pühapäev, 30. september 2012

G. Flaubert "Madame Bovary" sisukokkuvõte (põhjalik)



Madame Bovary

Gustave Flaubert
  
Madame Bovary algab sellega kui Charles Bovary on noor poiss, kes ei sulandu kuidagi oma uues koolis ja keda tema klassikaaslased mõnitavad. Lapsena ja hiljem, kui ta sirgub nooreks meheks, on Charles keskpärane ja üksluine inimene. Ta kukub läbi oma esimesest arstieksamist ja napilt saab temast teisejärguline maa-arst (vms). Tema ema sokutab talle naiseks ühe lese, kes aga peatselt sureb ja jätab Charlesile palju vähem raha, kui ta oli lootnud.

Charles varsti aga armub Emmasse, kes on ühe tema patsiendi tütar, ja nad otsustavad abielluda. Peale rikkalikku pulma nad lähevad elama ühte majja Tostes’is, kus Charles’il on oma praktika(praksis vms.) Kuid abielu ei rahulda Emma romantilisi ootusi. Alates sellest ajast kui ta elas väikese tüdrukuna nunnakloostris, on ta unistanud, et armastus ja abielu oleksid lahenduseks kõigile tema probleemidele. Peale seda kui ta osaleb ühel suursugusel ballil ühe rikka aadli kodus, hakkab ta tihti unistama rohkem keerulisest elust. Tal on igav ja ta on masenduses, kui ta võrdleb oma fantaasiaid üksluiselt reaalse külaeluga, ja lõpuks tema loidus teeb ta haigeks. Kui Emma jääb rasedaks, otsustab Charles kolida teise linna, lootuses taaselustada Emma tervist.

Yonville’i linnas kohtavad Bovaryd Homaisi, kes on linna apteeker. Homeis on pompöösne jutupaunik, kes armastab kuulata iseennast rääkimas. Emma kohtab samuti Leoni, õiglusametnik, kes nagu Emmagi on tüdinenud maaelust ja kellele meeldib rännata läbi romantiliste teoste. Kui Emma sünnitab tütre Berthe, siis emadus valmistab talle pettust. Ta oli ihaldanud poega ja ta on edaspidigi rusutud. Romantilised tunded õitsevad Emma ja Leoni vahel. Kuigi, kui Emma taipab, et Leon armastab teda, tunneb ta ennast süüdi ja hakkab kohusetundlikuks naiseks. Leon tüdineb ootamisest ja uskumisest, et Emma ei saa kunagi tema omaks ja ta otsustab lahkuda Pariisi, et õppida juurat. Tema lahkumine muudab Emma nukraks.

Peagi ühel põllumajanduslikul laadal, üks rikas naaber Rodolphe, kes on võlutud Emma ilust, kuulutab oma armastust tema vastu. Rodolphe võrgutab Emma ja neil on romantiline afäär. Emma on tihti ebadiskreetne ja kõik külaelanikud räägivad temast taga. Charles seevastu ei kahtlusta midagi. Tema imetlus oma naise vastu ja ta lollus pimestavad teda Emma ebadiskreetsuse ees. Samal ajal aga Charles’i professionaalne maine kannatab tõsise hoobi all, kui Charles ja Homais üritavad eksperimentaalset kirurgilist tehnikat, et ravida kompjalgset meest Hippolyte’i. Lõpuks peavad nad kutsuma teise arsti, et jalg amputeerida.  Emma tunneb tülgastust oma mehe asjatundmatuse suhtes ja süveneb veelgi kirglikumalt oma afääri Rodolphe’iga. Emma laenab raha, et osta talle kinke ja soovitab talle, et nad põgeneksid koos ära ja võtaksid väikse Berthe’i endaga kaasa. Peagi aga tunneb vaevatud Rodolphe, et teda ei paelu enam Emma nõudvad kiindumused. Rodolphe keeldub Emmaga ära põgenemast ning jätab ta maha. Emma süda puruneb ning ta jääb lootusetult haigeks ja peaaegu, et sureb.

Sel ajal kui Emma paraneb on Charles rahalises raskuses ning ta peab laenama raha, et maksta Emma võlgade ja ravi eest. Siiski otsustab Charles viia Emma ooperisse, mis asub lähedalasuvas Roueni linnas. Seal nad kohtavad Leoni. See kohtumine süütab taas vanad romantilised tunded Emma ja Leoni vahel ja seekord alustavad nad armusuhet. Samal ajal kui Emma käib salaja Rouenis Leoniga kohtumas, suureneb aina rohkem ta võlg rahalaenajale Lhereux’ile, kes laenas talle järjest rohkem raha liialdatud huviga saada kasumit. Emma muutub aina hoolimatumaks enda ja Leoni suhte suhtes. Tulemuseks, aga Emma tuttavad peaaegu avastavad mitmetel juhtudel Emma truudusetuse.

Peagi Emma tüdineb Leonist. Ta ei tea kuidas teda maha jätta ning otsustab muutuda eriti nõudlikuks. Samal ajal Emma võlad kasvavad iga päev. Lõpuks Lhereux tellib Emma omandi arestimise, et kompenseerida seda võlga, mis on kogunenud. Emma kardab, et Charles võib sellest teada saada ning ta üritab pööraselt koguda seda raha, mis tal vaja on, lüües külge Leonile ja kõikidele teistele linna ärimeestele. Lõpuks ta isegi üritab ennast prostituudina müüa pakkudes, et nad saaksid Rodolphe’iga taas kokku, kui ta annab Emmale selle summa, mis tal vaja on. Rodolphe keeldub ning Emma  langeb meeleheitesse. Ta sooritab enesetapu, süües arseeni. Ta sureb hirmsas piinas.

Mõneks ajaks Charles idealiseerib mälestust oma naisest. Lõpuks ta aga leiab Emma kirjad Rodolphe’ilt ja Leonilt ning Charles on sunnitud tunnistama tõde. Ta sureb üksinda oma aias ja Berthe saadetakse töötama puuvillatehasesse.



Kirjand teemal "Tuleviku kool" 11. klass


Tuleviku kool

Viimasel ajal on üsna aktuaalne teema olnud koolireform. Päevakorda on kerkinud mitmeid küsimusi praeguse ning ka tuleviku koolisüsteemi kohta. Milline peaks olema tuleviku kool ja millistest teadmistest on kasu tuleviku ühiskonnas?
Arvan, et tulevikus ei õpetata koolis mitte aineid, vaid õpetatakse kuidas õppida. Õpetajad motiveerivad õpilasi õppima seda, mida nad ise tahavad. On mõttetu õpetada kõikidele noortele täpselt samu asju. Mida rohkem erinevaid inimesi ja vaateid on ühiskonnas, seda täiuslikum ühiskond on. Mitte ükski inimene pole edukas kui ta on täpselt samasugune ja teab täpselt samu asju kui teised – edukad on inimesed, kellel on ühiskonnale pakkuda midagi erilist.
Loomulikult on ka oskusi, mida vajab iga inimene (näiteks kirjutamine, lugemine, arvutamine), kuid on aja raiskamine õpetada inimesele asju, millest nad ei huvitu. Sellised asjad kaovad kohe peast, kui neid enam vaja ei lähe (kontrolltöö tehtud).
Tuleviku koolis võiks õpetaja aidata õpilasel leida asjad või ained, mis õpilasele kõige rohkem huvi pakuvad ning siis anda talle õppematerjalid ja suund kätte ning lasta ise õppida. Õpetajad võiksid jääda siiki alles, sest kui õpilasele jääb midagi arusaamatuks, on tal kellegi käest küsida.
Nii nagu igas valdkonnas, hakatakse ka koolis üha rohkem kasutama tehnilisi vahendeid. E-kool on praeguseks päeviku täiesti asendanud ja räägitakse juba õpikute asendamisest tahvelarvutitega. Eks neil mõlemal on nii head kui ka halvad küljed, kuid arvan, et kool ei saa jääda maha ülejäänud ühiskonnast. Kui enamus inimesi kasutab raamatute lugemiseks juba e-lugereid, siis pole mõeldav, et lapsed peaksid kooli ja koju iga päev hunniku õpikuid tassima. Praegu ei jää siiski e-õpikute takistuseks tehnilised vahendid, vaid pigem elektrooniliste õppematerjalide puudumine. E-õpikute jaoks tuleb luua uued õppematerjalid, vanade õpikute digitaliseerimine on üsna mõttetu.
Ka õpilaste hindamine tuleks teha nii palju kui võimalik arvutite poolt. See vähendaks õpetajate koormust ja oleks ka 100% objektiivne. Arvuti hindaks kõiki õpilasi täpselt ühtedel alustel. Kõike aga ei saa arvuti hinnata (näiteks kirjandeid).
Tuleviku koolis kulutatuakse õppimisele sama palju aega kui praegu, aga õpitakse seda, mis on eelkõige endale huvitav. Tuleviku inimesed on oma kitsa ala eksperdid, kuid mitte kitsa silmaringiga. Kool on õpilasele atraktiivne ja see on hea võimalus ennast arendada, mitte tüütu kohustus diplomi saamiseks. 

F. Tuglas „Popi ja Huhuu“ sisukokkuvõte




F. Tuglas „Popi ja Huhuu“


1. Novelli peategelasteks on koer Popi ning puuris elav ahv Huhuu. Ühel päeval lahkus loomade peremees kodust ning jäi väga kauaks ära. Popi ei sallinud oma kaaslast ning ei suutnud oodata, millal Isand koju jõuab. Ühel päeval aga sai Huhuu puurist välja ning hakkas peremehe asjadega laamendama. Ta proovis selga ta riideid, veeretas köögivilju mööda tuba ning kiusas Popit. Isepäine Huhuu käis kodust ära ning ühel päeval tõi ta süüa. Selle peale hakkas Popi teda austama kui uut peremeest. Aja pikku loomad sõbrunesid ning hakkasid üksteisest hoolima. Ühel päeval leidis Huhuu alkoholi ning jõi end purju, koer joobus viina lõhnast. Kui jook otsa sai, hakkasid kaaslased seda juurde otsima ning leidsid kasti, mida nad ei suutnud avada. Kui Huhuu kasti vastu põrandat katki viskas, käis hirmus plahvatus.
Novelli süžeeskeem: sissejuhatus – Popi, Huhuu ja Isanda kirjeldus, hommikused sündmused; sõlmitus – peremees lahkub kodust; teema arendus – Huhuu pääseb puurist välja, kahe looma päevased tegemised ning omavahelised suhted; haripunkt – Popi vahetas ära Isandate loomused, piir tõelise ning une vahel muutus ähmaseks ; pööre – Huhuu toob Popile süüa, loomad hakkavad sõbrunema; lõpplahendus – kasti plahvatus, loomade surm.
2. Sõnalisteks natüürmortideks võib pidada järgmisi kirjeldusi: „Siis tundis ta äkki jälle maa, rohu ja vee lõhna: nurga suures vitskorvis olid segamini kõrvitsad, melonid, lillkapsad, artišokid, porgandid ja tomatid.“ ning „Ja siin olid korvid nagu küllussarved, täis tomateid, peterselli, küüslauku, spargleid, artišokke, kõrvitsaid ja lillkapsast.“
3. Novellist leiab väga erinevaid ja mitmekesiseid värve, lõhnu ning helisid, mis seostuvad teoses peremehe ning tema tegemistega. Näiteks: „Ka siin oli palju kasutuid lõhnu, mis ei tähendanud rooga ega üldse midagi. Ka siin oli Isanda tina ja vaske sulatanud ning körte keetnud, mida ta ise ei söönud ega teistelegi pakkunud.“ Kõik lõhnad tuuakse teoses väga osavalt lugejateni, aroomid jõuavad justkui ka nende haistmismeelde. Kindlasti on selliseks kohaks näiteks: „Läbi kirstu lõhnasid vanad tinataldrikud ja kannud. Lõuka juures lõhnas torupilli magu, pihid, nahklõõts ja kaks suurt õllekruusi, kumbki omal viisil. Raamatuis oli naha, koi ja juudi lõhn.“
Novellis kirjeldatatavad värvid sõltuvad sellest, millele laskub valgus. Näiteks: „Kui päike heledalt paistis, siis langes valgus põrandale, seintele ja mööblile sinilillade, oliivroheliste ja košenillpunaste lappidena.“ Kohti, kuhu valgus ei paista, kirjeldatakse tumedate värvide ning rõsuva õhkkonnana, näiteks: „Ning seal pimedas nurgas mustunud kobrus lõuend, mis esitas väävellendu nahkhiirte, põislendajate, muikude, tiibangerjate ja ninajalgsetega.“ Värvide kirjeldus muutub ka aastaaegadega: „Ühel päeval hakkas lund sadama, laia kui villa. Kahvatu kuma langes lakke, ja värvid muutusid. Läbi katkise akna hõõgus lume jahedus ja vaikne tuulehingus kandis räitsakaid rüüstatud mööblile.“ Päikeselise ilmaga tuleb silma ette kindlasti kollane ning helesinine värv, pimeda toaga punane ning tumepruun ja talvega kindlasti valge värv.
Helid loovad novellis teatud õhkkonna. Kui on pime või hämar, tunduvad helid kuidagi hirmutavad, õudust tekitavad: „Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade müdin.“ ning „Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi.“ Kui aga on ilus ilm ning päikeseline, tunduvad helid hoopis rõõmsameelsed ning soojad: „Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat.“
4. Novellis „Popi ja Huhuu“ on koera ja ahvi suhe tulvil õudust ning katastroofitunnet. Huhuu teeb talle liiga ning Popi peidab end tihti kirstu alla, et mitte haiget saada. Kui ahv puurist välja sai, oli koer õuduse tipus: „Popi vaatas oma madratsilt tema poole, poolistuli, tagasääred konksus, küür seljas ja karvad püsti.“ Novellis leiab lisaks õudusele ka lõbujanu ja pahelist priiskavat naudingut. Ahv Huhuu leidis üks päev ankru, mille sees oli alkohol. Sellest päevast peale hakkas ta jooma ning ärkas hommikuti tugeva peavaluga. Kuigi Popi isiklikult alkoholi ei tarvitanud, joobus ta viina lõhnast. Taoline lõbutsemine viis aga katastroofini. Nimelt sai üks hetk alkohol otsa ning viina otsimise käigus lõhkus Huhuu ühe kasti, mis plahvatas ning viis kohutava tagajärjeni – loomade surmani.
5. Popi koeralikkus avaldub tema alluvuses ning usalduses peremehe vastu. Ta oli truu oma Isandale ning ootas teda õhinal koju, kuid too ei tulnudki. Ta pidi harjuma uue peremehega, kelleks oli Huhuu. Viimane oli aga kiuslik ning isepäine, nagu ahvid ikka, ning Popi peitis end kaitseks kirstu alla. Ta lasi end kiusata, sest koer ei hakka oma peremehele vastu. Ahv Huhuu oli iseseisev: tuli ja läks, millal tahtis. Huhuule, nagu ka teistele ahvidele, meeldis teha pahandust ning katsetada uusi asju. Ta oli väga uudishimulik: „Ta lähenes vaibale, katsus sõrmedega narmaid ja rapsas siis käega. Vaip langes alla ja peitis enesega Huhuu. Ta vassis selles mõne silmapilgu hirmunult, pääses siis vabaks ja taganes, kogu aeg umbusklikult vaiba poole piiludes.“ Huhuu uudishimulikkus väljendub ka tema huvis alkoholi vastu, mille ta avastas puhtalt katsetades.
6. Isanda rolli asub Huhuu, sest ta meenutab Popi eelmist peremeest. Ta kõndis samamoodi kahel jalal ning sõi kätega. Samuti kandis ta Isanda riideid ning tegeles argiste peremehe asjadega: „Tundide kaupa ehtis ta end peegli ees nagu laps mängides. Ta asetas kolm peeglit nurka, servad koos, ja vaatles edvistades end kord eest, kord tagant. Ta kallas enesele juukseõli selga ja hõõrus oma põski nagu naine.“ Ka Huhuu joomine meenutas talle oma vana peremeest: „Nii meeldis ta Popile. Säärasena meenutas ta kedagi teist, kes oli samuti õhtuti tule juures istunud, kannu tõstnud, muhelnud ja enesega rääkinud.“ Taoline käitumine oli iseloomulik inimestele, Popi tõelise peremehe sarnastele. Huhuu sai Isandaks ka põhjusel, et Popi oli harjunud alluma, tal oli vaja kellelegi kuuletuda: „Ja ta leppis uue Isandaga. Ta oli harjunud kedagi kartma ja austama. Ta oli vana, haige ning ogar. Temale sai sellestki Isandast.“ Kuna ahv oli isepäine ning Popi kuulekas, asuski Huhuu Isanda rolli täitma.
Alguses oli Huhuu peremehena väga kiuslik ning pahatahtlik. Ta lõhkus asju, laamendas ning kiusas oma kaaslast. Novelli arenedes aga loomade suhe muutus. Ahv tõi koju süüa ning ka koer sai oma kõhutäie. Samuti lõpetas ta Popile haiget tegemise. Nad hakkasid üksteisest hoolima ning see avaldub teoses pärast seda, kui Huhuu oli saanud võõraste koerte käest pureda: „Siis tundis Popi, kui lähedal ta temale õieti oli. Ta lähenes talle öösiti ja hommikuti nagu endiselegi Isandale, et oma haletsust ja kaastunnet avaldada.“
7. Isiklikult tundub mulle, et kodu on justkui terve riik, Popi esindab saamatut rahvast, Isand hea valitsemisviisisiga juhti ning Huhuu aga uut ning egoistlikku. Näiteks sõdade korral on liikunud erinevad rahvad mitmete valitsejate kätte, kelle korra ja nõudmistega peab leppima. Ka Popi leppis, sest teine Isand oli läinud ning ei plaaninud enam kunagi tagasi tulla. Oli vaja edasi liikuda ning leida uusi lahendusi. Popi leidis, et selleks on uuele peremehele allumine ning kuuletumine.
8. Ühiskonnas toimuv olekski rahva liikumine ühe valitseja alluvusest teise juurde. Kuna aga Huhuu oli iseseisev ning egoistlik, poleks head tulevikku loota (sama juhtus ka novellis, kui loomad plahvatuse tõttu surid). Võib öelda, et ka ühiskonnas toimuks plahvatus, nimelt kukuks riik kokku ning saabuks kaos.
9. Teoses on tegelik ja unenäomaailm põimunud omavahel Popi elamuste ja tunnete kaudu. Novelli alguses oli koer kogu aeg kuidagi uinumisseisundis ning tegi ainult korraks silmi lahti. Teose arenedes kaob reaalsuse tunnetus siis, kui Popi näeb und oma uuest Isandast, mis muutub aga tõeluseks. Varsti ei suuda ta enam tegelikul ja unenäoaailmal vahet teha ning peremeeste loomused sulanduvad ühte. Novelli lõpus on loomad pidevalt purjus ning ei viibi tegelikkuses: „Nad joobusid mõlemad, Huhuu joomisest ja Popi peamiselt viina lõhnast, mis täitis kogu maja. Ja nad ei mäletanud enam midagi.“
10. „Popi ja Huhuu“ esindab sümbolismi, sest novellis pööratakse suurt tähelepanu kujutlusvõimele ning unenägudele. Sümbolismi näideteks on Popi tegeliku ja unenäomaailma põimumine, koera unenägu ning tema suur kujutlusvõime. Näiteks suutis Popi oma Isanda leida erinevatest lõhnadest: „Ta nuusutas Isanda argikuube ja ta öömütsi ning liputas neile hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmi sulgedes teda lõhna järgi nägi.“

Eduard Vilde "Pisuhänd" sisukokkuvõte (täielik)



Eduard Vilde
Pisuhänd”



Autori suhtumine kogu teosesse on veidi tragikoomiline – kirjanik pilkab inimeste kuulsusejanu ja tahet kiiresti rikastuda ning tuntust saavutada. Seda kogu raamatu ulatuses.
Kõige drastilisemalt on määratletud Ludvig Sanderi isiksus – luuser, kes on mingisuguse kavaluse abil end üsna kõrgele suutnud upitada, elab oma naise ning tema isa kulul, nimetades end ise inseneriks ning teisalt ka luuletajaks, kunstnikuhingega inimeseks. Vaatamata oma plaanidele põrub Sander konkreetselt läbi – tema raamatupettus tuleb ilmsiks ning ostutehing Vestmani tarvis põrub samuti läbi. Kõige eitavam suhtumine kuulubki autori poolt temale.
Vestman on tark mees, elukogenud ja haritud. Põhirõhk on pööratud äritegevusele ning ta liigub paremate tehingute suunas. On suutnud elus läbi lüüa – nagu ta ise öelda armastab, on ta „Vestman Vestmani uulitsast”. Autori suhtumist konkreetsesse tegelasse on raske määratleda. Samal ajal kui väljendub mehe ettemõtlemisvõime ja kavalus, jääb ta ühes tähtsamas ostutehingus kaotaja rolli.
Kõige jaatavamalt suhtub kirjanik Tiit Piibelehte – mees, kes näiliselt on lihtsameelne ning mitte kuigi elukogenud, lööb läbi oma kavalusega, tehes silmad ette nii Sanderile kui vanale Vestmanile endale.
Matilde ja Laura on pigem kõrvalisemad tegelased ning ei oma nii suurt rolli, seega on nende osatähtsus teoses teisejärgulisem kui eelmainitud kujude.


Vilde remargid on äärmiselt sisukad ja üksikasjalikud, et võimalikult täpselt anda edasi tegelaste isikupära, koomilisust ning tausta. Kirjanik kirjeldab oma märkustes osatäitjate rõivastust (nt: Piibeleht – kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane), harjumusi (nt Piibeleht – hakkab vestlemise ajal päevalilleseemneid suhu pistma) ning teisigi isikupäraseid omadusi (nt. Piibeleht paistab kohmetuna, tema kõne on murdesegane ja laktooniline). Kõik need kirjeldused loovad lugejale ettekujutatava pildi olustikust ja sündmuste käigust.


Vestman
Tark ja kriitiline ning väga enesekindel ärimees, kes on harjunud saama kõik, mida ta tahab. Üleoleva käitumisega, omab palju võimu ning teab, kuidas seda enda huvides ära kasutada.
Vestmani kõne on kindel ja jäik – range ning sihipärase ütlemisega.
Peab mehetööks vaid äri- ja ehitustegevust, seega on tema suhtumine Sandrisse üsna kriitiline – üritab viimane ju kuulust koguda kirjanikutööga; tehes märkuseid noormehe elukommete üle (nt: Vestman: „Tänan, ei! Ärimees ei võta tööpäeval alguooli. (riivab pilguga Sanderi klaasi). )
Vestmann suhtub austavalt nendesse meestesse, kes tegelevad äriga, pidades ülejäänud ametikohti (eesotsas loomingulise tööga seonduvaid) alamateks.
Teiste suhtumine mehesse on üsna lugupidav – on ju perekonnapeal võimu ning raha küllaga. Tema vastu üritati näidata austust, kuna temaga pahuksisse sattumine tähendanuks tihtipeale küllaldaselt probleeme.
Vestmani riietus on igati soliidne – kannab suvepalitut, kübarat ning hõbenupuga keppi, näitamaks oma taset ning staatust.

Sander
Veidi ebakindel, kergestimõjutatav õnneotsija.
Üritab kavaluse teel kõrgustesse pürgida ning raha teenida, mõeldes välja erinevaid plaane ning võimalusi oma kavatuste täideviimiseks.
Sander on libekeelne ning armastab luisata – kõike seda oma eesmärkide elluviimiseks.
Ludvigu suhtumine teistesse on suuresti seotud nende materiaalse taustaga. Vestmaniga suheldes on noormees ettevaatlik ning üritab pruudi isale igal võimalusel meelejärele olla – küsimärgi all on ju tema rahaline kindlustatus. Samal ajal kasutab ärimees ära Sandri alandlikkust, piitsutades teda salvavate ütlemistega.
Sandri suhted oma naisega on samuti omamoodi koomilised. Matilde sunnib oma meest raamatut kirjutama ning alandliku kodulooma kombel näeb Sander kurja vaeva, et seda soovi täide viia. Matilde on huvitatud avalikust heakskiidust ning tunnustusest ning ta üritab seda Sandri abil ka saavutada.
Piibeleht, Ludvigu endine koolikaaslane, tegutseb kirjanikuna, mis samuti osutub Sandrile äärmiselt kasulikuks. Mees palub Tiidul raamatu kirjutada, lubades talle kopsakat vaevatasu.

Piibeleht
Piibeleht on rahulik ja tasakaalukas, kindla ütlemisega kirjanik. Pealtnäha kergeusklik ja kergesti enda huvides ärakasutatav – seesmiselt hoopiski kavalust täis. Mehe kõnelaad on tegelaste seas kõige silmatorkavam. Tema sõnad on murdesegused ning kohati raskestimõistetavad. Ta vastab küsimustele alati väikese viibimisega.
Piibelehe suhtumist teistesse on üsna raske määratleda, ehk ongi tema kõige omanäolisem ning salapärasem tegelane kogu teoses. Sandrit on ta nõus abistama, näides ise talle lihtsameelse ja vaese kirjanikuna, kellele suurem rahasumma ainult heameelt teeks. Samal ajal selgub kurb tõsiasi, et Tiit oli kõik teised ülekavaldanud, saades omale Vestmani tahetud maad ning minnes lisaks veel Vestmani tütrele kosja.
Piibelehe välimus on samuti kõike muud kui tavapärane - kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane.

Laura
Habras noor neiu, tundub olevat tihtipeale oma mõttemaailmas ja unistustes.
Suhtub teistesse üldjoontes lugupidavalt ja väljapeetult. Tema kõne õhkab romantilisest meelestatusest (eriti Piibelehe osas). Matilde, kui Laura vanem õde, käitub tema suhtes veidi üleolevalt – ikka ja jälle peab Laura oma õe jaoks midagi ära tegema. Vestman on neiu isa.
Laura on enamasti kleidiväel. Tema märgatavaks omaduseks on pahema jala lonkamine.

Matilde
Kuulsusejanuline ning võimukas naine; Ludvig Sanderi abikaasa.
Veidi äkilise kõnelaadiga. Ihkab võimu ja avalikku tähelepanu. Tema jaoks on oluline seltskonnaelu ja kuulsus, mida ta oma mehe abil saavutada üritab. Naine on rahulolev vaid siis, kui tema soovide järgi talitatakse.
Matilde suhted Ludviguga väljendavad kõige paremini naise kuulsusejanu – nimelt sunnib ta Sandrit raamatut kirjutama, et nende osaliseks saaks tunnustus ja seltskondlik tähelepanu. Sander on lihtsamalt öeldes oma naise tallaalune.
Mingil määral sarnaneb naine oma isale – tema suhtumine teistesse on läbimõeldud ja kaval, veidi üleolev. See väljendub ka tema suhtlemises oma noorema õe, Lauraga.
Matilde kannab kübarat ja kauneid rõivaid, lastes õel omale loori siduda.


Karakterikoomika

Autor on selgesti välja toonud kirevamate isiksuste omapärasused – seda eesotsas Piibelehe tegelaskujuga. Mees on rahulik ja tasakaalukas, omapärase sõnava ja olemisega. Samal ajal kui Ludvig Sander kehastab luuserlikkuse sümbolit – alalõpmata on tal meeltes mingisugused kavalad nipid, mis tahest-tahtmata läbi kukuvad; mees hädaldab ja kurdab ning peab normaalsete suhete säilitamiseks laskuma alandlikkuse viimase piirini. Seevastu Vestman on range ja jäärapäine mees, ärritub üsna kergesti ning on pealtnäha vägagi raevukas ning hirmuäratav. Matilde aga on kuulsusejanus noor naine.
Kirjaniku loodud tegelaskujud on omamoodi koomiliselt vastandatud, iga tegelase isikupära tuleb selgesti välja nende kõnes ja käitumises, üheskoos nende kiiksudega.

Situatsioonikoomika

Kõige iroonilisem on teoses vast Piibelehe ostutehing – kulminatsioon kujunes sellega, kui selgus, et ta tegi seda põhimõtteliselt Vestmani rahade eest. Kõigi eelduste kohaselt võinuks Vestman kogu selle loo peale hirmsasti vihastada, kuid nii see ei juhtunud. Ärimees nägi Piibelehes potentsiaalset järeltulijat oma firmas, mis kokkuvõttes jahmatas kõiki.
Samamoodi kulgeb läbi teose Ludvig Sanderi püüdlused oma raamatu väljaandmiseks. Kuigi noormehes absoluutselt kirjanikuhinge ei olnud, jagunes kavalust temas küllaga. Mees pöördus Tiit Piibelehe poole, kes siis teatava rahasumma eest talle meistritüki valmis kirjutas. Kuid loomulikult asjad niimoodi ei jäänud – tehing tuli ilmsiks ning ainus, kes häbistatud sai, oli taaskord Sander.
Teos on ootamatu lahenduskäiguga – Piibeleht ei nõustu Vestmani firmas töötama, lubades edaspidi raha teenida vaid kirjanikutööga ning soovitades Sandril edaspidi äri alal veel õnne katsuda. Vestman ise aga Tiidu juttu uskuma ei jää: „Mõistan, pojuke, mõistan: selle taga on mõni uus vigur varjul! Neile lapsukestele võid ju hambasse puhuda, mis tahad – aga ära mind püüa uskuma panna, et niisugune nutimees päriselt tindipotti poeb, liiati, kui tal taskud raha täis on!”

Sõnakoomika

Tegelaste iseloomulik kõnelaad on kõige paremini välja toodud Tiit Piibelehe ja Vestmani puhul. Vestmani kõne on iseenesest otsene ja järsk, kuid vahetevahel kasutab ta huvitavaid sõnavorme (nt: alguool). Samamoodi on üks huvitav ütlemine pärit samuti tema suust: "Kord Piibeleht all ja Vestman peal, siis Piibeleht peal ja Vestman all".
Kõige eredamalt väljendub aga sõnakoomika Tiit Piibelehe kõnes. Mehe kõne on murdesegune ja laktooniline, ta vastab sõnakehviku kombel ikka alles mõne aja pärast. (nt: „Midä siss?” ; „Piä’nd.. piä!” ; „Ei, nemä om tennü egaüts esi omale „Pisuhänna”, midä nemä arvustevä.” Jne)