neljapäev, 4. oktoober 2012

Albert Camus „Katk” põhjalik kokkuvõte


Albert Camus
Katk”

Tegemist oleks justkui kroonikatega aastast 194… linnas nimega Oran. Raamatu kõige kesksem tegelane on doktor Bernard Rieux. Tema ümber on üsna mitu tegelast, kes kõik toetavad üksteist. On ajakirjanik Rambert, Cottard, lõbus mees Tarrou, Paneloux ja veel mitu inimest.
Küsimus: kuidas teha nii, et aega kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil? Veeta päevi hambaarsti ooteruumis ebamugaval toolil; istuda pühapäeva pärastlõunal kodus rõdul; kuulata ettekandeid tundmatus keeles; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa piletisabas ja jätta siis etendusele minemata jne.
Lugu saab alguse sellest, et kogu linnas hakkab massiliselt rotte surema. Alguses ei tehta sellest kuigivõrd suurt numbrit, loodetakse, et küllap läheb see „paha nali” aja jooksul mööda. „Neljandast päevast alates tulid rotid juba karjakaupa tänavaile surema. [--] Öösiti oli koridorides ja väikestel põiktänavatel selgesti kuulda nende nõrku surmapiiksatusi. Äärelinnades vedeles neid hommikuti lausa rentslis, verepiisake teraval koonul – ühed tursunud ja mädanemas, teised kangestunud, vurrukarvad veel püsti. [--] Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata.” . Ühel hommikul aga ei tundnud üks kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. „Kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Näojume oli rohekas, liimerdavad huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed.” Kojamehe surmaga algas periood, kus esialgne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks. Sarnaste surmajuhtumite arv sagenes ning lõpuks öeldi see sõna välja: „katk”. „Meie kaaskodanikel polnud suuremat süüd kui teistel. Nad üksnes unustasid tagasihoidlikkuse ja arvasid, et neile on veel kõik võimalik. Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus. Kuidas oleksidki nad võinud mõelda katkule, mis kaotab tuleviku, teeb võimatuks reisid ja vaidlused? Nad uskusid, et nad on vabad, aga keegi ei ole iialgi vaba, niikaua kui on õnnetusi.” Loodeti, et taud läheb üle, et ohvrite arv ei kasva suureks ja haigus hääbub, nagu ta seda alati on teinud. Paraku ei lähe nii, nagu loodetakse. Surmajuhtumeid tuleb üha juurde ning linn otsustatakse sulgeda ning kuulutatakse välja katkuseisukord.
Kogu raamatu vältel on kirjeldatud inimeste erinevaid reaktsioone, tegutsemisviise ning mingil määral ka elukulgu, kui valitsejaks on katk. Kõik pidid tunnistama endale, et olukord, milles nad viibivad, ei sea mingeid eeliseid teiste suhtes – nad olid ühte ja samasse lõksu püütud ja sellega tuli kohaneda. „Individuaalne tunne nagu lahusolek armastatud olevusest muutus juba esimestel nädalatel terve rahva ühistundeks. Ja koos hirmuga sai sellest pika vangipõlve kõige valusam piin.” Keelati isegi kirjade kirjutamine, rääkimata lahkumisest või linna sissetulemisest. Katk muutis inimesi tundmatuseni: „Abikaasad ja armastajad, kes oma armastatut jäägitult usaldasid, muutusid äkki armukadedaks. Inimesed, kes oma armastust kõikuvaks pidasid, leidsid kindluse. Pojad, kes olid elanud oma emade kõrval neid õieti nägemata, kätkesid kogu oma mure ja kahetsuse ema näo ainsasse kurdu, mis nende mälus lakkamatult kummitas. [--] tõtt-öelda me kannatasime kahekordselt: esiteks omaenda kannatuste pärast ja teiseks nende kannatuste pärast, mida me eemalviibijaile – pojale, abikaasale või armsamale – omistasime.”
Keskendutakse ka Ramberti põgenemisplaanile, kes tahab meeleheitlikult pääseda oma naise juurde, kes oli Pariisi jäänud. Selleks pidi aga tohutult vaeva nägema, pisut kahtlaseid liine pidi tutvust looma ja samal ajal kõike salajas hoidma. Kui ta ka lõpuks suutis asja nii kaugele ette planeerida ning ära organiseerida, otsustas ta siiski ümber ning jäi Rieux`le ja oma sõpradele toeks ning abiks haigete ravimisel.

„Kõik halb, mis on maailmas, sünnib peaaegu alati rumalusest ja hea tahe võib niisama palju kahju teha nagu kurjuski, kui tarkus teda ei valgusta.
Kirstudest tuli nappus kätte, ei jätkunud riiet surilinadeks ja hauaplatse kalmistul. Tuli kombineerida. Kui kirstud täis said, laoti nad autole. Kalmistul tehti sargad tühjaks, tinakarva laibad asetati kanderaamile ja jäädi ootama selleks otstarbeks kohandatud kuuri. Kirstud piserdati anti septilise lausega üle, toodi haiglasse tagasi ja korrati kogu operatsiooni nii palju kordi kui vaja. [--] Veidi hiljem oldi siiski sunnitud uut ja avaramat kohta otsima. Prefektuuri korraldusega võõrandati jäädavaks kasutamiseks antud hauaplatsid ja kõik sealt väljakaevatud inimjäänused veeti krematooriumi ahju. Varsti tuli aga hakata sinna viima ka katkuohvreid endid.
Sellest hetkest alates, kui katk linnaväravad sulges, olid inimesed elanud täieslikus eraldatuses, äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve. Mõnikord nimetasid nad seda rahuks.
Inimeste hing lahjus niisamuti nagu nende ihugi. Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega oli hullem kui ahastus ise. Inimesed muutusid rahulikuks ja hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Kui nad seni olid oma kannatuse kiivalt eraldanud ühistest kannatustest, siis nüüd leppisid nad ühtesulamisega. Mälestusteta ja lootuseta seadsid nad end sisse olevikus. Õieti muutuski kõik neile olevikuks. Katk oli kõigilt röövinud armastuse ja sõpruse anni. Sest armastus nõuab natuke tulevikku, aga meile polnud enam muud jäänud kui oleviku hetked. Meie armastus oli veel kindlasti alles, ta oli aga lihtsalt tarbetu, raske kanda, tegevusetu meie sees, viljatu nagu kuritegu või hukkamõist.
Lõppude lõpuks tuleb välja, et keegi ei ole suuteline tõeliselt teise inimese peale mõtlema – isegi kõige hirmsamas õnnetuses mitte.
Maailm ilma armastuseta on surnud maailm ja alati tuleb kord paratamatult tund, kus inimene väsib vanglatest, tööst ja julgusest ja igatseb vaid üht nägu ja hellusest värisevat südant.”
Peale pikka ja rasket perioodi hakkas katk taanduma, Casteli seerumil oli mõju ja ohvrite arv langes. „katku hingeldav rabelemine tekitas mulje, et tõbi on ise pea kaotanud, roidunud ja rööpast väljas. Tal puudus nüüd see range enesekontroll ja täpsus.” [--] „Osa inimesi oli katku ajal langenud sügavasse skeptitsismi, millest nad enam vabaneda ei suutnud. lootus ei hakanud enam neile peale. nad jäid ajast maha. Teistes aga õhutas lootusetuul kõrvetavat kärsitusepalavikku, nii et nad kaotasid täielikult enesevalitsemise. Nii mõnedki perekonnad veetsid aga vaikides selle õhtu, mis teistele oli lärmakas ja lõbus.
Nemad teavad nüüd, et kui on olemas midagi, mida ihaldada tasub ja mõnikord ka kätte saada võib, siis on see inimlik armastus.

Rieux: „ Kuna maailmakorda valitseb surm, siis on jumalale võib-olla meelepärasem, kui inimesed tema sisse ei usu ja võitlevad kõigest jõust surma vastu, ilma et tõstaksid silmi taeva poole, kus ta vaikib. Kui ma usuks kõikvõimsasse jumalasse, jätaksin ma inimeste ravimise ja usaldaksin selle ülesande temale. Aga kuna mitte keegi maailmas, kes usub uskuvat, ei usu tegelikult niisugusesse jumalasse, sest keegi ei suuda iseendast täielikult lahti öelda, siis olen ma vähemalt selles asjas õigel teel, kui ma võitlen maailmaga, nagu see on.”
„See, et võidud on ajutised, ei anna põhjust võitlusest loobuda”
Vähehaaval sulas ta sellesse röökivasse kehasse, kelle kisendust ta üha selgemini mõistma hakkas, sest vähemalt osaliselt oli see tema enese kisendus.
Paneloux: „Aga võib-olla peaksime armastama seda, mida me ei suuda mõista.”
„Jumala armastus on ränk armastus. See nõuab täielikku andumist ja iseenda ärasalgamist. Aga ainult tema võib ära kaotada kannatused ja laste surma, ainult tema saab need kasulikuks teha, sest võimatu on uskuda, et ta tahab seda, kui see tarvilik ei ole.”
Othoni poja piinad ja Casteli seerumi kasutamine – „Kahekümne tunni jooksul hindas Rieux selle juhtumi lootusetuks. Haige oli juba ette võidetud.” „Nad polnud veel kundagi jälginud haigete kannatusi minut-minutilt. Selles lapses nägid nad kisendavat ülekohut. Ent senini oli see ülekohus nende silmis osalt abstraktseks jäänud, sest nad ei olnud lapse agooniaga kunagi nii kaua silm silma vastu seisnud.”
Tarrou: „Ah, oleks see ometi maavärisemine olnud! Üks kõva raputamine ja asi tahe…loetakse üle surnud, ellujäänud ja kõik on möödas. Aga see neetud haigus! Isegi inimesed, kes haiged ei ole, kannavad seda südames.”
„Peale joodikute ei naera keegi, need aga naeravad liiga palju.”


Tarrou lugu ja teooria: mälestus isast ja kohtuistungist, kus Tarrou sai vapustuse: „sellest hetkest peale hakkasin ma õudusest värisedes kohtukorralduse, surmaotsuse langetamise ja täideviimise vastu huvi tundma, ja mu süda läks pahaks mõtte juures, et minu isa oli mitmelgi korral sellisest mõrvast osa võtnud, ja nimelt neil päevadel, kui ta väga vara üles tõusis. [--] Üle kõige huvitas mind surmanuhtluse probleem. Mul oli punapäisele öökullile võlg tasuda. Ma lihtsalt ei tahtnud olla katkukandja mulle tundus, et ühiskond, kus ma elan, on üles ehitatud surmanuhtlusele ja et tema vastu võideldes võitlen mõrva vastu. [--] Siis mõistsin ma, et olin kõik need aastad endist viisi katkukandja olnud, kuigi ma kogu südamest uskusin, et võitlen katku vastu. Punase rüü kandjad – suurimad katkukandjad. Tunnen häbi, et ma kas või kaudseltki, kas või headel eesmärkidel ise kunagi mõrtsukas olen olnud. Ma tean vaid, et peab tegema mis võimalik, et mitte enam katkukandja olla. Ja ainult see püüd võib meile anda rahulootust, või kui mitte, siis vähemalt õiglase surma. Üksnes see võib inimestele kergendust tuua, ja kui see ei suudagi neid päästa, saame me neile sel viisil nii vähe kui võimalik halba teha ja mõnikord koguni pisut head. Seepärast otsustasin keelduda kõigest, mis otseselt või kaudselt, headel või halbadel ajenditel toob kaasa surma või õigustab neid, kes tapavad. Taud õpetab vaid seda, et pean teie kõrval tema vastu võitlema. Ma tean, et igaüks kannab endas katku, sest mitte keegi maailmas ei ole immuunne. Ja me peame ennast lakkamata jälgima, et me ühel hajameelsel hetkel ei hingaks oma ligimesele näkku ega saadaks talle nakkust kaela. Mikroob ise on loomulik asi, kõik muu – tervis, ausus, puhtus, kõik see on tahtepingutuse vili, mitte hetkekski raugeva tahtepingutuse vili. Aus inimene, kes peaaegu kedagi ei nakata, on see inimene, kelles on hajameelsust nii vähe kui võimalik. Ja kui palju tahet ja pingutust kulub, et mitte kunagi hajameelne olla! Vaevarikas on katkutõbine olla, aga veel väsitavam on tahe seda mitte olla. Ma lepin nüüd sellega, kes ma olen, ma olen õppinud tagasihoidlikkust. Ma katsun olla süütu mõrtsukas.”

Tarrou haigestumine ja surm, tema visa võitlus. Kõik, mida katku ja elu mängus võideti, oli tundmaõppimine ja mälestus.
Kuulates rõõmukära, möönis Rieux, et rahva kohal ripub alati ähvardus. Ta teadis, et katkupisik ei sure kunagi, et ta võib kümneid aastaid magada, ja et tuleb võib-olla päev, kus katk inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadab nad surema mõnda õnnelikku linna.

1 kommentaar:

  1. päris hää...paneksin sulle hindeks - 5 :) selle kokkuvötte eest :)...

    VastaKustuta