esmaspäev, 8. oktoober 2012

E. M. Remarque „Taeval ei ole soosikuid“ põhjalik kokkubvõte


                                                  „Taeval ei ole soosikuid“
E. M. Remarque

1. Sisukokkuvõte
Tuberkoloosihaige Lillian elab mägede vahel sanatooriumis, kus ta sai ravi. Clerfayt suundus samasse sanatooriumisse külla oma kaassõitjale Hollmannile. Kaks aastat seal elanud Lillian ning paar nädalat seal suusatada plaaniv Clerfayt kohtusid, ent Lillianil oli tol ajal veel armuke Boris. Kuuldes, et Clerfayt läheb tagasi Pariisi, ei kahelnud Lillian hetkegi, ning läks koos temaga. Sel ajal, kui Clerfayt võistlustel osales, ostis Lillian endale palju uhkeid kleite ning kalleid ehteid. Kui Clerfayt naases, vaatas ta Lilliani hoopis teise pilguga – asi polnud mitte sellses kleidis, vaid selles, et väljaspool sanitooriumit mõjus ta hoopis tasakaalukamana ning täiskasvanulikumana, kes teadis, mida ta elult tahab. Nad ei lahkunud teineteisest hetkekski ning ka uue võistluse ilmnedes kutsus Clerfayt Lilliani kaasa, kus saavutas suurt edu tema vahetusmees Torres. Pärast seda läksid armunud Veneetsiasse romantilisi puhkepäevi veetma, kus Clerfaytil soovitati Itaaliasse Monte Carlosse suurvõistlusele minna – kuna auhinnaks oli suur raha ning tegemist Clerfayti lemmikrajaga, otsustas ta selle ära võita. Üks päev enne võistluse algust palus Clerfayt Lilliani endale naiseks, mille peale Clerfayt oli kui uuesti sündinud inimene, täis õnnejoovastust ning rõõmu. Järgneval võistluspäeval läks tal start küll kehvasti, ent sõidu keskel oli ta suutnud tõusta teiseks. Kahjuks põhjustas aga kurvis kellegi lekkima läinud õlipaak õnnetuse, mille tulemusena Clerfayt sattus haiglasse. Ta viidi koheselt operatisoonisaali, kus teda aga ei suudetud päästa ning anti Lillianile teada, et tema armastatu on surnud. Järgmisel päeval kohtas Lillian Borist, kellele tegi ettepaneku minna tagasi mägedesse sanatooriumisse. Sinna jõudes veetis Lillian enamuse oma ajast voodis lamades ning palavikuhoogude käes piineldes – kuus nädalat hiljem ta suri.

2. Tegelased
1)Lillian Dunkerque – tuberkoloosihaige naine, kes elas mägede vahel sanatooriumis. Ometi ei soovinud ta oma elupäevi lõpetada seal haiglas – ta soovis näha maailma ning elada aktiivset elu nii kaua kui võimalik. Kuna ta teadis, et tal polnud enam kaua jäänud, nautis ta igat Clerfaytiga veedetud päeva, ent ometi jättis ta väliselt külma mulje – ta ei tahtnud end kellegagi liialt siduda, sest ta teadis, et tänane päev võib jääda tema viimaseks.

2)Clerfayt – autovõidusõitja, kes elas oma elu kogu aeg surmaga riskides. Ta armastas väljakutseid, seiklusi ning üle kõige võidusõite. Tulevik ei olnud tal just kuigi kindel, sest iga võidusõit võis jääda tema viimaseks, ning seetõttu ei vaevunud ta tulevikule just kuigi palju mõtlema. Ent peale Lillianiga kohtumist ning temasse armumist soovis ta võidusõitja karjääri kõrvale heita ning hakata autokaupmeheks, rajades ühise kodu ning turvalise elu koos Lillianiga.

3)Onu Gaston – Lilliani onu.

4)Boris Volkov – Lilliani armuke, kes samuti oli sanatooriumis koos Lillianiga.

5)Hollmann – Clerfayti sõber, kes oli samuti võidusõitja.

6)Lydia – Clerfayti armuke Roomas.

3. Temaatika määratlus
Temaatikaks on inimese elusaatus – eksistentsialism.

4. Hinnang teosele
Mulle meeldis väga see romantiline romaan ning eriti selle mõtlemapanev traagiline lõpp. Lillian oli naine, kes ei soovinud end mitte kellegagi siduda, sest teadis, et ei saa kunagi oma haiguse tõttu luua endale sellist pere ja kodu nagu teised – surm võis teda lihtsalt liiga ootamatult tabada. Teoses peituv saatuseiroonia väljendubki aga selles, et mitte Lillian ei olnud see, kes esimesena siit maailmat lahkus, vaid riskida armastan Clerfayt, kelle lõpp tuli kui välk selgest taevast. Ma arvan et romaani pealkiri „Taeval ei ole soosikuid“ tähendabki seda, et alati ei valita, kellel antakse elada ja kellel lastakse surra.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar