esmaspäev, 8. oktoober 2012

Erich Maria Remarque "Triumfikaar" põhjalik kokkuvõte


Triumfikaar

Romaani „Triumfikaar“ tegevus toimub 20. sajandi keskel Prantsusmaal Pariisi linnas. Peategelane on sakslasest pagulane nimega Ravic. Ravic on vaoshoitud ja teeseldud elutarkusega silmapaistev mees. Lugu algab kohe kiirelt. Nimelt loo algul kohtub peategelane oma „elu armastusega“ ning sellest hakkavad arenema mitmed intrigeerivad suhete kogumid. See tema „elu armastus“ on Joan. Tegemist on prantsuse päritolu küllaltki „vaba“ eluviisiga naisega, kes on kurnatud armastusest, aga siiski vajab seda nii mitmel moel. Väga ilusa näoga ja alati õigeid sõnu ütleva ja häid sõnu nõudva meelega.
Romaan paistab eelkõige silma muidugi nende armusuhte erakordselt tõepärasuse üle. Selline armastus – ma usun – on vähemalt korra kellegil elus ikka maigu suhu jätnud. Need sajad intriigid ja tuhanded sõnad, mis seal raamatus kirjas – panevad isegi ka kõige kalgima südame säravalt helkima. Raamatus on ka ühendatud huvitavalt ajalugu jutu sisse. Nimelt on Ravic endine Natsi Saksamaa kodanik, kes tänu oma erimeelsustele valitsusega ja riigikorraga põgenes Pariisi.
Olulisteks kõrvaltegelasteks on kindlasti Veber, Haake ning ka Morozov. Nimelt töötas Ravic Veber’i kliinikus, kus ta ebaseaduslikult „assisteeris“ Veber’i ja ta kolleegi operatsioone. Ühtlasi oli ka Veber üks Ravic’i häid sõpru. Veber on tegelikult ka küllaltki heasüdamlik, ning tunneb kaasa Ravicule alatihti. Muidugi Morozov oli Ravicule nagu venna eest, ning tema oli selle raamatu keskses, kuna oli ju tema see – kes Ravicul tarkust tagasi tõi ta armusuhtes. Morozov ise esindab seda tüüpilist venelast, keda kõik eestlased teavad, niiet ma ei hakka Morozovi iseloomust täpsemalt rääkima. Haake on kindlasti väga tähtsa osaga raamatus. Nimelt kirjeldab see tegelaskuju kõige paremini seda hirmu ja vastikust, mida tekitasid natsi – sakslased. Raamatu lõpus astub veel Haake eriti sisusse. Aga sellest hiljem.
Raamatus on tegelikult minu arust kaks tragöödiat. Nimelt see – mis juhtus Kate’ga. Ehk siis täpsemalt – mis juhtus temna tervisega. Usun, et see oli ka üks loo konflikte. Näitas see ikkagi ju lootusetust ja nii lihtsaid unistusi, mis ei saanudki tõeks. Pidi see kaunis naine Ameerikasse naasma ning seal pere endale looma ning vanaduspõlve seal nautida – olles eemal oma viimsest untsu läinud abielust selle sakslasega.
Tingimatta on Ravici suurim tragöödia (ja loo konflikt) tema meeletu suhe Joan’iga. Üks hea Eesti vanasõnu „nokk kinni, saba lahti – nokk lahti, saba kinni“ kirjeldab nende suhet kõige rohkem täpsemalt. Nimelt on nendel mõlemal suur uhkus kaelas. Seda loeb igal real välja seal raamatus – kuda käib nendes sisemine võitlus südame ja mõistuse vahel. Ja see ongi see, mis nende suhte rikkus ära.
Loo lõpus astub siiski veel Haake mängu. Nimelt on Ravic põgenemisest saati näinud vaimusilmas mitmeid kordi seda, kuidas Haake mõrv peaks toimuma. Ja hilisemad sündmused ning sõbrunemine baaris andiski võimaluse see uni tõelisuseks muuta.
Romaan lõpebki kuidagi ootamatult. Just see Joan’i surm shokeeris küllaltki. Ei osanud säärast loo lõppu üldse kujutleda. Ühesõnaga „õnnelikult elupäevade lõpuni“ stsenaariumi ei olnud selles raamatus. Usun, et kui sa raamat natuke edasi oleks kirjutatud, siis Ravic vist teeks ka endale nööri kaela. Joani surm oli kahtlematta talle elu suurim löök üldse. Aga kahjuks autor edasi ei rääkind sellest. Aga mis seal rääkida – mõte on selgeks tehtud – Armastus on valu & lõputud lõpud..



Erich Maria Remarque “Triumfikaar”

Peategelaseks on saksa emigrant Ravic, endine haigla peaarst ja geniaalne kirurg. Ta elab illegaalselt Pariisis ja opereerib salaja prantsuse doktorite Veberi ja Durant' eest, et elatist teenida. Ta elul pole viga midagi, võrreldes sellega mida paljud teised pagulased läbi peavad elama. Ometi on tal pidevalt igav, ta ~40aastane elu tundub olevat end ammendanud ja mees ei igatsegi midagi ergemat.
Valitseb üldine minnalaskmismeeleolu, ta laseb end rutiinist kanda. Ühel õhtul satub ta tänaval kokku surnud silmadega naisega. Too on nagu kuju, hirmunud ja külm - Ravic võtab ta kaasa, veidi vastutahtsi, kahetsedes, et naisele tähelepanu pööras. Too aga haarab kinni esimesest veidi lahkemast näost. Ravici juures nad magavad koos, ja see tundub samuti nagu kõik muu veidi igapäevane, loomulik ja tavaline.
Joan Madou, pärit itaaliast, elanud koos mingi mehega, kes vahetult enne surnud oli, on see poolsurnud naisenatuke. Ta elul ei näi enam olevat eesmärki, ta ei suuda jalul püsida. Ravic aitab teda veidi - elementaarsest inimlikust kaastundest. Läheb tema hotelli, klaarib omanikuga arved ja muretseb talle uue elukoha. Sellega peab mees asja unustatuks.
Ravici tunnetest ei ole väga kerge aru saada; kord on Joan talle ingel, kord tundub täiesti tühine - ta ei mõista naist lõpuni. Nende esimesel ühisel reisil - Rivierasse, on ka esimene tüli. Ravic arvab, et Joan eelistab talle glamuuri ja jätaks ta iga hetk, kui midagi paremat silmapiirile ilmuks. See paneb Joani vihastama - süüdistus oli täiesti alusetu. Nende kahe vahele tekib lõhe.
Päevad hiljem aitab Ravic tänaval ühe õnnetuse ohvrit, reflektoorselt, ja ta arreteeritakse. Noh, oli siis vaja... Ülekuulajaks on Leval, politseinik, kellel Ravic isiklikult hiljuti oli sapipõie liigsöömise pärast välja lõiganud - khm, Durant' nime all muidugi, tolle suurest honorarist sai Ravic väljapressimise peale 2000, see võttis ihnuskoilt tüki küljest. Levalile rääkis aga igasugust soga kokku küündimatutest pagulasarstidest-soperdistest, mille tagajärjel-mõjul Levalile saab Ravic kolm kuud vangistust ja ta saadetakse riigist välja. Kogu selle aja jooksul armastus Joani vastu ainult kasvab, samas kui naine on kindel et Ravic teda enam ei taha ja elab juba teistega. Joani kergemeelsus meestega ja nende hoolimatu valik tekitavad temast küll üsna tühise pildi. Mõlemad küll armastavad veel, kuid taasalustamine ei olegi nii kerge.Nad üritavad oma suhet lõpetada, et kõik mööda saaks, ka see ei õnnestu.
Samal ajal ilmub välja gestaapoohvitser Haake, keda Ravic sügavalt vihkab, tõeliselt julm mees. Ravic seab eesmärgiks sellest mineviku haavast lahti saada ja teeb end Haakega “tuttavaks” - too ei tunne teda ära. See on kättemaksuplaani kogu alus. Haake ei kahtlusta midagi, Ravic kasutab ära tema kiimalisust ja kõrvalise bordelli nime all sõidutab ta Haake metsa, tapab ära ja kaotab kõik jäljed. Tunneb end isegi hästi pärast - saavutus missugune.
Joani katsed ära leppida ei vii kuhugi. Tema tollane elukaaslane, nõme argpüks ja hädakas, tulistab ähvardusel kogemata Joani. See kutsub Ravicu, kuid teda päästa ei ole enam võimalik. Stseen annab kinnituse et nad siiski veel armastavad teineteist. Joan sureb, Ravic laseb end täiesti ükskõikselt arreteerida.
***
Samuti kui raamatus “Armasta oma ligimest”, esinevad üksikud stseenid erinevatest inimestest, millel sisu seisukohast suuremat tähtsust ei ole: “kummist” illegaalne aborditegijast vanamutt, süüdi paljudes surmades; vigane laps Jeannot, keda huvitab ainult kindlustuse raha ta amputeeritud jala eest; suht läbiv tegelane, dr. Veber, hea mees ja Ravici sõber; ahne ja saamatu dr. Durant; reeturlik õde Eugenie, tänu kellele Ravic lõpus kinni võetakse; lõbumaja järelevaataja Rolande, puhaste ideaalide ja eluplaanidega; sinise tagumikuga menukas libu; fatalistist intelligent Seidenbaum...
Ravic kasutas erinevaid nimesid: õige nimi on Ludwig Fresenburg,erinevate arreteerimiste ajal on tekkinud Wladimir Wozzek, Neuman, Günther. Haakele esines Ravic von Horni nime all.
Kahes raamatus on õhustik sarnane, ometi on peaprobleemideks erinevad asjad - Triumfikaares armastus, inimsuhete olemus ja armastuse võimalikkus sellisel ajal. Tüüpilised pagulusprobleemid - kuidas ära elada, on jäetud tagaplaanile. Teises raamatus on Kerni ja Ruthi armastus väga lihtne ja komplikatsioonideta, suurim probleem on ellu jääda ja kuidagi suuta elada ka nii rahututel aegadel.
Kogu raamatus on tunda läheneva sõja külma hingust, autor toonitab tihti käärimist, mis tol ajal Euroopas toimumas oli.
"Mõtlemisvõime rikub inimese võimaluse õnnelik olla." Tundub, et tegelaste elu võiks olla palju õnnelikum, kui nad endile asju keeruliseks ei mõtleks. Pidevalt on inimeste tõelised motiivid ja käitumiste põhjused kusagil peidus, ausust on vähe.


Kuid Joan võtab jälle ühendust, tundes et Ravic on sel hetkel tema ainuke tugi. Mees aga ei mäleta enam ta nimegi, kuid leiab talle töökoha oma tuttava venelase Morozovi ööklubis. Sünnib suhe, mis elustab mõlemaid. Joan muutub taas normaalseks, Ravici igavene igavus näib kaduvat. Ometi närib teda kerge kahtlus, ta ei saa olla kindel et tunneb tõepoolest seda mida arvab, ometi tajub ta ka ise oma armastust Joani vastu. Ravic elab pagulasi soosivas hotellis "International"…mitte et see tähtis oleks aga järgmises raamatus on ka see sisse toodud.




ARC DE TRIOMPHE - ERIC MARIA REMARQUE
Romaan „Arc de Triomphe“ ilmus esmakordselt 1945. aastal. Romaani sündmustik areneb 1838 -1839 aastal Pariisi poliitiliste põgenike ringis. Pariisi kohal on küll veel rahuaja taevas, kuid kõikjal on tunda vältimatu sõja lähenemist ja närvilist elu, mis sarnaneb peoga katku ajal.
Teose peategelaseks on saksa günekoloog Ravic, kes on Saksamaalt Prantsusmaale põgenenud emigrant. Koos oma õige nimega on Ravic maha jätnud ka endise kindlustatud elu ja kaotanud oma kutsedokumendid. Esimese maailmasõja ajal oli ta rindel. 1933. aastal sattus ta kahe seltsimehe varjamise eest koonduslaagrisse, kust tal õnnestus põgeneda. Hispaania kodusõjas oli ta arstiks vabariiklaste armees. Nüüd elab Ravic Pariisis. Ta töötab ühes erakliinikus, kus ta on sunnitud tegema operatsioone kliiniku omaniku, andetu professori Durant’i eest, kes tema olukorda julmalt ära kasutab. Operatsioonide eest saab ta professorilt närust tasu, millega ta vaevu-vaevu ära elab.
Ravici elu on üldjoontes sisutihe – mittemidagitegemine vaheldub joomisega. Kõigele lisandub veel hääbuv armulugu. Armastus Jaoni vastu toob Ravici taas tagasi elavate hulka. Armastus paneb Ravici juubeldama: „ ... ma elan taas, ma kannatan, minugi pärast, aga elutormidele taas avatud, sest olen taassündinud ja lihtsa võimu all!“
Varsti kohtab Ravic juhuslikult tänaval Haaket – meest, kes oli teda laagris piinanud. Haake on Pariisis ilmselt mingi eriülesandega. Oli ju ikkagi sõja eelõhtu ja natsid organiseerisid viiendat kolonni. Nüüd alustab Ravic Haakele jahti. Tal õnnestub Haake lõksu meelitada ja tappa. Haake mõrvamine on Ravici jaoks justkui eneseteostus. See on midagi suuremat kui isiklik kättemaks. Raamatus on öeldud, et see on algus, kuid see algus on samal ajal ka lõpp, sest sellele ei järgne midagi – üksikisiku (Haake) surm ei mõjuta süsteemi.
Ravic ei usu ellu, inimestesse ega progressi. „Vale, sõnamurdmine, tapmised, pärtliööd ja korruptsioon mida sünnitasid võimuahnus ja lõpmatud sõjad ... sellele ei tulegi lõppu,“ ütleb autor. Peategelane langeb aina sügavamale passiivsusse. Puhkeb sõda ja Ravic laseb ennast politseil interneeritute laagrisse paigutada. Ravic ei tee mingitki katset vastupanu osutada ega sündmuste kulgemist vältida. Ravic teose algul ja Ravic teose lõpul pole mitte erinevad inimesed, vaid lausa isiksused, kes teineteist välistavad.
Kui Remarque’i kesksete karakterite puhul on ikka ja jälle rõhutatud nende erilist sarmi, siis Ravici kohta kehtib see küll kõige rohkem. Ravic on abivalmis, aus ja kannatlik, ta on veendunud, et „saatus ei saa kunagi olla tugevam rahulikust mehisusest“. Lausa imetlusväärne on tema abivalmidus ka elu kõige raskematel aastatel. Ravici kaastundliku pilgi läbi näeb lugeja suurel hulgal väikeseid ja suuri tragöödiaid, millega ta haiglas kokku puutub. Üha enam ja enam veendub Ravic, et kodanlikus maailmas on kõik hea ja kurja kriteeriumid segi paisatud. Ravic ei suuda kodanliku maailmaga leppida, ta on üks nendest „kadunud põlvkonna esindajatest“, kellel puudub usk ellu. Ta ei usu isegi oma sõpru ja seltsimehi. Ravici jaoks on tähtis vaid „väike maailmake, mis kaitseb inimest hiiglasuure, kaosega sarnaneva maailma eest“. Ravic tunneb ennast õnnelikuna vaid nende väheste minutite jooksul, millal ta samastab end loodusega. Loodus on tema jaoks majesteetlik ja ülev oma surematuses.
Teose põhiprobleemiks on peategelase toimetulek tolle aja ühiskonnas. Ravic on tüüpiline emigrant, kes elab Prantsuse pealinnas ebasoovitava välismaalasena. Alati tuleb tal olla hirmul politsei ja pealekaebajate ees. Tänu immigrandi staatusele osutub toimetulek Ravici jaoks väga raskeks ja vaevaliseks. Töö saamise võimalused on tema jaoks piiratud, seetõttu on tööandjatel teda ka lihtne ära kasutada.
Remarque püüab teoses Ravici kaudu näidata emigrantide viletsat saatust tolleaja ühiskonnas. Lisaks ühiskonnaprobleemidele kajastab Remarque osavalt ka inimelu mõttetuse teemat - Ravic mõistab, et päästnud hiilgavalt õnnestunud operatsiooniga inimese kindlast surmast, peab patsient aastakese hiljem või varem niikuinii surema. Tähtsat rolli mängivad teoses ka armastus ja vihkamine – armastus Joani vastu ja vihkamine oma kunagise piinaja Haake vastu. Ravic võitleb „kümne küünega“ oma eluõnne eest. Sageli tunneb ta end selles võitluses aga üksikuna.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et teos on väga sündmusterohke ja situatsioonid vahelduvad ülima kiirusega. Remarque’i karakterite evolutsioonis on romaani „Arc de Triompe“ peategelane Ravic üks tähtsamaid lülisid.

13 kommentaari:

  1. Mulle puges se hinge :* :D

    VastaKustuta
  2. kle kas keegi yu gi oh tahab mängida?

    VastaKustuta
  3. Helista mulle, mõtlen vaid sulle

    VastaKustuta
  4. Olen teis väga pettunud noored. Kommenteerite siin sellist lollust.

    VastaKustuta
  5. Mina samuti.Koertega käiakse väljas sital mitte ei lasta tuppa sittuda..

    VastaKustuta
  6. Mul ema ütles et see on mingi raamat vist.

    VastaKustuta