neljapäev, 4. oktoober 2012

Albert Camus “Võõras” lugemiskontroll



1.Võõras on seotud modernismiga kuna tegu on lihtsakoelise looga, mis on välja mõeldud ning teos on minajutustuse vormis. Lool puudub kindel alguspaik ja lõpp. Teose teises osas mõistetakse Meursarltile surmanuhtlus, ometigi ei saa lugu lõppu sellega, vaid siiski arutleb peategelane teose lõpuni oma elu üle.
Teoses puudub kindel seos tekstiosade vahel. Kasutatakse sisemonolooge.
Raamatu lugeja ja autori vahel puudub üksmeel. Peategelane ja raamatulugeja satuvad vastuollu. Lugedes Meursaulti olemust raamatust "Võõras" hämmastas mind tema ükskõiksus ja hoolimatus, lugedes seda teost, ei suutnud ma alguses mõista, miks ta suhtub ühiskonda nõnda, miks on ta võõras ning võõrdunud. Oleksin tahtnud raamatu alguses tema mõtteid muuta, aga siis sain aru miks ta just niimoodi elas oma elu. Teos kujutas elu absurdsust.

2. Albert Camus "Võõras" peategelaseks on noor mees Meursault, kes elab Alžeerias, Alžiiris ja töötab büroos. Ta elab kehvas linna osas ja raha pole tal ka eriti palju. Meursaultil pole palju tuttavaid, vähesteks tuttavateks on tal Maria, kellega tal on armusuhe ning kaks naabrit, Salamano ning Raymond. Ometigi pole Meursault nagu kõik teised. Ta on oma olemuselt väga ükskõikne, teiste suhtes hoolimatu, tal puudub tundlikkus teda ümbritseva suhtes, ometigi on ta intelligentne, kuid ta ei arvesta teistega ning teiste tunnetega. Tema jaoks on hoolimine ning oma tunnetega mängimine, vaid elu näitemäng. Talle näib kogu elu absursusena. Ilmselt oleks kergem elada, ilma tunneteta, tagasi vaatamiseta, ilma liigsete küsimusteta.Ta on võõrdunud ühiskonnast ning ei jälgi selle reegleid , ta on võõras.

3. Vastukõlad tekkisid teoses Meursaultiga ning tema olemusega. Minu jaoks oli ta liiga külm ning tundetu inimene, teose alguses ajas mind kohe närvi tema ükskõiksus, oleks tahtnud temaga rääkida sellest, aga ilmselt oleks ta mulle ükskõikselt vastu vaadanud ja lihtsalt minema kõndinud ning minu arvamus poleks teda kõigutanudki. Ta ei nutnud oma ema matustel, Marie armastusavalduse peale vastas ta " mul on ükskõik" , teose lõpus tappis ta inimese viie kuulilasuga- kõlab lausa vaimselt haige inimesena. Ometigi panid need samad vastukõlad mind Meursaulti mõistma, mitte et ma mõistaks heaks inimese tapmist ning ükskõiksust teiste vastu. Ma ei sooviks sarnaneda Meursaultiga, lihtsalt hakkasin mõistma tema olemust.
Meursault sattus kohtusse ning aina rohkem kasutati tema ükskõiksust tema vastu, talle heideti ette tema suhtumist ema matustesse, samuti räägiti suhtest Mariega, mis sai kiiresti alguse peale tema ema surma. Siiski ei teadnud keegi, missugune inimene Meursault on. Ta ei valetanud, ei teeselnud, ütles alati seda mida ta tundis ja mõtles, ta oli aus. Ometigi ei sobinud see ühiskonnale, inimesed mõistsid ta hukka, kuna ta ei nutnud oma ema matustel. Miks peavad inimesed kõik üksteisega sarnanema, kuuluma massi? On ju ka teistsuguseid. Camuse teos näitab, et ühiskond ei võta vastu teistsuguseid, kõik peab olema allutatud mingisugustele reeglitele. Teos pani veel kord selle üle järgi mõtlema, et maailmas on erinevaid inimesi, me ei pruugi neid tihti mõista ja paljud meist ei mõistagi, aga see ei tähenda veel seda et nad oleksid halvad inimesed. Meursault mõtles teistmoodi ja tema maailma vaade oli teistsugune, ta arutles vanglas olles oma elu olemuse üle järgi ning ta leidis, et kuni kuriteo sooritamiseni oli ta õnnelik, kuid nüüd on see läinud ning tema elu on lõppemas.

4.

Kõiki inimesi ei saa reeglite põhjal juhtida.

Meursault, kuulus nende inimeste sekka keda ei saanud juhtida, tal oli oma nägemus elust ning elamisest. Tema jaoks polnud tunded esikohal, pigem reaalsus. Lihtsam on elada reaalsuses ilma muretsemiseta, milleta ei kaasne ka mured.

Elu on näitemäng.

Peategelane ei sobinud sinna näitemängu, ometigi ei suutnud ka teised sellega leppida. Kõigil oli ettekujutlus õigesti elamisest ning sellest, mis on halb ja mis paha. Kõigil on elu jaoks kirjutatud just kui stsenaarium, mis eeldab ka seda, et sa nutad matustel, avaldad tundeid oma kaaslastele, nõustud kõigega,mis peaks halb olema.

Ühiskond ei taha aksepteerida teistsuguseid.

Teistsugune oli Meursault, kes oli ükskõikne. Ta oli oma ema vanadekodusse pannud, ometigi teadis ta, et ta ema oli seal õnnelik. Ema matustel ei nutnud ta kordagi. Kohtus ei suudetud tema suhtumisega aga leppida, selle kõige põhjal peeti teda hoolimatuks ning külmavereliseks mõrvariks.

Tihti tuleb tõde viimasena päevavalgele.

Alles teose lõpus sai Meursault aru, kes ta on. Peale araablase tapmist, mõistab ta, kes ta on ja milline on ta elu olnud. Ta mõistab, et on elanud õnnelikult aga läbi mõrva on see kõik purustatud. Teda ootab ees surmanuhtlus,mille ta ka vastu võtab.

Inimese ükskõiksus mõjutab nii teda kui ka teda ümbritsevaid inimesi.

Meursault ei hoolinud millestki. Teda ei huvitanud teiste arvamus, teiste jutud.
Kõik see hakkas ka teda ümbritsevatele inimestele mõjuma, ta mõjutas oma ükskõiksusega kohut. Samuti oli tal ükskõik Mariast, kes teda jällegi metsikult armastas. Ometigi ei mõistnud naine, miks Meursaul oma arvamust nende suhtest pole, kui Marie küsis, kas Meursault armastab teda, vastas mees: " Mul on ükskõik."


5. Peategelenae Meursault oli üsna üksildane, tal oli vaid paar sõpra, armastatu Maria ning ema, kes suri. Ta oli terve aeg võõrdununa ennast tundnud, ta ei hoolinud millestki. Ta oli selline nagu ta oli, aus inimene ,kes ütles seda välja mida ta mõtles. Tal oli oma arvamus elust ning tihti naeris ta selle üle. Teda ajas naerma teiste suhtumine ellu, tema jaoks oli lihtsam elada muredeta, pidevalt edasi liikuda.
Ometigi mõistis ta sel hetkel, kui ta surma mõisteti, et ta elus oli õnne olnud,lihtsalt ta ei olnud seda märganud ning vangla elu pani teda aina rohkem selle peale mõtlema. Võibolla oleks pidanud ta tähtsaid pisiasju rohkem hindama ning teistest hoolima. Siis poleks ta üksi siin ilmas ka olnud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar