teisipäev, 2. oktoober 2012

Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil" kokkuvõte


NIMED MARMORTAHVLIL
ALBERT KIVIKAS
Tegelased: (neile leidsin raamatust iseloomustused).
§  Ahas Henn- Kommertskooli seitsmenda klassi õpilane. Elas oma korteris koolilinna kaugemas agulis.
§  Käämer- pisut kängunud kasvuga, tumedajuukseline ja tedretähniline. Elas paar maja eemal. Kokku variseda ähvardavas lobudikus, tibatillukeses toauberikus.
§  Käsper- hästi riides, roosatava näoga ja alati heatujuline.
§  Viires- pikk, kuivetu ja kogelev.
§  Tääker- kõige kogukam klassikaaslane.
§  Konsap- pikk, klassi parim sportlane.
§  Mugur- heleda häälega.
§  Jürine- pikk, sileda näoga. Kelle huvid olid ainult õhtuti Rüütli gümnasistkade sabas jõlkuda ja koolipidudel tantsimas käia, valged kindad käes.
§  Martinson- vaikne, alati ninuli raamatus. Puuris filosoofe ja gnoseoloogiat.
§  Teeäär- teda kutsuti Jossiks.
§  Kohlapuu- klassi parim matemaatik, lühike ja priske.
§  Miljan- üks paksemaid õpilasi klassis. Teda ei võtnud keegi tõsiselt ja ta armastas palju naljatada.
§  Nika Ahas- Henn Ahase isa.
§  Reinok- pisike pruunide silmadega ja kõhna näoga kuuenda klassi poiss.

ESIMENE OSA.
1-5 peatükk.
Ahas Henn käis Kommertskooli seitsmendas klassis. Ta hakkaski detsembripäeva hommikul kooli minema. Väljas nägi ta trobikond inimesi, kes kõik midagi lugesid. Ahas üritas ka sinna trügida. Ta jõudis vaid lugeda, et välja on kuulutatud mobilisatsioon ning kõik kes 1. jaanuariks 1918 sai 21-35 aastaseks peavad välja astuma. Rohkem Ahas lugeda ei jõudnud, sest teade kisuti seinalt ära. Rahvas oli marus, et mehed sõtta peavad minema. Edasi liikus Ahas Käämeri juurde. Kui Käämer mobilisatsioonist kuulis ärritus ta väga. Kui poisid edasi liikusid oli näha mitmel pool ärritunud inimesi, teadet aga ei olnud enam kusagil. Käämer oli silmmärgatavalt vihane ja kirus punaväelisi. Kui nad kesklinna lähedusse jõudsid nägid nad, et seal teated väljas. Käämer ütles selle kohta, et buržuide linnajagu ju. Ta trügis tahvli juurde teadet lugema. See lugemine ärritas teda veelgi. Mõne saja inimesega ei tehta sõjas ju midagi. Peagi liitus nendega kolmaski klassikaalane Käsper. Poisid teatasid ka talle, et mobilisatsioon on kuulutatud. Käsper aga teadis seda, sest ta  oli ise öösel neid teateid kleepinud. Käämer tundus lausa vihane olevat sellepärast. Käsper oli vihane, kui kuulis, et tööliste rajoonis on teated maha kisutud. Ta nimetas seda rajooni ka vaeste rajooniks, see viis sõbrad peaaegu natipidi kokku. Käämer ütles Käsperile, et mis sul saksal viga, teid ju peab kaitsma teie ei pea sõtta minema. Edasi kooli minnes oli Käsperi ja Käämeri vahel tuline arutelu. Vaidlemine vaidlemise otsa. Ahas aga jalutas vaikides kaasa ega öelnud sõnagi vahel. Ahas arvas, et üks klassivend on tal äge kommunist ja teine tuline rahvuslane. Peale vaidlust pöördusid poisid ka Ahase poole, aga see ei teadnud kummast rääkida. Ei tahtnud sõprust rikkuda. Oma hinges aga oli ta rohkem Käämeri poolel, sest Käämer toetas kommunismi. Ahase vendki on vabrikutööline Tallinnas ja veendunud kommunist ja punakaartlane. Vennad hoolisid üksteisest alati väga. Punakaartlasena aga oli vend Venemaale aetud ja nüüd kui punased ründama pidid lootis Ahas oma venda näha. Kui  punased võidavad hakkab Eesti kehtima sotsialistlik kord. Ühel pühapäeval kui Ahas koos Käsperiga tulid Noorsoo Rahvusliku Liidu juhatuse koosolekult, nägid nad sõdureid (saksa) peaväljakul. Nad jäid väljakule seisma ja nägid raekoja tornis sini-must-valget lippu. Saksa ohvitserid tungisid seda kohe maha rebima. Peagu hakati koolegi saksastama. Ühingud hakkasid tegutsema põrandaalustel. Põranda all panid kooliõpilasedki kaitse üles, et kaitsta riiki eesotsas Julius Kuperjanoviga. 12. november tuli Tallinnast teade, et sakslased on valitsuse üle võtnud. Koolide vanemaklasside esindajad kutsuti kokku, et teha oma nn armee. Tuli kuidagi ka relvad saada. Kui Ahas ja Käsper koosolekult tulid nägid nad vahimajakeses kuulipildujat ja varastasid selle. Ahas oli venelaste ja oma venna peale vihane, sest sõda hakkas toimuma ju Eesti ja Venemaa vahel. ( koosolekul lehvis neil koolipoistel ka Eesti lipp). Ühel hommikul peatusid poisid raekoja ees kus lehvis jälle Eesti lipp. Käämer pilkas seda. Saksa okupandid olid läinud. Käsper tegeles omakaitses relvade leidmisega, et varustus oleks olemas. Poisid liikusid kooli peale Käsper ( tema käis harva). Hommiku palvusele nad aga ei läinud ootasid koridoris. Varsti saabus Viires, kes teatas et inglased ei tule sattusid venelaste miini otsa. Peagi saabus ka Tääker. Lõõtsutas teine ja rääkis ka sellest, et inglased ei tule. Koridoris tekkis suur vaidlus, et kas soomlased tulevad appi. Selle kisa peale ilmus direktor ja nõudis seletust, miks palvusel ei viibita. Käämer ütles, et põhimõtte pärast. Direktor pani ta nurka tunni alguseni. Tunniski ei õpitud edasi vaid räägiti poliitilisi jutte. Õhtul toimus ka koosolek, et värvata vabatahtlike sõdima. Ahas ei plaaninud algul minna aga kuna Käämer talle järgi tuli läks ta ikka koosolekult. Kohale jõudes märkasid nad saalis tohutut elevust. Koosolekul arutati et valitsusel pole raha ja kaitset on vaja. Kuperjanovgi oli kohal ja tahtis mehi väkke. Hiljem kooliski käis kibe vaidlus selle üle, kas minna sõdima või mitte. Kohati läks ka kakluseks ning Tääker viskas Käämeri klassist välja. Ahasele see ei meeldinud ja ka tema lahkus sealt, sest klass ei palunud vabandust Käämerilt. Hiljem kuulis Ahas et väga vähesed oli tema klassist omakaitsesse astunud. Edaspidi oli Ahasel ja Käämeril päris igav, sest kool pandi kinni ja sõbrad sõitsid maale. Mõni õhtu käis Ahas Käämeri juures kaarti vaatamas. ( Käämer oli seal punaste sissetungid ära märgistanud). Ühel hommikul kui Ahas välja läks oli linnatänav nii tühi. Käämer oli ka kuhugi kadunud. Kui Ahas rongijaama läks ütles üks mees talle, et koolimütsi peast võtaks. Ahas ei saanud sellest aru. Hiljem kui öeldut uuesti korrati seletati talle et koolipoisid olid tule avanud. Ega nad kaua seal rääkida ei saanudki sest juba tulidki punased jaama hoonesse neid kinni võtma. Ahas märkas punaste salgas ka Käämerit. Käämer kutsus Ahast venelaste poolele sõdima. Ülejäänud punaste salgast võtsid jaamahoones viibinud ohvitseri ja pika mehe kinni ja viisid kontorisse. Ahas lõpetas Käämeriga jutu ja liikus eemale. Varsti kuulis ta kontoris kähmlust ja sealt põgenesid ohvitser ja pikk mees välja revolver käes. Ahju juures märkasid na Ahast ja kutsusid teda Viljandi poole kaasa. Algul Ahas ei tahtnud minna aga lõpuks jooksis neil e õhtupimedusse järgi.

6-7 peatükk.
Palju olid mehed rännanud, nad otsisid paika kus saaks puhata. Nad peatusid üksiku maja juures, ukse avas väike väeti vanamees. Lubas nad enda juurde põrandale magama. Ise veel kurtes kui vilets kõik on . järgmine päev rändasid mehed edasi, et kusagilt küüti saada. Ükskõik kuhu nad ka sisse astusid ei saadud midagi sest Balahhovitš oli oma rügemendiga üle käinud. Toit oli minema tassitud ja loomadki ning samuti vägistati naisi. Kui nad teel edasi kõndisid kuulsid na kisa. Ohvitser läks ligi ja päästis peremehe ja –naise rüüstajate käest. Ohvitser lasi ühe mehe isegi maha. Peagi tuli ratsavägi, sest teised mehed olid kohe kaebama läinud. Ohvitser oli kõrgema astmega ja teda austati, siis veel eriti kui kuuldi millega omamehed hakkama olid saanud. Kui mehed edasi liikusid jõudsid na varsti võrsijärve juurde ja peatusid seal ühes talus. Kui öösel ukse peale koputati hõikas ohvitser et siin magab Eesti sõjaministeeriumi esindus. Peale seda oli õhk puhas. Talumees oli nii õnnelik, et pääses suurest rüüstamisest. Ta viis mehed Viljandisse Enne Viljandit nägid nad suurt koormat (lk 86) seal sõitis Balahhovits oma rüüstelt saadud saagiga. Mees küttis hobust piitsaga nii mis jaksas ja kihutas voorist tuulekiirusel mööda. Ahas jõudis nüüd siis oma isa koju. Ega ta eriti ei tahtnud seal olla, sest vanematel polnud raha ning Ahas ei tahtnud neid veel endaga koormata. Samuti oli kodus igav. Kõik raamatuid oli ta juba lugenud ka neid mis raamatukogus olid. Jõulud möödusid suures viletsuses. Mõni päev käis Ahase isal külas Jaak. Nemad ootasid koos, et punased võimule saaksid. Sest siis tuleks neil jõukus ja nad saaks maad. Jaak oli oma kodust valgete tõttu välja aetud. Kui Ahas linnas käis siis kuulis ta sõjauudiseid. ( isa elas tal Võistveres). Ükskord kui ta linnas kaupmehelt kuulis, et punased on peatatud läks ta koju. Teel kohtas ta Tääkeri isa. Too rääkis pojast uudiseid. Kui Ahas lõpuks üksi edasi liikus mõtles ta oma peas välja plaani, et läheb klassivendadele ikka appi. Kodus aga olid vanemad punaste taandumisest õnnetud. Järgmine päev läks isa linna ja Ahas läks temaga kaasa, et koolivendi külastada.

TEINE OSA.
1-4 peatükk.
Kui Ahas kohalikku tütarlastegümnaasiumi läks (sellest oli saanud nüüd vabatahtlike pataljoni kasarm) ei suutnud sõbrad seda kuidagi uskuda. Nad olid õnnelikud, et nägid vana koolivenda. Parasjagu sõid mehed lõunat. Ahas rääkis sellest, et koolilinn Tartu oi täitsa tühi peale paugutamist. Koolivennad olid liiga vara jooksu pannud. Vahepeal ütles ka Miljan sõna sekka aga nagu ikka kooliajalgi naersid selle üle kõik. Miljan oli klassis naljataja. Nurgas istus ka Kohlapuu, kes oli saanud Kästna all kriimustada. Ta ei tahtnud lasta teisi ja kui kuul vastu tema kivi lasti ja kivikillud teda kriimustasid hakkas ta suurest vihast paugutama. Kohlapuu oli siiamaani tige ja verejanuline. Peagi pidid poisid õppusele minema ja kuna Tääker oli päevamees jäi ta kasarmusse. Ahas sai temaga veel juttu puhuda. Varsti tuli aga Ahase isa talle järele ning Ahas võttis julguse kokku ning ütles, et ta ei tule jääb siia. Muidugi oli sa kurb aga mis teha. Üks poeg punastega sõdib teine valgetega. Poole õppuse pealt tulid juba poisid kasarmusse. Ka kapten tuli sinna kui Käsper oli poisid üles rivistanud. Nüüd mindi ülevaatusele ja siis võitlusesse. Ahaski jäi nüüd kapteni nõusolekul sinna. Nüüd saigi Ahasest sõdur, peale ülevaatust pisteti talle pihku ka relv. Koos Käsperiga hakati relva puhastama, sellelt leiti kuuli jälg. Mugur soovitas relva välja vahetada aga Ahas ei soovinud seda. Üksaeg hakkas Käsperil selg jubedalt sügelema. Talle tundus nagu keegi oleks seljas jooksnud. Appi tõtanud Mugur leidiski Käsperilt täi. Käsper oli vihane ja tahtis selle karantiini visata, kellelt täi tuli. Poisid aga naersid, sest ainult Käsperil oli täi teistel mitte. Sellel ööl ei saanud Ahas magada. Ta mõtles pidevalt sellele kas tegi õigesti, et valge väkke astus. Hommikul ärgates määras veltveebel Ahase pataljoni staabi sidepidajaks. Peagi asus pataljon retkele. Kui nad reel sõitsid arutasid poisid igasugu asju. Lällasid ja käratsesid. Külmal retkel ja väsinuna uinus Ahas, järsku kuulis ta tuttavat häält hüüdmas, et ta ärkaks muidu võtab külm ära. Nad olid pärale jõudnud ja pidud vahti pidama hakkama. Ümberringi oli kõik vaikne ja rahulik. Nüüd tuli vaid punaseid oodata, keegi ei teadnud kui kaugel punased on. Kõik jäid peale sööki päevasel ajal magama. Ahas ei suutnud jällegi uinuda. Peagi kuulis ta kauguses laske. Ta äratas Käsperi üles ja temagi kuulis. Koos kutsuti kapten. Kapten teadis öelda aga seda et vaenlaste maakuulajad olid läheduses olnud aga valvajad lasid paugud ning punased kadusid. Sellised olid esimese rindepäeva sündmused. Järgmine päev liiguti edasi Rake külasse. Rakke külas mindi Sangla mõisa. Seal oli toimunud päris suur rüüstamistöö. Poisid vaatasid veel üle, mis võtta annab. Lõpuks seati ennast sisse mõisa raamatukokku. Sooja saamiseks hakkasid poisid raamatuid põletama. Martinson istus raamatute keskel ja korjas raamatuid endale. Martinson tahtis saada tähtsaks teadusmeheks, filosoofiks kes mõtleb sügavaid ja suuri mõtteid. Ahas endale raamatuid korja ei hakanud. Ahas jättis Martinsoni sinnapaika ja kõndis edasi talle tuli vastu Miljan kellel oli kaks seajalga käes. Varsti aeti mehed juba magama. Seegi kord ei saanud Ahas magada. Öö lähenedes kuuldi äkki püssipauke, mis lähenesid. Kõik ärkasid ja olid valmis kaitseks aga punaseid ei tulnud. See oli roodu kokk, kes oli valvetõkkele süüa käinud viimas. Kiruti kohutavalt ja heideti uuesti magama. Nüüd Ahas veidikeseks ikka uinus. Peagi äratas teda Käsperi kisa. Selge oli see, et ees ootas neid öine rännak. Varsti olid kõik rühmad rivis ja hakati edasi liikuma. Ahas tundis ennast päris halvasti, tundus nagu ta oleks haige. Tagalasse ei tahtnud ta ka minna, sest tahtis teistega võrdne olla. Varsti võeti positsioonid sisse. Käsperi rühm pidi punastele paremalt tee ära lõikama. Oldi juba valmis, kui kostusid püssipaugud. Ahas ees ja lõpuks teised järgi panid suurest hirmust jooksu. Et püss ja kotid liiga rasked olid visati lõpuks ka need maha. Kui jalad enam ei kandnud kukuti pikali. Lõpuks saabusid ka Tääker ja Käsper. Nad olid päris vihased. Tassisid veel teiste relvasid. Kaua oldi metsas lõpuks tuldi neid otsima, sest omad olid mõisa saanud ja punased minema ajanud.

5-10 peatükk.
Käsperi rühm liikus aralt mõisa poole, sest nemad ju pagesid nagu argpüksid. Majas oli ka üks surnud hiinlane. Tehti nalja, et kas tal ikka patsid ka on. Surnud punastelt võtsid poisid riideid ( üleriideid, jalanõusid). Pataljonis valitses lõbus meeleolu. Järgneval ööl pidi Käsperi rühm valvetõkkel olema. Sel ööl ei saanud Ahas jällegi magada sest kartis väga vaenlaste pealetungi. Öösel kuuldigi kahte pauku. Kohlapuu oli valves ja kui Ahas püssi palgel välja läks nägi ta kedagi maja ümber hiilivat. Ta oli valmis juba laskma aga viimasel hetkel märkas et see oli Kohlapuu. Lihtsalt venelaste riided oli ta endale saanud. Ahast ehmatas see väga, sest ta oleks oma koolivenda lasknud. ( 1 koolivend Luhas oli juba surnud oma koolivenna läbi). Järgmisel päeval kuuldi, et nende koolilinn Tartu on tagasivõidetud Kuperjanovi ja soomusrongide poolt. Õhtuks aeti küüt jälle kokku ja toimus edasiminemine. Öös oli palju ilusaid värve ja peagi taibati, et need sähvatavad värvid tulid nende soomusrongidelt. Peagi jõuti Valgutasse. Seal oli üks mõis, kus mehed said puhata. Käsper oli kooli parim klaverimängija ja nüüd oli ta leidnu klaveri millel mängis. Ahas oli kunagi viiuli tunde võtnud. Peagi leiti ka mõned naised ja Käsper mängis muudkui polkat. Kui pataljoniülem tuppa tuli ja edasi käskis liikuda peatus pidu koheselt. Liiguti edasi ja Käsperi rühm pidi kiriku juurde valvesse minema. Seal ei olnud vaenlasi ja seal oli julge olla. Varsti tuli enamlaseks riietunud oma sidemees neile teatama et tuleb edasi liikuda. Nüüd tuli minna alevikust välja lagedale ja seal valvetõke üles seada. Kohale jõudes leidis Käsper hea koha, kust sai vaenlaste küla jälgida. Esimesena läks valvesse Kohlapuu. Tema valvesoleku ajal liikus ringi 5 ratsaniku (vaenlase). Ahelikus mehed ei saanud kohe aru, et need on vaenlased aga kui Kohlapuule appi tõtati oli too juba ühe enamlase maha lasknud. Kasukas ning saapad kuulusid õigusega talle. Teisena läks valvesse Konsap. Tema tuli peagi suure jooksuga, et vaenlased tulevad. Toimus ka suur paugutamine aga vaenlast ei olnud. Kõndimise hääl tuli hoopis sellest, et jääkirme oli kõrtes ja krõbises nii. Kõik naljatasid Konsapi üle, tema aga tundis end haavunult ja tusaselt. Kui poisid ahelikku tagasi jõudsid tegi Käsper ettepaneku, et minna vaenlase tagalasse. Julgematest läksid temaga kaasa Kohlapuu, Konsap ja Ahas. Konsap oli kohe nii julge et läks vaenlase valvetõkkele ja tappis nende valvuri. Peale seda pandi tulistjalu jooksu. Külas hakkas suur tulistamine pihta. Poisid võtsid surnutelt veel mis võtta andis ja põgenesid. Joosti kaua, kuni mindi võsastikku ja Kohlapuu seal maha kukkus. Jõud oli lihtsalt otsa saanud. Teised küll proovisid teda edasi tarida aga ei olnud neil jõudu. Kuna paugutamine toimus neist kaugemal otsustati jääda paigale. Lõpuks tuli neil mõte, et Ahas võiks edasi minna ja teistele öelda, et nendega kõik korras. Ahas hakkaski liikuma. Ta jõudis kraavini, kus nad alguses kõik olid seisnud. Ta teadis, et maja pole enam kaugel. Siis kuulis ta kedagi tulemas ja peitis ennast. Kui enamlaste ratsanikud olid möödas tahtis ta edasi minna aga omad hakkasid tulistama. Ahas istus niikaua kraavis kui Tääker tuli hukkunuid otsima. Nii mindi siis lõpuks koos maja juurde. Seal hakkas jällegi varsti suur tulistamine. Tulistati nii kõvasti, et püssid läksid rikki. Ei teatud mida teha aga õnneks nähti enda omasid metsast tulemas. Need, kes tulid olid Käsper, Konsap ja Kohlapuu. Kõik olid õnnelikud. Peagi hakkasid enamlased jälle liikuma ja toimus kõva võitlus, milles langes Martinson ( poisid kutsusid teda vaikseks filosoofiks). Kui paugutamine möödas oli korjati sõbra jäänused üles ja ülema käsul taganeti mõisa. Mõisas hakati kohe sööma. Varsti astusid ruumi kaks meest. Nad tulid soomusrongidelt. Neilegi anti süüa ja pajatati sellest, kus punased parasjagu on. Soomusrongi mehe parandavad Elvas silda, mis enamlaste poolt õhku lasti. Veel said poisid teada, et soomusrong on tegelikult selline, et kahe seina vahel on liiv. Mõnikord vajub liiv alla ja siis tuleb ülevalt juurde kühveldada. Kui mehed olid läinud hakkas peagi jälle pihtsa suur tulevõitlus. Kõik taganesid mõisast. Ahas aga ärkas hiljem ja oli kogu selle möllu sees. Pidi ise sealt kuidagi ära saama. Käsper ja Kohlapuu olid ka tagasi läinud. Kõigepealt saabus uude peatumiskohta teiste meeste juurde Ahas. Kõik olid teda nähes õnnelikud, sest arvati et ta jäi enamlaste kätte. Kui poisid magama jäid tõusti hommikul juba Käsperi hõigete peale üles. Keegi ei teadnud millal nad olid saabunud. Sel päeval ühinesid teistega veel mõned vabatahtlikud. Need olid aga nii arad, et esimese püssi paugu peale jooksid juba minema. Peagi märkas Konsap, et Mugur nurgas midagi nokitseb. Uurides sai ta teada, et Mugur teeb dum-dum kuule ( sellised millel tina otsast paistab). Peagi liitus nendega veel 2 vabatahtlikku. Neile tuli nüüd püssid muretseda. Nemad mõtlsid aga et saavad vahest ka koju minna. Aga ei sõdimine hakkas pihta koheselt. Soomusrongid olid saanud liikuma ja enamlased tulistasid nüüd seal. Ka nemad olid mõnest küljest ümber piiratud. Kõik olid suures  hirmus. Tulistamine vaikis sama kiirelt kui oli alanud. Mehed läksid tagasi mõisa, et sooja saada. Põletati mööblit ja raamatuid. Nüüd jäädi ootama vaid soomusronge. Seati üles ka valvetõkked, sest ka Lätist tuli vägesid võitlusesse. Peagi antigi häire, et vaenlaste eelvägi oli nende ümber. Seati kuulupildujad ning püssid valmis ja alustati hommikul lahingut. Tulistati elu eest aga vaenlastele pihta ei saanud. Kapten võttis Ahase relva (Ahas ise aitas Tääkeril kuulipildujat laadita) ja paarikümne kuuliga oli üks vaenlastest maas. Käis kibe tulistamine teiste pihta. Peagi oli näha juba oma vabatahtlike kes käruga tulid. Seal oli neil ka üks pantvang. Vahepeal sõditi ja saadi ka teine vang. Ahas jäeti esimest vangi valvama ja asi läks päris hulluks. Vang tahtis Ahaselt relva ära rebida. Ahas ei suutnud teda isegi mitte tulistada, kartis väga. Õues käis võitlus ja Ahase appi karjeid ei kuulnud keegi. Kui vang Ahase püssi oli ära võtnud ei osanud Ahas muud teha kui talle kaela karata ja ära kägistada. Pärast seda läks ta välja Tääkeri kuulipilduja juurde appi. Käsi oli ka lõhki, sest oli seda oma täägiga vigastanud.

KOLMAS OSA
1-5 peatükk.
Ikka käis jube võitlus juba mitmendat tundi. Lõpuks tuli poistel taganeda. Tääker aga ei suutnud kuidagi jätta oma maksimi ( kuulipildujat). Ahas, Tääker ja Käsper läksid tagasi selle järgi. Mõisa hoovist leidsid nad veel ree, mille peale see panna ja kihutasid hobusega minema. Vahepeal hüppas nende ree peale ka Konsap. Reel tuli juttu ka sellest, et Ahas oli tapnud vangi, sest too oli talle kallale tulnud. Kõigil meestel olid kõhud tühjad. Kapten lubas, et Rannu mõisas saab süüa aga kui nad sinna jõudsid oli mõis tühi ja kõik olid kadunud. Sõideti edasi. Kusagilt viskas keegi reele leiva käntsaka. Kõik proovisid seda hammustada aga ei saanud. See oli kõva kui kivi. Lõpuks viskas Kohlapuu selle metsa. Peagi jõuti Rannu kirikumõisa. Kõik koos ei saadud sisse minna sest keegi pidi valvama kuulipildujat. Ahas jäi valvesse ja varsti kuuliski ta kuidas Käsper mingi pika mehega tulevad. Lepiti milleski kokku ja juba tuli Ahasel sõita mingi maja juurde. Seal otsustati koos, et Ahas läheb sisse, sest temal on venelaste moodi riided seljas ja vene keelt jagab ka. Majas sõi pere õhtust. Peremees võeti kinni ja endaga kaasa. Kui reega tagasi kirikumõisa hakati sõitma viskus mees reelt maha ja põgenes. Poisid aga alustasid tulistamist ja lasid ta maha. Kui mees oli maha kukkunud jooksid kõik sinna, et tal viimased riided seljast võtta. Peale seda pandi kiiresti jooksu. Kui kirikumõisa jõuti oli seal just simman lõppenud. Küla omad olid selle seal korraldanud. Käsper kamandati pataljoniülema juurde ja Ahas tõmbas õled klaveri alla ja tahtis tukkuma jääda. Tääker tuli tema juurde ja tõi talle putru. Aga Ahas ei soovinud seda. Ta tundis ennast kuidagi vastikult. Õhtu kätte jõudes sõid poisid heintel suppi, kui Käsper sisse tuli. Ta tuli staabist ja paistis kuidagi nördinud. Tõi teate, et tuleb veel taganeda järgmine päev. Aga kui järgmine päev kätte jõudis liiguti hoopis  Rannu mõisa poole, kust eelmine kord oli taganetud. Kohalike käest kuuldi et venelased olla sealt põgenenud. Nüüd oli oma poistel ka abilisi partisanid ja Kuperjanovi mehed. Kui Rannu mõisa jõuti ja sealt tõesti vaenlasi ei leitud algas rännak juba Valguta poole. Ka sealt oli vaenlane juba taganenud ilma võitluseta. Keegi ei mõistnud seda. Peagi kuuldi kusagilt suurtükikõminat. Mõeldi et äkki on soomusrongid juba Elvast läbi tunginud. Peale Valgutast edasi minnes mingi Rõngu peale. Mitte kusagil ei tundunud kedagi olevat. Kui ka Rõngu lossist kedagi enam eest ei leitud mingi Puka peale. Varsti jäädi puhkama ning seati üles valvetõkked. Kui Ahast äratama tuldi, et ta valvesse läheks nägi ta kuidas oli kinni võetud üks talunik. Olles valgetõkkel mõtles Ahas ainult sellest talunikust. Kuidas terve pere kohe punane on. Ise on väga jõukad eestlased aga venelaste pooldajad. Kui ta valgetõkkelt tagasi tuli oli mehe juures uus valvur. Kõik jäid magama isegi see valvur. Ahas aga piilus silmanurgast meest, kes üritas põgeneda. See õnnestuski tal sest Ahas ei proovinudki teda takistada. Algava uue hämara talvepäeva hommikuga jätkus pataljoni edasitung. Jätkati pooleli jäänud teed Pikasilla poole. Seal suurem lahing pihta hakkaski. Pikasilla juures lahingus olles langes koolikaaslane Miljan. Vahepeal läks Tääkeri arvates katki ka kuulipilduja aga kapten ütles et see kuumenes lihtsalt üle. Sinna tulid appi ka Kuperjanovi mehed ja partisanid. Ja üheskoos suudeti vaenlased põgenema sundida. Kui Pikasillal ennast sisse hakati sättima, taheti ka kuulipilduja hobusega sinna tuua aga ei saanud enam sest hobune oli lahingus langenud. Veel kuuldi, et kaks ratsaniku langesid ja Reinok võeti vaenlaste poolt vangi. Mõne hetke pärast avastas Käsper et väikest Mugurit pole. Meenutati kus ta oli olnud ja Ahas ning Käsper läksid ahelikku teda otsima. Sealt nad ta ka leidsid püss palgel ja tulistamise asendis. Aga kuuli oli väike Mugur pähe saanud. Tema pead ei saanud lumest muudmoodi kätte kui tuli tääkidega taguda jääd ta ümber. Siis tõi Käsper oksad ja tehti kanderaam. Kui tagasi hakati liikuma kuuldi suurtüki pauke ja need olid oma paugud mis toimusid Leebiku mõisas. Tagandati enamlasi sealt. Saadi ainult veidikene puhata, kui Pikasillal  hakkas pihta uus võitlus. Esialgu ei suutnud Ahas kuidagi unustada seda, et ta pinginaaber Mugur oli langenud. Kuid siiski hakkasid mürtsuma kuulipilduja kuulid. Kui tulistamine oli juba pikka aega käinud sai nende ahelikus pihta üks poiss. Lihtsalt jalga. Tegi suurt kisa. Tulistamine lakkas ja hetk hiljem tuli välja et sõda oli käinud nüüd omade vahel. Mehed tundis ennast väga halvasti, et ei olnud teinud vahet enamlasel ja enda omal. Hakati liikuma uuesti ahelikku. Kohlapuu möödus sealt salk hiinlasi vangi võetud. Nii liiguti tagavararoodu. Kui Ahas ja Tääker edasi liikusid siis hakkas nende uus hobune teel tõrkuma. Metsa veerel oli üks oma mees üles poodud ja nägi seal välja nagu hernehirmutis. Kuidagi suudeti hobune edasi viia. Õhtul seati välja valvetõkked. Ahas ja Käsper läksid kahekesi maad kuulama. Mindi mööda sood ja peagi märgati kohalikku punast. Joosti talle juba järgi kui märgati enamlasi. Siis Ahas ja Käsper taandusid. Tagasi minnes hakkasid nad omavahel juttu puhuma. Ahas selgitas Käsperile oma mõtteid, kuidas ta lihtsalt kõikki enamlasi ei suuda maha lasta, et nemad võitlevad ju ka mõlemal rindel. Ahas rääkis Käsperile sedagi, et tema lasi tookord enamlasel põgeneda. See muidugi vihatas Käsperit aga peale seda puistas temagi Ahasel oma südant ja rääkis et mõistab enamlasi. Nii rääkides mindi tagasi oma tagala poole. Käsper rääkis ka sellest, et tema unistus oli enne saada teadusmehe, näiteks keeleuurijaks kuid nüüd tahab hakata poliitikategelaseks, ühiskondliku uuenduse eestvedajaks. Kui ükshetk olid teel viis ratsaniku. Algul ei saadud aru kas tegu on omadega või vaenlastega aga kui nad ütlesid ruki verchh siis oli teada et vaenlased. Hakati tulistama. Kaks suudeti maha lasta aga kolm tükki põgenesid. Kui Ahas edasi liikus märkas ta et Käsper ei tule järgi. Tema juurde minnes selgus, et Käsper oli pihta saanud ja surnud. Ahas tahtis aga sõbra viia omade juurde ja haaras ta kaenlasse. Kaua kõndis ta nii kui lõpuks kuulis Konsapi ja Kohlapuu küüdeid siis kukus ta lumele. Kõik olid kurvad ja lausa nutsid et sõber langenud oli. Käsper oli ju nii hea juht olnud. Ahas meenutas vaid viimaseid sõnu mis Käsper ütles: “On siiski ilus võidelda suurte asjade eest”. Nagu Käsper oli eelmine kord öelnud hakkas hommikul pealetung, et vallutada Tõrva. Pataljoniülem oli Ahase üle uhke ja temast sai uus rühma juht. Ta tehti kohe kapraliks. Kui plaan oli ära räägitud hakati liikuma. Mindi kiiresti ja ei seistud enne kui Kärstnas. Mehed ootasid suurt lahingut aga tundus nagu vaenlane oleks põgenenud. Põhja-Eesti oli juba vaenlastest tühi nüüd tuli veel Lõuna-Eesti tühjaks teha neist. Liiguti edasi aga Tõrva ei paistnud kusagilt. Keegi ei saanud enam aru kus nad viibivad. Kui oma maakuulaja mööda sõitis, küsiti kas Tõrva kaugel. Sellepeale naerdi vaid ja öeldi et Tõrva ammu möödas Helme kiriku torngi seljataga. Tõrvaski polnud punaseid enam olla. Marsiti kuni oli jõutud lõunaks Roobe mõisa alla. Seal hakkas pihta juba lahing. Punased olid täitsa paigas omadega ega plaaninud kusagile minna. Partisanid uurisid kas koolipoisid pealetungi taha ehk teha aga kapten ei lubanud. Järgmine kord kui partisanid seda uurisid võetu otsus vastu, et teine rühm läheb pealetungile. Niipea kui vaenlase kuulipilduja vaikis enne uut laadimist pistis Ahas koos oma rühmaga metsa poole jooksu. Kui ta sinna jõudis nägi ta et ainult Kohlapuu oli temaga kaasa jooksnud. Nüüd heideti pikali kuni vaenlase kuulipildur tulistas kui see jälle vaikis jooksis ülejäänud rühm järgi. Nüüd hakkas seal hirmus tulistamine. Vaenlased hakkasid lõpuks taganema sest muud võimalust enam ei olnud. Kohlapuu oli pihta saanud ja ajas nüüd teisi minema röökis mis kole. Roodus pandi ta lausa voodi külge kinni et ta endale viga ei teeks. Täitsa hulluks oli läinud. Teised jätkasid jooksu enamlaste järgi. Teel jäi neile silma talumaja mille perenaine nad sisse kutsus. Nad olid tütardega meestele pannkooke küpsetanud. Peres oli 3 tütart Hilda, Linda ja Leida. Hilda käis Valgas koolis. Aga nüüd oli kool kinni. Oodati millal vabastamine on siis saab jälle kooli. Hilda kinkis Ahasele kui rühmajuhile isegi musu, et see ta kooli päästaks. Terve tee kui Ahas ja ta rühm teistele järgi jooksid mõtles Ahas sellest musist. Lõpuks märgati ees veel mõnd enamlast. Tapeti niimõnigi enamlane. Ahas sai ka kuuli õlga. Ja langes seal pikali. Vaenlane tuli veel kallale ka. Ahasele tundus algul et see oli ta oma vend aga õnneks mitte see oli mingi lätlane. Aga rühmakaaslased aitasid teda.  Järgmisena mäletab Ahas seda kuidas ta talutoas sängis ärkas. Kõik olid rõõmsad. Langenud oli muidugi Konsap. Aga Ahasega oli kõik korras. Kapten oli tema üle väga uhke sest tänu tema julgusele olid enamlased põgenema sunnitud. Kuperjanovgi oli haavata saanud ja vaevleb. Tal oli raske lahing Paju all. Aga soomlased jõudsid õigel ajal appi. Valga oli juba peaaegu käes homme tuli neilgi sinna liikuda. Ahas oli täitnud oma kohustuse ja keegi ei saanud temalt rohkem nõuda. Nüüd saab varsti koju mõtles vaid Ahas. Järgmisel päeval marsiti Valga poole. See oli täitsa tühi ainult palju oli laastatud ja tapetud. Edasi mindi Sangastesse ja seal oldi öö kuni koostati ešeloni mis pidi viima kõik koolilinna Tartusse tagasi. Kaua sõideti aga kui kohale jõuti võeti sõdureid juubeldades vastu. Lauldi sõdurilaule ja kingiti lõhnavaid lilli. Ahas tassiti kanderaamil kliinikusse sest ta haavad olid hakanud veritsema. Temagi pandi täis imeilusaid lilli. Ta tundis ennast nii õnnelikuna.

EPILOOG.
Nelja kuu pärast haiglast vabanedes läks Ahas kõigepealt oma endisesse korterisse. See oli täpselt selline nagu siis kui ta ära läks. Laua peal oli kiri mille oli jätnud Käämer.  Selle läbi lugenud rebis Ahas selle katki. Varsti tuli perenaine ja tõi talle kirja. Ahase vend oli siin käinud. Perenaine oli kirja ära peitnud sest punaste asju otsitakse ju taga. Vend oli Ahase võladki ära maksnud. Ahas võttis kirja ja läks välja. Tänaval liikudes luges ta kirja läbi. Kirja vahel oli ka 100 rubla. Vend lootis Ahast näha, sest ta ei uskunud et Ahas valgekaartlaseks oleks hakanud. Vend lootis et venelased saavad maa endale. Peale seda liikus Ahas kooli. Koolis võttis direktor teda avalsüli vastu. Ütles et teile on nüüd priikool ja õppeabinõud kooli poolt. See käis kõigi kohta kes olid õppursõdurid. Ahas tahtis näha ka oma klassi. Kui ta klassi uksest sisse vaatas tundus seal kõik nii tuttav ja samas nii tühi. Tindipotid olid laual ja langenud sõprade pottidesse olid kooliõed pannud lilli. Nad lubasid neid panna aastalõpuni. Seal nägi Ahas ka seda, et Kohlapuu tindipotis on lill. Ta sai aru et ka tema on langenud. Direktor ütles et varsti lõigatakse poiste nimed igavesti kooliseinale marmorisse, jäädavaks mälestuseks siin õppiva uue, vaba rahva noorsoole. Ahas aga mõtles et nendele on aga need lõigatud juba südamesse….Tääkidega…. Ta meenutas veel viimaseks Käsperi ütlust: “ Veel raskem võitlus seisab ehk ees.

9 kommentaari:

  1. kas tegu on raamatu või filmi põhjal `?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne 16 jaanuar 2013 20:25 Ära pirtsuta !

      Kustuta
  2. Tänan sisukokkuvõtte eest, aga seda võiks parandada komavigade ning grammatika suhtes. Veidi ebameeldiv oli lugeda, kuid siiski oli see väga kasulik. Suur tänu!

    VastaKustuta
  3. täiuslik kokkuvõtte.

    kas saaks aidata 2 küsimusega mind ?

    1.kuidas muutuvadvnoorte sõdalaste ideaalid ja arusaamad, roomais ?
    2. kuidas sõda mõttemaailma laostab ?

    VastaKustuta
  4. Tegelikult oli Henn Ahase isa Jüri. Jaan, keda kutsuti ka Nika'ks oli Ahase isa endine naaber ;)

    VastaKustuta
  5. Metsa T6llud !

    VastaKustuta
  6. kas keegi saaks aitada mind 2 küsimusega mind?
    Mida mõtles Ahas lahingutes?
    Mida soovis maal elav vaesem rahvas kõige rohkem? Kelle poolt ta oli?

    VastaKustuta