esmaspäev, 8. oktoober 2012

Anton Tšehhov "Kajakas" kokkuvõte



Tšehhov "Kajakas"




1895. aastal hakkas Anton Pavlovitš töötama näidendiga “Kajakas”. 1896. aasta oktoobris lavastati “Kajakas” Aleksandri teatri laval. Sellest näidendist alates võib Tšehhovit pidada geniaalseks näitekirjanikuks. Kajakas on kõigist Tšehhovi teostest ehk kõige isikupärasem. See on ainus suurem teos, mis on otseselt pühendatud kunsti teemale. See räägib kunstniku raskest eluteest, kunstilise ande olemusest, sellest, mis on inimlik õnn. “Kajakas” on lihtne ja keeruline nagu elu ise ja tema tõeline seesmine teema ei saa kohe selgelt mõistetavaks. Selle tõttu siinkohal räägiksingi “Kajaka” tõlgendamisest, sest autor pakub meile mitmeid variante, aga miks üks või teine tõuseb esile, selleks peab minema veidi sügavamale.
Kangelasteo teema: kunstis saavutab võidu ainul see, kes on võimeline kangelasteoks.
Niina Zaretšnaja unistas lavast ja kuulsusest. Temasse oli armunud noor Konstantin Treplev, algaja kirjanik, kes unistas samuti kuulsusest ja “uutest vormidest” kunstis. Ta kirjutas kummalise, ebatavalise näidendi, milles mängib Niina Zaretšnaja peaosa ja lavastas oma sugulastele ja tuttavatele omapärase “dekoratsiooniga”: pargis asetsevalt lavalt avaneb vaade tõelisele järvele. Treplevi ema Arkadina, kuulsusega ärahellitatud, tujukas näitlejanna naerab oma poja näidendi avalikult välja. Näidend kukub läbi, etendus katkestatakse enne lõppu. Treplev, kes on ülikoolist välja heidetud, elab oma onu mõisas “armuleivasööjana” kitsi ema juures ning lõpuks kaotab ta oma armastuse.
Niina armub Arkadina elukaaslasesse Trigorinisse kogu esimese armastuse kirega, kuid see lõppeb neiu jaoks traagiliselt. Ta sõidab Moskvasse, kus elab Trigorin. Kuigi mees on Niinast hetkeks ehk võlutud, pöördub ta peagi Arkadina juurde tagasi. Niinal oli laps Trigoriniga, kuid laps suri. Konstantin Treplev teeb peale Niina lahkumist enesetapmiskatse. Ta siiski jätkab kirjutamist, kuid rõõmutult. Nimelt ei suuda ta võita oma armastust Niina vastu. Niina sai provintsinäitlejatariks ja külastab kodukohta. Vastupidiselt Treplevi lootustele, armastab naine ikka veel Trigorinit. Näidend lõpeb Treplevi enesetapmisega.
Näidendis on väga palju armastust. Treplevi armastus Niina vastu, Niina armastus Trigorini vastu, Arkadina armastus Trigorini vastu, mõisavalitseja tütre Maša Šamrajeva armastu
s Treplevi vastu, õpetaja Medvedenko armastus Maša vastu, Šamrajevi naise Polina Andrejevna armastus doktor Dorni vastu. Need kõik on õnnetud armulood. Õnnetu armastus on “Kajaka” peateema?
Trigorini taskuraamatusse vaadates näeme seal “süžeed väikese jutustuse jaoks”, mis tekkis tal, kuna Treplev tappis kajaka ja pani selle Niina jalgade ette. Trigorin jutustab Niinale süžee: “Järve kaldal elab lapsest saadik noor neiu, samasugune nagu teie; armastab järve nagu kajakas, ja on õnnelik ja vaba nagu kajakas. Kuid juhuslikult tuleb inimene, näeb teda ja ajaviiteks hukutab tema nagu selle kajaka siin!”
See võibki paista kui näidendi sisu: Trigorin on inimene, kes “ajaviiteks” hukutab kajaka, Niina. Nii mõistetuna ei oleks “Kajakas” näidend kangelasteost ega kunstist, vaid ainult armastusest.
“Elu on toores”, ütleb Niina neljandas vaatuses. Kunst paistis talle kui kiirgav ja õnnelik tee, kuid elu oli tema vastu julm ja veeretas sellele teele palju raskeid takistusi: tal suri laps, armastatu jättis ta maha ja Niina andele puudus toetus. Kui Niina kohtub viimast korda Trepleviga, siis jutustab talle, kuidas temasse ei uskunud armastatud inimene, kuni lakkas ka ise enesesse uskumast. “Ma muutusin väiklaseks, tühiseks, mängisin mõttetult… Ma ei teadnud, mida teha kätega, ma ei osanud laval seista, ei valitsenud oma häält. Te ei saa sellest seisundist aru, kui tunned, et mängid hirmsasti.”
Kust tuleb siis välja “Kajaka” juhtmotiiv – lennu, võidu ja vabaduse teema? Oma nooruse hinnaga ja läbi kannatuse jõudis Niina tõeni: “Meie töös – ükskõik, kas me mängime laval või kirjutame – pole peaasi mitte kuulsus, mitte hiilgus, mitte see, millest mina unistasin, vaid oskus kannatada. Oska kanda oma risti ja usku. Mina usun, ja mul pole nii valus, ning kui mõtlen oma kutsumusele, siis ei karda ma elu.” Niina heidab kõrvale võimaluse, nagu oleks tema elu “süžee väikese jutustuse jaoks”. “Olen kajakas… Ei, mitte see… Mäletate, te lasksite kord kajaka? Juhuslikult tuli inimene, nägi ja möödaminnes hukutas. Aine väikeseks jutuks… See pole see.” Mitte lastud kajaka lend maa poole vaid vaba linnu lend päikese poole – selline on teose luuleline teema.
Miks Treplev end siiski lõpuks maha laseb, kuigi ta oli juba Niina kaotuse üle elanud? Ta tunneb, kuidas Niina on temast ülekasvanud. Treplev aga ei tea ikka veel, mida teha kätega, ega valitse oma häält. Tema piinad ei erine küll nendest, mille Niina on juba läbi käinud, kuid läbi naise kannatuste särab võidu helk ja see rabaski Treplevit. “Ma ei usu ega tea, milles on mu kutsumus.” Seega kajakat, kelle Treplev hukutas, võib samastada tema endaga. “Mul leidus alatust surmata täna see kajakas. Panen ta teie jalgade ette.” Niina: “Mis teiega on?” Treplev: “Varsti tapan ma enese samal kombel.”
Doktor Dorn ütleb Treplevile: “Teoses peab leiduma selge, kindel mõte. Te peate teadma, milleks te kirjutate, muidu, kui lähete seda maalilist rada mööda ilma kindla sihita, siis te eksite ära ja teie anne hukutab teid”. Kohati on Trigorini kujuga seotud see sihitu rändamine veelgi sügavamalt. “Ma pole endale kunagi meeldinud. Ma ei salli end kui kirjanikku… Ma armastan, näete, seda vett, puid, taevast, ma elan loodusele kaasa, ta äratab minus kirge, vastupandamatut tungi kirjutada. Ent ma pole ainult loodusekirjeldaja, ma olen ka kodanik, ma armastan kodumaad, rahvast, ma tunnen, et kui olen kirjanik, siis olen ma kohustatud kõnelema rahvast, tema kannatustest, tema tulevikust, kõnelema teadusest, inimõigustest jne, jne. ja ma kõnelengi kõigest, ruttan, mind kiirustatakse igalt poolt, kurjustatakse, ma visklen siia-sinna nagu rebane koerte küüsis, näen, et elu ja teadus lähevad üha edasi ja edasi, mina aga jään üha rohkem ja rohkem maha, nagu rongile hilistunud talumees, ja tunnen lõppude lõpuks, et oskangi ainult maastikku kujutada, kõiges muus aga olen võlts, luuüdini võlts.” Me tunneme Trigorini tegelaskujus ära palju Tšehhovile omast. Ka Tšehhov hindas oma loomingut: “kena, andekas”, samamoodi hindab seda Trigorini tegelaskuju. Seega on Niina kui sümbol, kunsti hing, keda või mida Tšehhov imetleb.
Miks on “Kajakas” nii palju armastust?
Niina eakaaslane Maša armastab Treplevit. Ta jutustab Trigorinile: “Marja, kes ei tunne oma päritolu, ega tea, milleks ta maailmas elab.” Talle jääb vaid armastus, kuid see kaotab kogu oma ilu, kui ta on elu ainukeseks sisuks. Ja asi ei ole ka selles, et tema armastus on lootusetu, sest seda on ka Niina armastus Trigorini vastu, kuid Niina ei ela vaid oma armastusele.
Elada tähendas Tšehhovile teha loovat tööd. Arkadina teeb tööd ja tunneb ennast noorena, aga Maša tunneb end vanaeidena: “Mul aga on selline tunne nagu oleksin ma sündinud juba ammu-ammu.” Samamoodi ütleb Treplev: “Minu noorus oleks korraga nagu katki käristatud, ja mulle näib, nagu oleksin ma juba üheksakümmend aastat ilmas elanud.” Kummalgi neist ei ole kõrgeid üldisi elusihte.
Kuid teine variant, miks on “Kajakas” nii palju armastust, võib olla see, et armastus hakkas tungima Tšehhovi ellu.
Lika Mizinovaga pidas Anton Tšehhov kirjavahetust. Ühes kirjas kirjutab neiu: “Te teate ülihästi, kuidas ma teisse suhtun, seepärast ei häbenegi ma sugugi sellest kirjutada. Tean samuti teie suhtumist, kas heatahtlikku või täis ignoreerimist. Minu palavaimaks sooviks on end sellest kohutavast seisundist, milles ma viibin, terveks ravida, kuid seda on nii raske ise teha. Anun Teid, aidake mind, ärge kutsuge mind enda juurde, ärge kohtuge minuga. Teile pole see nii tähtis, mul aga aitab see võibolla Teid unustada…” Edasised sündmused sarnanevad vägagi “Kajaka” süžeele. Lika armus kirjanik Potapenkosse, kelle naine sarnanes iseloomult väga Arkadinaga. Mees aga ise sarnanes vägagi oma käitumiselt Trigorinile. Kuid samuti on Trigorini tegelaskujus peidus Tšehhovit ennast, kuna vaatleb ju sündmusi eelkõige läbi Niina Zaretšnaja silmade (selle teooria järgi siis Lika Mizinova silmade).
“Kajaka” läbikukkumine 17. oktoobril 1896. aastal Aleksandri-teatri laval oli julm, kuigi sellest võtsid osa teatri parimad näitlejad. Niina Zaretšnajat mängis V. F. Komissarževskaja. Läbikukkumises oli peamiselt süüdi see, et tuldi vaatama lõbusat komöödiat ja tuntud koomilist näitlejannat Levkejevat, kuid osade jaotamisel selgus, et talle ei olegi sobilikku osa anda. Alguses käitutigi nii, nagu oleks käimas ülilõbus komöödia – naerdi kõige ebasobivamatel kohtadel. Kuid varsti taibati, et tegemist on hoopiski millegi muuga ja saalist hakkasid kostuma pahased hüüded ja viled. Näitlejad kaotasid pea ja mängisid üha halvemini. Publik oli konservatiivne ja tolleaegne teater polnud veel kasvanud Tšehhovi novaatorliku dramaturgiani. Anton Pavlovitš on ise öelnud: näidendites tuleb kujutada elu sellisena nagu ta on, ja inimesi sellistena nagu nad on. Aga elus “inimesed ei tulista ja poo ennast ega avalda armastust iga minut. Ja mitte iga minut ei ütle nad tarku asju. Nad rohkem söövad, joovad, armatsevad ja räägivad rumalusi. Ning on tarvis, et see kõik tuleks laval nähtavale. On tarvis teha selline näidend, kus inimesed tuleksid, läheksid, lõunataksid, kõneleksid ilmast, mängiksid vinti… Olgu laval kõik niisama keeruline ja ühtlasi niisama lihtne nagu eluski. Inimesed lõunastavad, kuid samal ajal kujuneb nende õnn ja purunevad nende elud…” Anton Pavlovitš Tšehhov oli läbikukkumisest vapustatud.
Selles läbikukkumises võime tõmmata paralleele, just nagu oleks Tšehhov ise endale seda ette ennustanud – “Kajakas” on ju kujutatud, kuidas kukkus läbi autori näidend, keda ei mõistetud. Ka Anton Pavlovitš Tšehhovi tervisele mõjus see katastroofiliselt – talle jääb elada veel kaheksa aastat.
Tšehhovil avastati tiisikuseprotsess kopsutippudes.

1 kommentaar:

  1. Väga ilus, aitäh!
    Eriti lisa teadmine Tšehhovi kirjasõbrast!

    VastaKustuta