pühapäev, 30. september 2012

16-18. sajandi sõjad - olulised murdepunktid Eesti ja eestlaste jaoks (põhjalik)


16.-18. sõjad - olulised murdepunktid Eesti ja eestlaste jaoks

Eesti ajaloos toimus 16.-18. saj palju erinevaid muutusi haldusjaotuses, rahvastikus ja majanduses. Peamisteks muutuste põhjusteks võib pidada Liivi sõda ning Põhjasõda, muu hulgas andis kindlasti oma panuse ka Harju- ja Läänemaal toimunud talurahva ülestõus. Kuidas siiski need kaks sõda nii palju muudatusi endaga kaasa suutsid tuua?
Enne Liivi sõda, 16. sajandi keskpaiku, oli Vana-Liivimaa jaotunud viieks väikeriigiks. Soodsa geograafilise asendi tõttu oli Baltkikum toona vahendajaks Lääne- ja Ida-Euroopa vahel. Kaubandustulude enda kätte haaramisest olid huvitatud nii Moskva suurvürstiriik, Poola-Leedu, Taani kui ka Rootsi. Liivi sõda algas Moskva vägede sissetungiga Tartu piiskopkonda 1558. aastal ning lõppes 1583. aastal Pljussa vaherahuga. Juba 1561. aastal oli olulisi muutusi näha haldusjaotuses - Taani käes olid saared ning Lääne-Eesti, Rootsi oli enda alla haaranud Harjumaa ning ka Kesk-Eesti, Venemaa käes oli kogu Ida-Eesti. Sõja lõpus, 1583, oli Vana-Liivimaa jaotatud kolme riigi vahel: Läti ala oli terviklikult Poola käes, Rootsi käes oli Põhja-Eesti ning Taani käes oli Saaremaa. Rootsi käes olevat ala hakati siitpeale nimetama Eestimaaks (Estland), mis tähendab kõigile eestlastele kindlasti midagi. Nüüdsest hakkasid sõjad Poola ja Rootsi vahel. 1700-1721. a. toimus ka Põhjasõda, kus otsene sõjategevus Eestis lõppes 1710. aasta juulis Tallinna kapituleerimisega. 1721. aastal alla kirjutatud Uusikaupunki rahuga liideti Ingeri-, Eesti-, ja Liivimaa Vene riigiga. Sellega oli ka Rootsi aeg Eestis lõppenud.
Enne Liivi sõda elas Eestis 250000-300000 inimest, kuid 1620. aastaks oli see kahanenud 120000-140000 inimeseni. Pärast sõja lõppu oli aga Eesti rahvaarv üllatavalt kiiresti taastunud. 1695. aastaks oli see kasvanud 350000-400000 inimeseni. Suure rahvaarvu tõusu peamiseks põhjuseks oli pikk rahuaeg, mis soodustas sündimust. Ka ei võetud eesti mehi sundkorras Rootsi väkke, mis kasvatas veelgi rahvaarvu. Rohkesti asus Eesti aladele elama ka vene talupoegi ja soomlasi, väiksemal määral ka hollandlasi, šotlasi, ungarlasi, leedulasi jt. Suurem rahvakaos tekkis 1696-1697. a. ikaldusega ning sellele järgnenud katkuga. Hinnanguliselt oli Eesti rahvaarv siis umbes 170000. 18. saj lõpuks küündis Eesti rahvaarv 480000-ni.
17-18. saj oli Eestis umbes 100 mõisa. Kõige rohkem neist olid rüütlimõisasid, mis kuulusid peamiselt baltisakslastele. Veel eksisteerisid ka kroonumõisad ja pastoraadid. Mõisade majapidamisel muutus tähtsaks teraviljaeksport. Peamiseks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder, vähem kasvatati kaera ja nisu. 18. saj sai tähtsaks viinapõletamine ning sellega kaasnes hoogne metsaraie. Viinapõletamise õigus oli ainult mõisnikel ja Eestis valmistatud viin turustati peamiselt Venemaale. Kõik see oli talupoegadele keelatud ning nende koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Võrreldes tänapäevaga oli 17-18. saj ilmastik kontinentaalsem ja ebasoodne põllumajanduseks, sest talved olid pikemad ja külmemad.
16-18. sajand oli eestlaste jaoks väga raske aeg. Oli nii tõususid ja mõõnasid. Küll oli Eesti Rootsi võimu all, küll oli Eesti jaotatud mitme riigi vahel, kuid 18. sajandi lõpuks oli Eesti siiski Vene riigi võimu all. Sõdade käigus muutus Eesti rahvaarv pidevalt, olles isegi peaaegu väljasuremisohus. 18. sajandi lõpuks küündis Eesti rahvaarv aga peaaegu poole miljonini. Ka majanduse poole pealt polnud meil midagi kiita. Talupoegadele seati igasugu makse ja koormisi. Polnud midagi parata. Eesti Rahvas tuli selle kõigega ilusti toime ning hetkel on Eesti juba maailmastaabis päris heal tasemel.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar