pühapäev, 30. september 2012

Eduard Vilde "Mäeküla piimamees" sisukokkuvõte (põhjalik)


“Mäeküla piimamees”

Südametunnistus on isiksuse omadus, mis väljendub omaenese tegudele ja eesmärkidele antavates kõlbelistes hinnangutes. Ta kujuneb  kasvatuse ning ühiskonnas valitsevate moraali- ja eetikanormide mõjul.

Läbi ajaloo on moraali- ja eetikanormid olnud erinevad.

Romaani tegevustik toimub möödunud sajandi lõpuaastail. Üheks peategelaseks on raskustes vireleva mõisa omanik Ulrich von Kremer. Mees on juba aastates, omamoodi elus pettunud. Pärit perekonnast, kus ettevõtlikkust ning auahnust vähevõitu, kus valitseb minnalaskmismeeleolu. Mõisnik on senini poissmees, sest saatus pole teda kokku viinud sobiliku partneriga, kellega tõesti tahaks abielluda. Samuti on vallalised tema vend ning 3 õde. Mõisaehitus on pooleli ning on seda juba aastaid olnud, lootust olude paranemiseks pole. Ometi annab mõisa sissetulek piisavalt äraelamiseks ning on kadestamisobjektiks meestele, kellel enda ja pere äratoitmisega tõsiseid raskusi on.

Ühel päeval tuli von Kremeri üksluisesse ellu mõte. Talle hakkas meeldima leskmees Tõnu Prillupi uus naine. Südametunnistus küll ütles, et pole kena teise mehe naist himustada, aga saamahimu ajas oma jonni. Kremer mõtles, et kui ta midagi vastu annab, siis on kõik korras. Polnud ju kaugel needki asjad, kus mõisnikud täie õigusega võtsid ilma midagi vastu andmata. Peale pikki kõhklusi tegigi ta kuuendikumees Tõnu Prillupile ettepaneku, vastu pakkudes lepingut, mille alusel Tõnu saab rentida piimandustalu, kus teenimisvõimalused märksa suuremad.

Ettepanek ajas Tõnu esiti naerma vananeva mõisniku kihu üle, kuid saamahimu seemned olid idanema pandud. Ta tegi mitmelgi korral asja kohta, mis võiks ju temagi oma olla, vaatas ja kadestas seniseid kohapidajaid, kuulas nende kiidulaulu, kui hea koht see ikka on. Südametunnistus küll piinas, aga uus koorem Mari oli ju õieti selleks majja toodud, et surnud õe lapsi kasvatada, armastust ju õieti polnudki. Südametunnistus oli saamahimule alla jäänud.

Nüüd algas Mari nõusse meelitamine. See võttis hulk aega. Romaani kandvaim osa kuulubki sellele. Kirjeldatakse kõiksugu  võtteid, mida Prillup suutis välja mõelda, et Mari nõustuks. Lõpuks oli soovitu käes.

Esimesel aastal tundus kõik hästi minevat, ka oodatust raskemaks osutunud kauba mahamüümine võis olla tingitud vähestest kogemustest. Kui äri  kuidagi ei edenenud, Mari ärakäimised järjest valusamalt mõjusid hakkas Prillup südametunnistuse leevendamiseks  rohtu otsima kõrtsides istumisest. Ükski saladus ei püsi lõpuni vaka all, ka Mari käikude ja Tõnu ootamatult saadud hea koha seose üle tekkisid jutud, mis kiirelt levisid. Lõpuks sai ilkujate ja norijate suud kinni hoida ainult neile viina ja õlut välja tehes. Tagasiteed oma sauna, mis nüüd päris kena paigake tundus, enam ei olnud, sest häbi ja teotus oleks neid jälitanud igal sammul. Prillupi jaoks saabus lahendus ühel ööl kaubareisilt koju sõites, kus viina ja külma tõttu jõudis ta koju surnuna.

Aga Mari –konflikti põhjustaja – miks tema nii käitus? Tema tegutsemismotiive saab ainult aimata. Marit ei ole lihtne paigutada mingisse selgelt piiritletud lahtrisse. Ta käitub ootamatult ja kummaliselt. Tundub, et tema tegusid ja mõtteid pole võimalik asjalikult põhjendada. Prillupile oli Mari tulnud õe laste hooldajana, abiellumine nende isaga oli formaalne vormitäitine. See tehing ei lähtunud tunnetest ja ei tekitanud neid ega loonud Mari meelest ka abielueetika kohustusi. Ometi avaldas ta sitket vastupanu. Need olid eneseväärikus ja vastumeelsus, mis teda hoidsid. Ilmselt kaaastunne Prillupi vastu, tahtmine pidevast pealekäimisest lahti saada, ka igatsus parema elu järele, sundisid teda järele andma. Ja kui ta oli seda teinud, siis tema südametunnistus käskis lepingut korralikult täita. Mari asus küll allakäigu teele, ent ei jõudnud lõpliku languseni. Mari lõpetas lepingu kohe, kui see ainult tema asjaks jäi. Tema südametunnistuse üle saamahimu võitu ei saanud. Lükkas ta ju tagasi seniste ilkujate abieluettepanekud, kes olid nõus seniste tingimustega ning ka von Kremeri üsna suurejoonelise ettepaneku linnas elada.

E.Vilde kirjutas romaani "Mäeküla piimamees" 1916. aastal, ajaliselt just enne Eesti Vabariigi välja kuulutamist. Nagu ka paljud tema eelmised teosed, nii kritiseerib ka see kodanlust tollel ajaperioodil. Raamatu põhikonfliktiks on naine Mari, kellesse on armunud mõisnik Kremer, kuid kes on abiellus talupoeg Tõnu Prillupiga. Prillupil on aga egoistlikud kavatsused Mari suhtes ja seetõttu üritab ta Mari sundida mõisnikuga vahekorda astuma, mida naine ka lõpuks teeb. Selles kirjandis ma proovingi selgitada Mari motiive seda sammu astudes.

Mari ole tolle aja kohta päris kena väljanägemisega ja küllaltki huvitava iseloomuga. Ta oli palju eneseväärikust, mis ei lubanud tal end pilgata ja käskida lasta. Tolle aja perekonnas oli mees naise üle valitseja. Mari teadis seda, kuid hakkas sellele vastu. Esimest korda võib Mari sellist iseloomu märgata juba tema esimesel kohtumise Kremeriga, kui Mari mõisas aknaid pesi. Kremeri küsimuse peale, kas Mari mitte alla ei karda kukkuda vastas to ainult: "Kellel mu'st siis kahju oleks - ärral või?" Näha on, et Mari tajub meeste võimu, kuid hakkab sellele vastu. See vastuhakajalik iseloom ongi põhiliseks põhjuseks, mis määrab Mari käitumise. Tahtmatult tuleb temast lugedes meelde võrdlus naisvõrdõiguslastega1, kelle käitumine tänapäeval meenutab Mari käitumist 80 aastat tagasi.

Tolle aja mõisates juhtus pidevalt, et mõinikud talupoegade naistega magasid, kuid Kremer polnud seda oma häbeliku iseloomu tõttu veel kunagi teinud. Aga nüüd kui talle Mari meeldima hakkas, siis soovis ta seda siiaki teha. Ta leppis juba Mari mehega kokku, kuid Mari ei nõustunud sellega. Selline käitumine tundus esmapilgul arusaamatuna, sest tegelikult Kremer Marile meeldis. Põhjus selliseks käitumiseks oli siiski eneseväärikus. Prillup ja Kremer kohtlesid Mari nagu mingit eset, keda võib käsutada, leppides lihtsalt omavahel kokku, Mari käest nõu küsimata. Naisele hakkas selline käitumine vastu ja nii ta ei nõustunudki. Oleks Kremer Mari käest isiklikult küsinnud oleks Mari nõus olnud. Sellele järeldusele tulin ma tänu põrandapesemise stseenile, kus Kremeri "hepitusele" Mari "lustaka aiatusega ühendatud naerupilgul" vastas.

Raamatus palju viiteid kuidas mehed tollel ajal naisi kui asju kohtlesid. Näiteks nimetas piimavedaja Marist rääkides teda "selleks" jne. Seetõttu oli Vildest sellise raamatu kirjutamine uuendus. Mida rohkem Vilde ühikonda kirjeldab, seda selgemaks saab vajadus raamatu Mari järele, kes oma iseloomuga andis Vildele hea võimaluse ühiskonda kritiseerida.

Mari puikles tükk aega meeste plaanidele vastu, kuid lõpuks siiski nõustus Kremeriga vahekorda astuma. Ma arvan, et ta tegi seda seetõttu, et talle lõppuks vaba valik oli jäänud. Ennem, kui Prillup proovis teda minema sundida, siis oleks mõisa minek tundunud mehe soovidele järele andmisena. Peale seda, kui mees oli teda sundimast loobunud oli mõisa minek ainult tema teha. Kuna Kremer inimesena talle meeldis ja tema vabadust see käik ei piiranud, siis ta seda ka tegi. Mari otsustes on selgelt näha "tahan-seda-vihmaussi-mille-isa-just-ära-sõi" sarnast käitumist. Tema otsused ei olnud mitte need, mida ta ise, või Prillup tahtis, vaid sellised, mida Prillup ei tahtnud. Mari aimas lõpuks, et kui ta mõisa läheb, siis varsti ei meeldi see enam Prillupile ja ta hakkab seda keelama. Sellepärast ts siis läkski.

Peale Mari otsust võib raamatus näha, kuidas Mari ja Prillup omavahel üha enam ja enam positsioone vahetavad. Mari tõusis tasapisi perekonna peaks ja kui nüüd Prillup soovis, et ta enam mõisa ei läheks, ei teinud Mari kuulmagi. Mari isegi päästis Kremeri surmast seades oma elu ohtu, mis veelgi suurendas tema tüli Prillupiga. Mari ei suutnud mõista, et vahest on parem ka järele anda. Samas on tema iseloom siiski hea. Näiteks, kui Prillup käskis tal koi ära tappa, hakkas ta seda hoopis paberilehega akknast välja ajama öeldes: "Kuidas ma söendan - tema nii pisike, mina nii suur." Kuid mehed olid suuremad kui tema, seetõttu ei tundunud neile vastu hakkamine Mari meelest ebeõiglasena.

Raamatu lõpu osas võib Mari tegudes näha üha enam kiusu. Mulle tundus, et ta tüdines lõpuks ka Kremerist ära, kuid siiski ei lakanud teda kohtamast. Tema põhi-motiiviks kujunes meestele vastu hakkmine ja nendele mitmesaja-aasta pikkuse naiste orjastamise eest kätte maksmine. Selles mõtes läks Mari oma ideedega liiga kaugele. Minu arust kohtles ta lõpuks mehi liiga julmalt, kuigi tal selleks enamasti täielik õigus oli. Kui tõmmata paralleele tänapäevaga, siis on ka feministide võitlus mõnes kohas juba enam mitte võitluseks oma ideede eest, vaid võitluseks võitluse enda pärast kujunenud. Sama toimus ka Mariga. Ta ise ütleb raamatu lõpus: "Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind." See lause kirjeldab tema tegevust kõige paremini. Mari proovis iga hinna eest sõltumatu olla, mõtlemata sellele, et vahest on sõltumine ja ka teiste inimeste soovidega arvestamine hoopis parem.

 

Eduard Vilde "Mäeküla piimamees"
TEOSE ANALÜÜS


Tervikmulje, mis mulle sellest teosest jäi, ei ole eriti hea. Siiski kuulub raamat eesti kirjandusklassika hulka ning seda loetakse kindlasti ka aastakümnete pärast.
Kirjandusvooluks oli realism, teos valmis aastal 1916 ning ta kuulub Vilde hilisemasse
loominguperioodi. Autor on sündinud 1865.a Virumaal, hariduse sai ta Tallinnas ning ka populaarsus
tuli mehele väga noorelt. Märkimisväärne on veel see, et Vilde oli Eesti esimene elukutseline
kirjanik.
Teos räägib autori jaoks kaasaegsest ajast, mil talurahvast valitsesid veel mõisnikud. Materjal on
pärit igapäevasest maaelust Eestis.
Jutt käib ühe perekonna lagunemisest mõisniku süü läbi. Probleemideks on taluinimese rikastumine,
võimalused, eetika, abielu ja armastuse keerukus, naise õigused ning liiga hiline kahetsus.
Näidatakse, milleks on üks talumees rikkuse nimel võimeline ja millised on ta väärtushinnangud,
unistused. Alguses nii silmipimestavalt hea võimalusena tundunud pakkumine muutub lõpuks Prillupile ebameeldivaks. Mees kahetseb oma tegu, kuid selleks on juba liiga hilja. Ka kõige kangem naine poleks suutnud pidevale terroriseerimisele, vihjamisele ja pealekäimisele vastu seista ning nii andiski Mari alla - kuigi ta polnud sellega nõus, tegi ta, mis vaja ja tunnistas sedasi abikaasa võimu enda üle ja oma vähest õigust enesemääramisele.
Sündmustik toimub Mäekülas - ühes väikeses külas, mida valitseb mõisnik Kremer. Paika on näidatud looduslikult viljakana ja ilusana, inimesi töökatena.
Raamat algab sellega, kuidas mõisnik päevast päeva oma talupoegade töötegemist jälgimas käib ning üksildast elu elab. Kuna ta otsib oma ellu vaheldust, otsustab mees sõlmida lepingu Prillupiga ja nii anda oma valduses olev Jaani maa ja amet (ja Kurust kuuendik) Prillupi naise "kasutamise" vastu talle.
Pärast pikka vastusõdimist peab Mari sellega leppima ning mõisniku tahtmine saab teoks. Prillup hakkab küll pärast seda kahetsema ning tahab naist tagasi, kuid on juba hilja. Mees joob tihti ja on
masenduses. Lõpuks jääb ta oma hobuse vankril tukkuma ja külmub surnuks. Mari põgeneb mõisniku juurest koos lastega linna elama. Ta on oma endises abikaasas sügavalt pettunud.
Peategelane on Prillup, kõrvaltegelased Mari ja Kremer. Prillup tahab väga rikkaks ja tähtsaks meheks saada, seetõttu näeb ta Mari vaid vahendina selle saavutamisel. Viimane on seevastu üsna jonnakas ja isepäine, kuid mitte täiesti järeleandmatu. Võõraste vastu on ta trotsi täis, heaks näiteks selle kohta on juhtum, kui mõisnik teda esmakordselt kõnetas ning tüdruk selle peale sõnakesti ei lausunud.
Kremer on üksik rikkur, kelle elu vajaski just noorust ja värskust, et vältida kibestumistunde
tekkimist.
Peategelane muutub teose jooksul palju - kui ta alguses hoolis vaid varast, siis lõpu poole mõistis
mees, et ka armastus ja abikaasa on väärtused, mida tuleks hoida. Võibolla mängis selles avastuses oma rolli ka südametunnistus?
"Mäeküla piimamehe" stiil on igapäevane, kasutatakse mõningaid saksakeelseid väljendeid. Minu arvates on liiga palju sisu jaoks väheolulist teksti, mis häirib põhitegevuse jälgimist. Kirjutamise ajal oli aga see teos küllaltki hinnatud ning nii võib öelda ka praeguse aja kohta. Ka annab ta lugejale hea
realistliku pildi 19.sajandi maaelust - eks see ole muutnudki Vilde üheks olulisemaks kirjanikuks
realismiajastul.

 

Kas “Mäeküla piimamees” on meisterlik ja psühholoogiline teos? - Mari

 

 “Mäeküla piimamees” on E. Vilde kujutanud, kirjeldanud talupoja ja mõisniku suhteid. Sea taluelu on ta kirjeldanud iroonilises häälestuses. Arvan, et tänu iroonilistele kirjeldustele, tekstile ongi see teos minu jaoks meisterlik ning psühholoogiline.

Autor on kasutanud viimistletud, rikast sõnavara nii olukordade, tunnete ja välimuse kirjeldamisel. Head ja huvitavat sõnastust näeme ka dialoogides ja monoloogides. E. Vilde ei ole ka midagi välja jätnud. Ta toob esile ka kõik pahed ja koleda. Tänu sellisele tekstile võimegi öelda, et see teos on nii meisterlik kui ka psühholoogiline. Me saame täpse ülevaate nende mõtetest, nende välimusest ja tunnetest, mis teeb selle teose minu jaoks psühholoogiliseks ja meisterlikuks.

Mari psühholoogilist tausta kirjeldab temaga seotud sündmused ja tema teod ning ütlemised. Ta soovis olla iseseisev, mitte sõltuda kellestki ning mitte alluda kellelegi. Selleks, et tema selline olemus kohale jõuaks, tegi ta tegusid. Näiteks siis, kui Prillup ei lubanud teda linna minna ja Mari oli Tõnule vastanud halvasti, vajus Prillup istmele, mõlemad käed põski varjates ning lapsed karjusid ja palusid, et Mari ei läheks. Kuid Mari, selle asemel, et jääda võttis oma pealisriided ja pearäti, tõmbas selga, pani pähe ja läks. Sellega ta tahtis näidata, et keegi ei saa tema üle otsustada, va. tema ise.

Kui Prillup suri ning Mari sai pakkumise, ei nõustunud ta kellelegi mehele minema. Ta ütles kindlalt: “Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind!” varblane tähendas Marile täielikku vabadust. Selline väljend on samuti psühholoogiline. Selle lausega avaldub ka Mari tõeline olemus. Mari hindas vabadust üle kõige ning enese eest ise otsustamist ja sõltumatust.

Meisterlik oli ka kirjeldus Marist, kui ta ilmus Kremeri kabineti lävele, et küsida, kas teine mune soovib:” Mari esimest korda paremas riides ja nii puhta, nii imepuhta näoga. Silm selles puhtas näos tuli säärasel selgusel esile, et musta tule ümbert sinised kristalle võis lugeda. Päevituski oli maha pestud, nii et kael ja lotike lõua all ainult vähese varjundi võrra valgemana paistis...” sellist puhtust kirjeldas autor Kremeri mõtlemise kaudu.

“Mäeküla piimamehes” oli ka looduskirjeldusi. Need olid samuti meisterlikud ning täpsed ja huvitavad: “ Taevakaar küdes veel iga karva punases ja iga karva kollases, ühel pilverünkal keset kaart, kuju poolest nagu kahe peaga must vapikotkas, olid nii erehiilgavad piirjooned, nagu seisaks lind avause ees, kust taevariigi sära talle selga paistab... Kuid aegamööda alanes hiilgus, värvid võtsid ikka enam tuhmi sekka.”

Need vähesed näited on kinnitus minu arvamusele, et “Mäeküla piimamees” on meisterlik ja psühholoogiline teos. See teos ei oleks muidu selline, kui poleks head sõnastust ja rikkalikku sõnavara. Autor on püüdnud kõik meile selgeks teha ja meile pildi silmi ette maalida ja pannud meid nende tegusid ning tundeid nägema, mõistma

 

Miks on “Mäeküla piimamees” meisterlik psühholoogiline romaan?

Eduard Vilde romaan “Mäeküla piimamees” on väga hästi kirjutatud teos eesti talupojast, tema naisest ja mõisnikust, nende suhetest, kokkuleppest ja psühholoogilistest läbielamistest.

Kirjanik on raamatus väga meisterlikult kirjeldanud loodust. Näiteks alanud päeva kirjeldab ta nii: “...kui koit hämariku põsed ammugi lõkkele oli suudelnud...” (lk. 26)

Raamatus on kasutatud väga kujundlikku ja rikast sõnavara, mis hästi konteksti sobib. Dialoogid on huvitavad ja kaasahaaravad. Näiteks vestlus Tõnu ja Mari vahel: “Mis sina seal kigaldad?” “Ah, niisama.” “Kade jälle reakima?” “Noh, naeran vanameest.” Vilde on kasutanud uudissõnu, näiteks kigaldama, mis ei olegi eesti keeles rohket kasutust leidnud.

Tegelaste endi mõtetega on “Mäeküla piimamehes” nende psühholoogiline areng väga hästi kujutatud. Näiteks Tõnus toimuvad muutused pärast Mari mõisnikule lubamist. Tsiteerin raamatust: “Tõnul on tunne, et tal enam midagi ei ole ja ta ise enam midagi ei ole. Tõnu ei mõista, miks ta veel kätt ja jalga tõstab, siit ning sealt tehes kinni haarab, miks ta silm tehtavat näeb ja aru seda taipab. “(lk.82)

Teos on psühholoogiline, sest selles on kirjeldatud tegelaste psüühilisi läbielamisi. Raamatu peategelane Mari on väga enesekindel noor naine, kes ei lubanud meestel end käsutada. Mõnikord ta tahtis isegi tegutseda just vastupidi Prillupi soovidele. Kui Kremer ja Prillup sõlmisid lepingu, siis oli Mari selle vastu, sest tal oli eneseväärikus, mis ei lubanud tal lasta kaubelda endaga kui mõne esemega. Marile küll Kremer meeldis, aga ta ei armastanud neid kumbagi, sest teose lõpus, pärast Prillupi surma, ei jäänud Mari mõisniku juurde, vaid sõitis linna. Mari tegevust iseloomustab kõige paremini lause: “Ma tahan linnas olla varblane, mitte kanaarilind.” Ta tahtis olla vaba ja sõltumatu.

Raamatu põhiidee seisneb Prillupi läbielamiste kujutamises. Tõnu oli kogu aeg uskunud, et oma karvasuse tõttu saab ta veel kunagi rikkaks. See oli vaese talupoja suur unistus. Sellepärast oligi ta üliõnnelik pärast mõisniku ettepanekut. Oma primitiivse mõtteviisiga ei osanud ta alguses selle plaani juurde midagi halba näha. Kui praktiliselt müüs ta maha oma naise, kaotas inimväärikuse ja südametunnistuse. Peale selle hakkas ta Marit nägema kui naist, mitte kui oma kolmandat last. Kui Tõnu ka piimamehena läbi põrus, siis tundus see kõik talle kui üks kohutav unenägu. Prillup oli kaotanud peaaegu kõik, mis talle tähtis. Et kõrtsis rahu saada, pidi ta ülameeste suu õllega kinni panema. Ta hakkas ka ise üha rohkem jooma. Alkoholi tõttu ta lõpuks oma elu kaotaski. Kui talupoeg oma viga taipas ja seda parandada püüdis, siis on juba hilja. Tõnu tahtis, et kõik oleks nagu enne lepingu sõlmimist.

Kõik Mari kosilased olid niisama rahaahned ja tahtsid naisega abielluda, kui alles jäävad piimad ja Mari mõisas edasi käib. Seega ei olnud see ainult Prillupi viga ja tahtmine.

Eduard Vilde romaanis “Mäeküla piimamees” on kujutatud kolme karakteri käitumist ja arengut, samas on raamat väga hästi kirjutatud ja viimistletud. See teebki teosest tõeliselt hea meis

 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar