esmaspäev, 8. oktoober 2012

Alan Marshall "Ma suudan hüpata üle lompide" kokkuvõte


        Ma suudan hüpata üle lompide
Alan Marshall 


“Ma suudan hüpata üle lompide” on Austraalia kirjaniku Alan Marshalli autobiograafia. Raamat räägib Alani lapsepõlvest. Alan on kirjeldanud olusid ja sündmusi, mis aitasid temast teha selle, kes ta praegu on.
Raamat algab Alani sünniga ja lõppeb sellega, et Alani perekond hakkab kolima Melbourne’i, kus Alan tahab hakata raamatuid kirjutama.
Kohe raamatu alguses haigestus Alan, kes muidu oli tugev poiss, lastehalvatusse ja varsti peale seda hakkasid ta lihased kokku tõmbuma ja jalad muutisid kõverateks.
Doktori ainus idee seisnes jalgade lihtsalt sirgeks vajutamisel. Alan põgenes oma kehast sellel ajal, kui emata jalgu sirgeks vajutas. Ta vaatas pliidisimsil olevaid hirmunud hobuste pilti.
Kui Alan oma jalgade pärast haiglasse sattus, sai ta sealt omale kohe sõpru. Mis sellest, et ta oli ainuke poiss palatis ja kõik teised oli täiskasvanud mehed. Mehed imetlesid Alani julgust ja nimetasid teda vapraks, kuigi Alan ise nii ei arvanud.
Haiglas sõitis Alan ratastooliga, kuid kuna tema perekond oli suhteliselt vaene, ei jaksanud nad ratastooli koju osta ja nii hakkaski Alan ringi liikuma karkudel.
Alguses liikus ta siiski veel ratastooliga ka kodus, sest tema käed ei olnud veel piisavalt tugevad, et ainult karkudel ringi liikuda, siis võis ta päevas karkudega liikuda ainult paar tundi.
Alan elas põhimõttel, et mehed ei nuta kunagi, sest mida raskem ettevõtmine tal ees oli, seda suuremaks muutus himu eesmärk lõpule viia. Alan ei tundnud sõna “vigane”, sest tema arusaamist mööda võis seda kasutada teiste inimeste kohta, küll aga mitte tema kohta. Alan tegi kõike, nagu tavalisedki poisid. Alan õppis isegi ujuma ja seda ei osanud ükski teine poiss Turallas. Ta käis poistega metsas jahil ja ka kalal. Ta ronis kõikjale, kuhu võimalik ja võitles teiste poistega nagu tavalisedki poisid. Kuigi tema võitlus Steve McIntyre’iga ei olnud päris tavaline võitlus. Nimelt-nad võitlesid keppidega. Selle idee oli pakkunud välja Alani isa, kes oli mures, et Alan võib kaotada, kuna kui talle vast karke lüüa kukuks ta pikali ja tema tugevatest kätest ei oleks enam mingit kasu.
Alan sai oma isaga väga hästi läbi ja neil oli tugev isa-poja suhe. Alani isa oli kasvanud farmis ja nüüd töötas ta hobuste taltsutajana. Alanile meeldis vaadata, kuidas ta isa töötab ja kuidas ta isa hobustega suhtleb.
Alan sai ka oma emaga väga hästi läbi ja ta armastas teda väga. Alani ema küll muretses pidevalt Alani pärast, sest ta oli ju siiski halvatud ja tema liikumine oli piiratud.
Rääkides armastusest siis Alan armastas veel kedagi peale oma ema ja isa – Maggie Mulligani. Maggie oli suhteliselt poisilik tüdruk, sest tema vaatas võitlusi pealt ja ei kaevanud kunagi õpetajatele. Alanile meeldis eriti, kui Maggie tema käru, kus poiss ise sees istus, lükkas.
Joe Carmichael oli Alani parim sõber. Joe elas päris Alani lähedal ja peale kooli olid nad alati koos. Joe ootas alati Alanit järgi, kui Alani käed ära väsisid ja kui ta puhata tahtis. Koos Joega tegi Alan palju. Nad ronisid Turalla mäe kraatrisse, mis sest et Alani põlved olid pärast sinikaid täis ja kriimustatud. Alan käis koos Joega ka kalal, kus Joe läbi õnnetuse oma püksid ära põletas.
Joe arvas, et tiigis, kuhu ta oma ema pardid ja haned peale kooli ajas, võis leiduda kõike, kuid Alan nii ei arvanud. Vahel peale kooli, kui oli tuulisem päev panid Alan ja Joe sipelgatest meeskondi tühjadesse kalakonservidesse ja lasid nad tiigile.
Poisid proovisid koos ka päästa ühte põua ajal kukkunud hobust. Nad vedasid talle küll vett, kuid Alan väsis ära ning hobune pidi siiski surema.
Alani maja juurest möödusid tihti kotimehed, kellega Alanile meeldis väga rääkida. Ühe kotimehe nimi oli Viiuldaja, sest ta hoidis oma pead viltu just nagu mängiks viiulit. Alanile meeldis Viiuldajaga rääkida. Paar päeva peale Viiuldaja viimast külaskäiku said Alan ja ta isa teada, et Viiuldaja oli oma enese lõkkes surnuks põlenud.
Kotimehed rääkisid temaga erinevalt.Üks hulkurist metsamees McLeod, lubas Alani võssa, kus ta töötas kaasa võtta, kui poisi vana lubab. Kuna Alani isa lubas, siis läkski Alan koos McLeodiga võssa mehele appi. Raamatus jutustab Alan väga elavalt, kuidas nad Peteriga vankri kriuksudes mööda teed sõitsid.
Ta seletab pikalt suursugusest metsast, kust nad läbi sõitsid.
Peter jutustas Alanile palju lugusid ja Alan kohtus tänu sellele reisile paljude uute inimestega.
Peale teekonda, tahtis isa teada kõiki üksikasju, mis seal juhtus.
Alani isa pidas hobuseid juhtides käsi väga oluliseks. Seal mainib Alani isa mitme aasta kohta esimest korda, et Alan ei suuda ratsutada. Peale haiglast koju tulekut oli isa rääkinud alati nii, nagu oleks Alani ratsutamine vaid nädala õppimise küsimus.
Koolis oli ühel poisil araabia tõugu poni, kelle nimi oli Tähesära. See poni oli Alani jaoks täiuslikkuse sümbol. Igal suurel vahetunnil ratsutas poni omanik Bob Carlton Tähesäraga joogikohta. Ühel päeval tegi Alan Bobile ettepaneku, et ta võib ise Tähesäraga joogikohta sõita. Bob nõustus ja aitas Alani sadulasse ning jagas juhtnööre. Poni imes vett kiiresti ja Alanile sööbis see tunne igaveseks mällu.
Sellest ühest joomas käimisest sai harjumus ja Alan hakkas Tähesäraga iga päev joomas käima.
Alanit hämmastas, kuidas ratsa kooli õpilased kergelt hobuse seljas püsivad ja ta tahtis ise sõita sama moodi. Kuid tema keha ei olnud suuteline seda tegema.
Peale aastat Tähesäraga joogikohta ratsutamist Proovis Alan galoppi.
Ühel päeval ei sõitnud Tähesära tavalist teed pidi, vaid läks joogikoha juurest ringiga kooli juurde. Kitsal teel olid okastraadid ja kuna Alan poni juhtida ei suutnud siis takerdus Alani jalg okastraati ja kiskus jala verele.
Ühel päeval ratsutas Alan Tähesäraga koju ja tõestas oma isale, et ta suudab ratsutada.
Alani isa lubas poisil ka enda ratsastatud hobustega ratsutada.
Kui Alani isa sai teada, et Alan tahab saada kirjanikuks suhtus ta sellesse hästi ja ei teinud seda maha.
Nagu ma juba alguses ütlesin, lõppeb raamat sellega, et Alani pere otsustab kolida Melbourne’i.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar