laupäev, 29. september 2012

Sophokles "Kuningas Oidipus" sisukokkuvõte



SOPHOKLES
"Kuningas Oidipus"

Populaarseim Sophoklese draama on "Kuningas Oidipus", traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade ületamatu eeskuju; seda enam hämmastab meid teade, et võistlusel ta sai ainult teise auhinna.
Tragöödia eellugu on järgmine. Teebai kuninga Laios on röövinud Pelops'ilt tema noore poja Chrysippos'e; selle kuriteo eest ta neetakse Hera poolt surma saama oma poja käe läbi. Laios kuuleb seda Delfi oraaklilt; tem abielu Iokaste'ga jääb kaua lastetuks; kui aga tal sünnib poeg Oidipus, ta saadab selle ustava orjaga Kitaironi mägedele, kuhu käsib jätta maimukese surema. Kuid ori halastab lapsele ja annab ta Korintose karjuse hoolde, kes viib ta oma lastetule kuningale Polybos'ele, kus Oidipus kasvab üles Korintose printsina. Saades täisealiseks Oidipusel tekib kahtlus oma päritolu kohta. Delfi oraakel, kelle poole ta pöördub selle asjas, teatab, et tal on määratud tappa oma isa ja abielluda emaga. Oidipus otsustab nüüd Korintose hoopis maha jätta, pidades sealset kuningapaari oma vanemaiks, ja asub teele Teebai suunas. Teekonnal satub ta aga tülli kitsustikus viie saatja seltsis talle vastusõitva raugaga, kelle kutsar nõuab Oidipuselt teelt kõrvalehoidmist. Asi areneb lööminguks, mille tagajärjel meie noor kangelane surmab rauga ühes ta kaaslastega peale ühe, kes pääseb põgenema. Too rauk oli Laios, põgenenud ori aga sama, kes viis kord sündinud Oidipuse Kitaironile. Jõudes Teebaisse,Oidipus päästab linna kurja Sfinksi käest, kes asudes linna läheduses, esitas möödaminejaile mõistatusi, mille mittelahendajad ta sõi ära. Tasuks selle heateo eest saab Oidipus Teebai kuningatrooni ja lesestunud Iokaste käe. Seega on ennustus täitunud. Möödub 15 aastat õnnelikku abielu, mille kestel Iokaste sünnitas Oidipusele 4 last: Laiose surm on ikka alles tasumata. Viimaks jumalad saadavad Teebaisse katku, mis paneb linlasi mõtlema oma unustatud kohustusele kadunud kuninga vastu. Siin alles algab Sophoklese tragöödia sündmustik.
Oidipus teeb kõik, et leida Laiose mõrtsukas ja teda nuheldes päästa armastatud kodulinn katku küüsist. Mida enam ta aga juurdleb mõrva saladuse kallal, seda tihedamini tõmbub tõenduste ja süüdistuste raudne ahel tema enda ümber koomale, kuni kohutav roim kogu oma jälkuses on viimaks alasti meie silmade ees. Ei suuda taluda olukorra koledust Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu süüdlane Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku.
"Trahhiinlannad"
"Trahhiinlannad" on ainus Sophoklese säilinud tragöödia, milles naiselik armastus on tegevuse juhtivaks jõuks. Herakles on lõpetanud oma viimase vägiteo, vallutades Oichalia linna; nüüd ta tuleb tagasi oma naise Deianeira juurde, kes märkab murega, et Heraklese poolt talle läkitatud vangitaride hulgas on ka Oichalia kuningatütar Iole, kelle vastu Herakles pole ükskõikne. Deianeira ei tunne viha mehe vastu, ta tahab ainult võita uuesti Heaklese armastuse. Selleks otstarbeks saadab ta mehele mantli, mis läbi immutatud Heraklese poolt mürgise noolege tapetud kentauri verest ja mis kentauri enda sõnade järgi pidi taastama kustuva armastuse. Mürk nakatab Heraklese; võimetuna taluma tekkinud piinu ta laseb enda põletada tuleriidal. Deianeira aga, märgates oma saatuslikku eksitust, lõpetab elu enesetapmisega.



"Kuningas Oidipus" on kirjutatud ühe kuulsaima Antiik-Kreeka tragöödiakirjaniku Sophoklese (496-406.a. e.m.a.) poolt. Kirjanik on pärit Ateenast, loonud on ta kokku 123 näidendit, millest meieni on säilinud vaid 7 tragöödiat. Sophoklese tähtsaim dramaturgiline uuendus oli kolmanda näitleja sissetoomine. "Kuningas Oidipust" loetakse autori populaarseimaks draamaks, traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade ületamatuks eeskujuks. Sophokles näitab oma tragöödias osavalt, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese vabatahet,mis võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe, nende poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased.

Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo (labdaniidide) täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose materjal on pärit Vana-Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta.

Jutt käib noorest kuningast, kellel, hoolimata suurtest püüdlustest, ei õnnestu oma ettekuulutatud saatust muuta.
Teose alguses oli Oidipus mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda omariiki ülihästi. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennastvihkavaks meheks. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta.

Küsimused - kes on Laiose mõrvaja? kes on Oidipuse vanemad? - pingestavad tegevust ja seovad tragöödia tervikuks. Vastused küsimusele leitakse alles teose viimases kolmandikus. Oidipuse ränk saatus väljendab inimliku teadmise küündimatust jumaliku kõiketeadmise ees. Raamat sisaldab traagilist irooniat.

"Kuningas Oidipus" on kirjutatud u. 429-425 a. e.Kr. Teose sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Linnarahvast on näidatud oma valitsejat usaldavana, hirmununa samas kohutava tõe ees.
Ka raamatu kangelane armastab oma rahvast ning onnende päästmise nimel kõigeks valmis.

Kuuldes ennustajalt, etriigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima, needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - mees on mõrvanud oma isa ja heitnud ühte emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada, ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna  maapakku.

"Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.

Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti.

Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam. Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.

Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku, õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes tema arvates on kõikide inimeste saatuste taga.

Teose stiil on poeetiline, kirjutatud on raamat luulevormis. Palju on dialooge, sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Just viimase hädakaebed ja meeleheide kujundavadki teose traagilise lõpu.

Mulle isiklikult "Kuningas Oidipus" meeldis, see on keskpäraselt hea raamat. Kohati oli veidi raskusi sündmustest arusaamisega, sest raamat nõudis täielikku süvenemist. Muljet avaldas äkiline lõpplahendus. Siiski arvan, et teos on väärt, et teda atika tragöödiakirjanduse tippsaavutuseks peetakse.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar