud, samuti Liisu, vanaema ja teised. Mt. läks koju. Toas oli kuusk, küpsetati leiba, mis aga oli lääge, ahjus olid jõulutoidud. Isa tuli koju. Minategelane sai isalt kingiks dressipüksid, onult aga samblatuti koos nahksete sinilillelehtedega, mis minategelase jaoks oli talvepimeduses sähvatanud igavene päike, lootusesäde. Tulevikus langesid kaupade hinnad, majavedamise plaanid unustati, põllutöödele tekkisid uues kombainid ja traktorid. Ema häbeneb südame kunagist elu, ent tal pole seda millegiga asendada. Vaid fotod säilitavad tema noort nägu. Ema ei tunne mingit võõristust uksekellade, liftide, telefonide ja tolmuimejate eest. Minategelane ei tunneks teda ära, kui ta ei teaks, et see on tema. Niisamuti ei tunneks ema teda, kui ta ei teaks et see on tema. Minategelane on muutunud asitõendiks tänasest päevast. 

kolmapäev, 8. november 2017

A. Kitzberg "Tuulte pöörises" kokkuvõte/sisupunktid

KITZBERG
TUULTE PÖÖRISES
Sündmused


Jaani isa päästab mõisapreili elu

Jaani isa saab loa Soosaarele elama kolida

Jaani isa ehitab sinna koos vennaga kaks talu

Mõisniku vahetudes pannakse talud müüki ja lähevad uutele omanikele

Jaani isa jääb naise ja pojaga oma endisesse tallu sulaseks

Sulase poeg Jaan ja peretütar Leena armuvad noortena

Jaan läheb rändama, et talu tagasiostmiseks raha teenida

Leena kihlub naabertalu perepoja Kaarliga


ALGSÜNDMUS - Jaan tuleb tallu tagasi ja hakkab seal sulaseks

Leena peatab Jaani lähenemiskatse

Leena uurib Jaani sulasetöö motiivide kohta

Jaan loobub viimasel hetkel end Leenale avamast

Kaarel lükkab pulmi töö nimel edasi

Leena palub Jaanil avameelne olla

Jaan räägib tõe talu kohta ja avaldab talle armastust

Leena tõrjub Jaani eemale

Jaani ema Anu annab  tollele nõu Leenale laps teha

Kaarel jätab töö pärast Leena hooletusse

Jaan vallutab Leena

Leena jääb rasedaks

Jaak astub Leena poolele

Anu tuleb Jaani nimel Leenat nõudma

Leena ei soostu Jaanile minema


KULMINATSIOON - Jaan saadetakse talust minema

Jaan vannub kättemaksu

Kaarel jääb kõigest hoolimata Leena kõrvale
Jaan läheb metsavennaks

Jaan tuleb oma õigust nõudma

Kogemata aknast sisse lennenud kuul tapab Leena

Jaan tapab Kaarli


LÕPPSÜNDMUS - Jaak murrab Jaani teatega Leena surmast

reede, 15. november 2013

A. Kitzberg "Kauka jumal" kokkuvõte

August Kitzberg
„Kauka jumal“
o   Kritzberg kui dramaturg
Küpsesse loomeikka jõudes keskendus Kitzberg näitekirjandusele ning temast sai Eesti kunstiväärtusliku draama rajaja. Tema tuntuimad teosed on näiteks „Kauka jumal“, „Tuulte pöörises“ ja „Libahunt“. Need teosed kuuluvad ka eesti draamaklassikasse. Peale selle on Kitzberg kirjutanud mälestusi ja lastejutte ning päevakajalisi följetone Tiibuse Jaagu ja Tiibuse Mari pseudonüümi all. Kirjanduse kõrvalt töötas ta valla-ja kohtukirjutaja, ärijuhtija ning ametnikuna. Kui ta 1920. aastal kirikupensioni hakkas saama, loobus ta ametnikutööst ja pühendus ainult kirjandusele. August Kitzberg elas aastatel 1855-1927.

o   Teose žanrimääraja
Näidend „Kauka jumal“ on draama, sest seal on ühendatud tragöödia ja komöödia. See käsitleb elulisi teemasid ning pühendub inimeste psühholoogiale ja käitumisele. Üldiselt on „Kauka jumalal“ tõsine sisu ja see käsitleb keerulist konflikti.

o   Keskne probleem
Peamiseks probleemiks selles näidendis oli kibestunud, ahne ja pahura taluperemehe, kes oli ühtlasi ka isa ning abikaasa, tujud ja iseloom. Kuigi tema lapsed ja naine armastasid teda väga, ei andnud too neile oma toetust. Ta ei kiitnud heaks midagi mida tema lapsed tegid ega kedagi kellega nad suhtlesid. Ta ei hoolinud oma lähedastest, vaid mõtles ainult iseendale. Peale iseenda hoolis ta ainult rahast. Tema naine, kes oli tema kõrval ustavalt aastaid olnud, oli mehe tegude pärast meeleheitel. Kuigi ta üritas oma mehe pilli järgi olla, ei lubanud tema süda oma lastele haiget teha, ta otsustas neid toetada ning oma abikaasat ümber veenda. See tal muidugi ei õnnestunud. Lapsed, kes nii väga vajasid oma isa õnnistust pere alustamiseks, ei saanud seda ning see viis neid tegema äärmuslikke tegusid mis ei lõppenud hästi.

o   Oma arvamus
Mina pean sellist probleemi üsna tõsiseks. Kuna lastele on alati nende vanemad ning nende vanemate arvamused kõige tähtsamad, siis on täiesti mõistetav miks nad nii väga oma isalt õnnistust nõudsid .Iga isa peaks oma lapsi toetama, aitama ning mõistma. Ainus mida Märt mõistis oli see, et tal oli palju raha ning rohkemat tal vaja polnudki. See jutt õpetab meile seda, et rahaga ei saa osta ei õnne, ega armastust.


neljapäev, 14. november 2013

M. Lermotov "Meie aja kangelane" sisukokkuvõte



                                    M. Lermotov- Meie aja kangelane.
                                                Sisu seletus


   
 Meie aja kangelase- esimene peatükk( sisu tegevuse järgi) -TAMAN.

See lugu on kirjutatud Petsorini märkmete põhjal.

See on Petsorini päeviku esimene osa. Selles on juttu kuidas Petsorin läheb linna nimega Taman. Petsorin satub elama ühte viletsasse hurtsikusse. Selles hurtsikus elas ka üks pime poiss. Esimesel ööl satub ta nägema kentsakat asja- pime rääkis kellegi naisterahvaga mererannas, kes omakorda ootas paati. See naine oli hüti perenaise tütar. Järgmisel õhtul kohtab Petsorin peretütart ja nad lähevad randa, istuvad paati ja sõidavad merele. Ta mõistab, et see oli lõks ja ta ei oska ujuda. Kuidagi suudab ta tüdruku paadist välja lükata ja kaldale sõuda. Kaldale jôudes ta märkas, et tüdruk polnud uppunud, vaid kõneles kaldal oma armsama Jankoga. Nad istusid teise paati tõmbasid purjed üles ja eemaldusid rannast. Kui Petsorin tagasi hurtsikusse jõudis olid kõik tema asjad ära varastatud. Järgmisel päeval Petsorin lahkus Tamaanist.

Teine peatükk- VÜRSTITAR MARY.

Petsorin saabub Pjatigorskisse, kus käivad tervisveeseltskonnad, et ravida oma tôvesid. Ta kohtas oma vana tuttavat Grusnitskit. Samas kohtab ta ka vürstinna Ligovskajat ja tema tütart Maryt. Mõned ajad hiljem kohtab ta oma vana armastust Veerat. Nende vaheline armastus polnud aga kustunud. Grusnitski armub aga Marysse. Samas tegi Petsorin kõik selleks, et Mary teda rohkem vihkama hakkaks. Ta omamoodi mängis Maryga. Grusnitski hakkab teda vihkama. Petsorin kohtus salaja Veeraga. Ühel ööl kui ta hiilis kohtuma Veeraga, tungiti talle kallale. Teda hakati süüdistama Mary majja tungimises( Grusnitski süüdistas). Nad otsustavad pidada duelli, toimumis paik pidi olema kitsas platoo, nii pidi olema kindel, et see kes saab haavata saab silmapilkselt surma kukkudes kuristikku platoo all. Grusnitski saab pihta ja kukub kuristikus alla. Mary saab teada nende tülist. Petsorin lahkub Pjatigorskist.







Kolmas peatükk- BELA(algus).

See lugu ja ka tema järg on kirjapandud Maksim Maksimôtsi lugude põhjal.

Raamatu autor sõidab mööda Kaukaasiat ja kohtab meest nimega Maksim Maksimôts, kes talle need lood jutustabki, nende reisi ajal.

Petsorin sattus N-kindlusesse, seal teenis ka Maksim Maksimôts. Ta sõbruneb Maksim Makimôtsiga. Nad satuvad ükskord mingisugusele kohalikule kogunemisele. Mingi aadli juurde. Sellel oli viieteist aastane poeg ja tütar, kelle nimi oli Bela. Samal peol viibis ka mees nimega Kazbits. Nii Petsorinile kui ka Kazbitsile hakkas meeldima Bela. Kazbitsil oli stepi kõige kiirem ratsu. Perepoeg tahtis seda endale. Nii tegi ta Petsoriniga kaupa. Tema röövis oma õe ja andis Petsorinile, kes vastutasuks muretses talle selle hobuse. Nii toimuski. Kazbits tappis vastutasuks, aga Bela isa.

Neljas peatükk-FATALIST.

Kord kui seltskond mängis kasarmus kaarte, vedas mees nimega Vulits kihla et midagi elus pole ette määratud. Tõestuseks ta võttis püssi ja vajutas päästikule(enne seda ta väitis et ta ei saa surma). Pauku ei kostnud, oli tekkinud tõrge. Ta vajutas teist korda, sihtides seinal rippuvat mütsi. Kõlas lask. Järgmisel päeval tuleb teade Vulits on tapetud. Keegi purjus kaskas oli kogemata teda hakkinud. Kôik tormasid kohe selle kasaka hurtsiku juurde. Ta oli ennast sinna luku taha pannud. Ta ei andnud alla. Petsorin läks akna juurde, rebis selle lahti ja vangistas kasaka. Kindlusesse tagasi jõudnud jutustas ta sellest kõigest Maksim Maksimôtsile.  Fatalist- saatuse paratamatuse uskuja.

Viies peatükk-BELA( lõpp).

Bela sai teada oma isa surmast. Ta jäi elama kasarmusse. Aja jooksul ta hakkas Petsorini armastama. Kord läksid Petsorin ja Maksimôts jahile. Saaki nad ei saanud. Tagasi tulles nad märkasid ratsanikku, see oli Kazbits ja nad hakkasid teda taga ajama. Nad tabasid hobust, see kukkus. Nad märkasid, et Kazbits hoidis oma kätel Belat, ta tõstis kinžalli. Oli juba hilja. Kazbits põgenes. Bela sai surmavalt haavata. Ta elas veel vaid kaks päeva. Kazbits oli röövinud Bela nõnda. Bela oli läinud keelust hoolimata jalutama. Kazbits oli varitsenud ja kui valvemehi läheduses ei olnud oli ta Bela röövinud.
Pärast õnnetust jäi Petsorin haigeks ja viidi üle Gruusiasse. Hiljem olevat ta Venemaale tagasi tulnud.

Kuues peatükk- MAKSIM MAKSIMOTS.

Pärast esimets kohtumist lähevad raamatu autori ja Maksim Maksimôtsi teed lahku, mõne aja pärast nende teed taas ristuvad. Samasse kohta kus viibivad nemad, saabub üks kaless. Tuleb välja, et see kuulub Petsorinile. Maksim Maksimôts tahab hirmsasti kohata oma vana sõpra. Nende kohtumisel on Petsorin ükskõikne. Nad jätavad hüvasti ja Petsorin sõidab Pärsiasse. Ta lubab oma kirjadega mis olid Maksim Maksimôtsi valduses, teha mis keegi igavnes soovib ja lahkus. Raamatu autor keda need kirjad väga huvitavad palub need endale. Ta saabki need endavaldusesse. Ta jättis hüvasti Maksim Makimôtsiga, kes oli muutunud tõrksaks ja sõitis ära.

Viimane peatükk-PETSORINI PÄEVIKU EESSONA.

Selles räägib autor, et ta oli saanud teada Petsorini surmast ja ta otsustas need materjalid trükis avaldada. Seda tegema sundis teda suur kasusoov.




kolmapäev, 13. november 2013

Stendhali "Punane ja must" sisukokkuvõte

STENDHALI „PUNANE JA MUST”



Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad.

Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble’is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa „Punasest ja mustast”, loob paralleele enda ja Julieni vahel.

Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane

Esimene neist on mees, kes Stendhal tahtnuks olla. See on noor, tavaliselt ilus mees, kes väärib armastust, kuid on uje, sest temagi on võimeline armastama ja järelikult olema kohmetunud selle ees, keda armastab. Kuid siiski on ta võimeline ületama takistused tahtekindluse ja julgusega.. Teine marionett on naine, keda Stendhal tahaks armastada. Naine, keda kirjanik ihkab armastada, on täiuslikult ilus, puhas ja kes saab ometigi tema armukeseks. Kolmas tegelaskuju on naine, kes kirjanik enda arvates oleks olnud, kui ta oleks olnud naine. „Punases ja mustas” on selleks Mathilde. Neljas marionett on deus ex machina – võimas heategija (härra de La Mole).

Julien on noor üheksateistkümneaastane noormees, kes kasvab üles peres, kus hinnatakse ainult füüsilisi oskusi. Julien aga erineb oma perekonnast – isast ja vendadest igati. Ta on huvitatud kirjandusest, tal on omad eeskujud, keda salaja jumaldada, ta armastab raamatuid. Tunne, et ta ei kuulu perekonda, ajab mehe niikaugele, et ta nõustub minema koduõpetajaks linnapea majja. Julien, kelle suurepärane mälu on taganud talle jumalasõna tundmise peast, saab kiiresti väärtuslikuks.

Jõudnud oma uude koju, hämmastavad Julieni võimalused, mida elu võib pakkuda ning mees hakkab kiiresti ellu viima oma unistust – jõuda „haljale oksale”. Kohtudes majaperenaise, kolmekümnendates aastates proua de Renaliga, saab Julieni selgeks, mida teha. Proua on algul Julieni suhtes äraootaval seisukohal. Ta kardab oma laste pärast, keda ta kogu hingest jumaldab. Kohtudes noormehega kaovad ta kartused, sest noormehe intelligentsus võlub ka teda.

Julienile on vastumeelne maja, kus ta elab ning ka sealne õhkkond ning inimesed. Härra de Renali ta vihkab. Talle tundub mees pealiskaudne ning kalk, tavaline rikkur, kes oma varanduse on kokku ajanud vaeste arvelt. Ka lastesse on tal algul keeruline kiinduda, ta õpetab neid vastumeelselt. Proua de Renalis näeb ta oma võimalust, mis aitab tal elus kaugemale jõuda ning ta otsustab naist ära kasutada.

Proua de Renal on lihtsameelne vähese haridusega daam, kes ometigi on hingelt väga puhas ning olemuselt õrn. Ta armastab üle kõige oma lapsi ning austab meest. Julieni tulek aga ajab naise meeled segadusse ning alguse saab Julieni ning proua de Renali suhe.

Julien on tundetu ning auahne. Tema tegemised on kõik ette planeeritud ning väiksemgi muutus toob kaasa talle hingepiinad. Julien manipuleerib härra de Renaliga, ähvardades lahkuda, kui too palka juurde ei maksa. Härra de Renal läheb manipulatsiooniga kaasa, sest ei suudaks leppida sellega, kui ta andeka Julieni oma vaenlastele kaotaks.
Ajapikku hakkab Julien proua de Renali armastama. Aukartus kulla ning karra vastu hakkab taanduma. Julieni võlub mitte ainult naise õrnus ning abitus vaid ka tema tema harvaesinev ükskõiksus ning külmus. Varsti haigestub proua de Renali üks lastest ning naine võtab seda kui jumala karistust. Julien saadetakse teise linna seminari õppima.

Elu seminaris pole Julienile kerge. Enamus õpilasi on talupojad, kes samamoodi nagu tema, soovivad elus kõrgemalt jõuda. Julien näeb taas, et ta ei sulandu massi – teda ümbritseb kadedus, rumalus ning tahumatus. Suhtumine temasse muutub pärast ta edutamist järeleaitajaks.

Edasi viib noormehe elutee teda markii de Mole’i juurde, kus pakutakse sekretärikohta. Julien võtab pakkumise vastu, sest teda on alati võlunud võimalused, mida Pariis võib pakkuda. Markii usaldab Julieni, poiss õpib palju ning elu muudab teda. Julien tutvub markii tütre Mathildega, kellel poisi vastu varsti tunded tärkavad. Julien põlgab algul Mathilde armastuse, kuid tema keeruline iseloom ei anna talle rahu. Pärast koosveedetud ööd taipab Mathilde, et ei tunne Julieni vastu midagi. Neiu kartis, et Julien võiks hakata tema üle domineerima.

Markii poolt korraldatud välisreisil saab Julien head nõu, kuidas Mathilde endale võita. Tema peensusteni välja töötatud plaan näib olevat vettpidav. Peagi jääb Mathilde rasedaks, kuid uudise teatamine isale on raske. Markii on pettunud, kuna oli lootnud oma tütrele kõrgemast soost meest. Tütre au päästmiseks teeb la Mole Julienist  Julien Sorel de la Vernaye. Abiellumisplaanid rikub ära proua de Renali armukadedusest kirjutatud kiri, kus ta paljastab Julieni olemuse ning tema motiivid. Vihane ning pettunud Julien tulistab kodukirikus proua de Renali, kes jääb siiski elama. Julienile määratakse surmanuhtlus. Vanglas külastavad Julieni tema isa, küree, Mathilde ning proua Renal, kes kõik püüavad surmanuhtlust ära hoida.

Kui algul oli Julien ainult vallutamise peal väljas, siis vanglas olles taipab mees, mis on talle tõeliselt oluline – proua Renali armastus. Mathilde sarnanes Julienile, sest ka tema oli rahutu ning ei tahtnud leppida keskpärase eluga. Proua Renali jaoks oli Julien tõeline armastus.


Julien on väga auahne ning ambitsioonikas. Teab, mida soovib saavutada ning teeb kõik, et sinna jõuda. Iseloomult väga keeruline ning vastuoluline – vähemalt minu kui noorema põlvkonna lugeja jaoks. Tema viis, kuidas kõrgemale jõuda on tihti isegi julm – ta kasutab ära teisi inimesi ning teeb haiget neile, keda armastab.