neljapäev, 4. oktoober 2012

Franz Kafka “Metamorfoos" kokkuvõte


Franz Kafka “Metamorfoos"

I

Ühel hommikul, kui Gregor Samsa ärkas rahututest unenägudest, leidis ta end muundunud jõledaks putukaks.“ – kuulus lause, mis pani paika terve loo sisu. Ta lamas oma kaitsekilbiga sarnaneva selja peal, tõstis vähehaaval pead ja nägi kõhtu, mis oli jagatud kangeteks sektsioonideks. Tema paljud ja haledalt väikesed jalad siblisid ning lainetasid abitult.
Samsa oodatud reaktsioon, mis oleks võinud olla paanika, jäi olemata. „Mis minuga juhtunud on?“ mõtles ta. See polnud uni. See oli tuba, korralik ning inimlik tuba, kuigi väikesevõitu. Seal oli mehe kollektsioon pakkimata riietest, sest Gregor oli rändav kaupmees. Mees vaatas aknast halli taevast ning mõtles:“Kui magan veidike kauem, kaob see jaburus.“. Kell oli veerand seitse ja ta pidi kell viis rongipeale minema. Mis juhtuks, kui ta võtaks haiguslehe? See ei saa juhtuda, ta polnud viieteist aasta jooksul kordagi töölt puudunud. Jällegi midagi veidrat – Gregor Samsa ei olnud niivõrd hirmunud oma metamorfoosist putukaks, vaid pigem kartis ta oma ülemust, kes oli ebaausalt karm ja häirivalt täpne.
Ukselt kostus õrn koputus. „Gregor,“ hüüdis ema, „kell on kolmveerand seitse. Kas sa mitte ei soovinud kuhugi minna?“. Mees soovis kõike seletada, kuid antud olukorras pidi ta piirduma vaid lausega:“Jah, ema, jah, aitäh.“
Lihtne oli tekk enda pealt maha visata. Kuid end voodist püsti ajada, oli ilmselgelt raskem ülesanne, kuna ta oli niivõrd lai. Oleks ju võinud kasutada oma käsi ja jalgu, et keha tõugata, kuid selle asemel oli tal ainult väikesed jäsemed, mis vaid siblisid erisuunades. Ta lükkas, kõigutas ja pusis, lüües end voodiäärt ära. Samsa tundis uue kehaga valu ning õppis, et see võib olla tõsiselt ebameeldiv.
Mees märkas, et kell on seitse ning seejärel lubas:“Ennem kui saab veerand kaheksa, ma pean kindlasti olema voodist väljas. Selleks ajaks peaks keegi töölt olema siin ning uurima, mis minuga juhtunud on.“. Arvates, et selg on tal tugev, kaalus ta, et äkki võiks end maha kõigutada?
Järsku aga lõi Gregorile pähe – see kõik oleks palju lihtsam koos teiste abiga. Nagu tema isa ja teenijanna.
Järgnes kellahelin allkorrusel. „See on keegi töölt“ ütles mees endale ning tardus kohale. Ta jalad samas, hakkasid järjest rohkem elavnema. Mehel oli vaja kuulda ainult esimesi sõnu, et teada, kellega tegu on – tema bossiga.
Kostus vali müksatus, mida pehmendas vaibakate. Gregor, lebades maas, sai aru, et ta selg on elastsem kui ta algselt arvas. „Miski kukkus seal maha“ ütles ülemus teiselpool ust. „Gregor“ lausus isa, „palun ava uks. Ma olen kindel, et su ülemus on piisavalt lahke, et andestada sinu koristamatta tuba.“ Seejärel ülemus ütles:“Tere hommikust, härra Samsa.“ „Temaga pole kõik korras“ ütles ema. „Härra Samsa“ jätkas ülemus, „ma loodan, et see pole midagi tõsist. Aga, tead, me äriinimesed peame oleme neist väikestest asjadest üle.“ „Kas su ülemus saaks nüüd sind näha“ küsis isa. „Ei“ vastas Gregor ja ta õde hakkas nutma.
Ülemus tõstis ärritudes hääletooni. Ta üritas meest mõistusele kutsuda. „Härra,“ hüüdis Gregor, „Ma just tõusengi voodist. See pole nii kerge, kui ma arvasin. Pole mõtet oodata – varsti olen kontoris.“ „Kas te saite sõnakesestki aru?“ küsis ülemus vanematelt. Ema puhkes pisaratesse kartes, et tema pojaga võib olla midagi tõsist lahti.
Kuid Gregor muutus rahulikumaks. Nad ei saanud mehe jutust enam aru, kuigi mehele endale oli need selgemad kui ennem. Ta lükkas end ukse poole, seejärel ukse peale, üritades oma hambutu suuga võtit keerata. Tema õnneks hambutu suu kompenseerimiseks oli mehel tugevam lõug, mis küll ei takistanud tal ennast vigastamast. Gregori suust voolas pruuni vedelikku.
Kuulake,“ ütles ülemus, „ta pöörab võtit. Gregor kujutas endamisi, kuidas teda toetatakse julgustavate hõigetega ning leidis motivatsiooni.
Uks avanes. Ülemus vaatab Gregorit, käed suu ees, tasapisi sammudes tahapoole. Ema minestas, paotades oma kleidi mööda maad lahti. „Nonii,“ lausus Gregor, „ma panen silmapilkselt end riidesse.“ Kuid boss pööras selja ning vaatas värisevate õlgade tagant hirmunud pilguga Gregor Samsat. Gregor teadvustas endale, et ta ei tohi lasta bossil sellise tujuga minema jalutada – see seaks ta töökoha ohtu. Teda pidi veenma ning rahustama.
Ülemus oli juba trep
ipeal, kui Gregor üritas temani joosta, ent boss jõudis eest minema lipata.
Isa aga võttis jalutuskepi ning urisedes kui loom ajas ta oma poja tagasi tuppa, kust ta tuli. Gregor ei osanud tagurpidi käia, seega pidi oma keha ümber keerama, kuid esile kerkis järjekordne probleem – uks oli liiga kitsas. Kärsitu isa andis hoobi tagantpoolt, mis vigastas Gregorit.

II

Oli sama õhtu, kui Gregor ärkas taaskord üles. Väljast elektrilaternad valgustasid tuba liiga vähe ning kohas, kus Gregor lamas, oli lausa kottpime. Seetõttu õppis mees kasutama oma tundlaid. Ta jalad olid haavatud hommikusest intsidendist, üks lohises elutult järgi, samal ajal kui mees kompis mööda tuba.
Gregor märkas ukse kõrval piimanõu, koos leivatükkidega. Ta oli näljasem, kui hommikul, seetõttu pistis ta pea otsemaid kaussi. Piim oli ta lemmikjook, ent mitte praegu – see tundus talle rõve. Mees roomas tagasi toa keskele, kus ta veetis terve öö.
Gregor ei maganud. Põhjuseks oli nii nälg kui hirm, kuid ta sisendas endale, et peab rahulikuks jääma, näitama kannatlikust ning arusaamist oma perekonna suhtes.
Hommikul tuli mehe tuppa tema õde, kes märkas täis piimanõud. Ta korjas need ära ning ootamatult Gregorile tõi uut söödavat ja veel väga laia valiku. Pool-mädanenud puuviljad, kondid päevasest toidukorrast, mida kattis tahkestunud kaste, rosinad, mandlid ja natuke juustu, mida Gregor kuulutus juba kakspäeva tagasi aegunuks.
Kui tüdruk väljus uksest, siblis mees ahnelt toidupoolise juurde. Ta imes lurinal juustu, mis oli talle tänase söögikorra lemmik toit. Värske toit tundus talle lausa niivõrd halb, et see lõhn ei jätnud ta haistmismeeli rahule.
Nüüdsest sai Gregor kaks korda päevas süüa,. Kui ta vanemad ja teenijanna olid veel magamas ning teiskorda, siis kui päevane toidukord oli teistel läbitud. Kuigi tema olukord oli paranenud, ei mõistnud teda siiani keegi. Ka mitte tema õde, kes alatihti Gregorit külastades ohkas ning luges palveid. Vahest kostus koridorist sõbralike kommentaare, kuid tihedamani oli kuulda lauset:“Ta ei söönud midagi.“
Gregori päevad moodustasid lamamisest ning kuulamisest, mis väljaspool tema tuba toimub. Arutledi selle üle, et mida nad peaksid ette võtma. Gregor kuulis ka, kuidas teenijanna palus vanemaid, et nad ta minema laseksid. Vandudes, et ei räägi midagi, seda ka tehti.Esimesed kaks nädalat kumbki vanem ei käinud Gregorit vaatamas. Ema ja isa ootasid väljas, kuni õde tegi toa korda. Väljudes selgitas ta detailselt, kuidas olukord välja näeb. Emal tekkis tahtmine poega külastada, kuid isa oli kategooriliselt selle vastu.
Hoolivusest oma perekonna suhtes, vältis Gregor ilmumist päevasel ajal aknale. Tal hakkas igav, kuni leidis uue meelelahtuse – kõndimine mööda tuba, seintel ning laes. Ei läinud kaua aega mööda, kuni õde märkas jalajälgi ning seetõttu pidas ta vajalikuks mööbli eemaldamist. Isa oli tööl ning tütar vajas abi – ta kutsus ema.
Kahel tekkis vaidlus selle tegevuse vajalikuse üle. Ema oli vastu, tahtes säilitada toas veidikenegi inimlikust. Gregor seda kuuldes, kaldus ema varianti pooldama ning kui kaks naist olid hetkeks toast väljunud, hüppas Samsa seinale ning üritas võtta seinalt pildi.
Nähes seinal suurt ning rõvedat putukat, ema minestas ehmatades. Isa jõudis koju. Gregor märkas, et ta on muutunud laisast vanamehest, sirge seljaga tööinimeseks. Olles raevunud juhtunud üle, viskas ta Gregorit õuntega, mis vigastasid ohtlikult mehe selga.

III

Oli möödunud kuu ning keegi ei vaevunud õunu seljast eemaldama. Need olid Gregoril koos seljaga mädanema läinud.
Nüüdsest ja tema õnneks jäeti õhtuti mehe toa uks lahti, et ta saaks kuulata jutte ning pereelule kaasa elada. Mitte kellegil polnud enam aega Gregori eest hoolitseda.
Perekonna eelarve oli kitsam kui varem, seega teenijanna lasti lahti ning ta asendati laia kondiga koristajanaisega, kes kord hommikul läbi hüppas. Vanemad tahtsid kolida, ent ei saanud, sest Gregorit polnud võimalik transportida.
Gregor peaaegu ei maganud kordagi. Õde oli muutunud ükskõikseks. Ta lükkas toidu jalaga sisse ning jalutas kiire sammuga minema. Tütarlaps küll puhastas endiselt tuba, kuid tolmukiht oli seintel ning tuba sama räpane kui varem. Korra, üritas ema koristustööd teha, pestes niiske lapiga terve toa üle. Gregoril hakkas niiskusest halb ning Grete solvus ema peale, et viimane varastas temalt ülesande.
Õde oli tööst väsinud ja veelgi rohkem Gregori eest hoolitsemisest, kuid teistele seda ülesannet anda ei tahtnud.
Juhuslikult hüppas ühel hommikul koristaja Gregori tuppa ning nägi end silmitsi seismas hiigelsuure putukaga. Naine oli temaga viisakas, öeldes:“Hei sitasitikas.“. Kuid Gregorit ta häiris ning ootas iga hommik pikisilmi, et koristustööd läbi saaks.
Gregor ei söönud enam suutäitki, võttes toidu suhu, hoides seda seal kaks tundi, kuni ta sülitas selle välja.
Ühel õhtul mängis Gregori õde kolmele üürnikule, kes olid Samsade juurde elama asunud, viiulit. Gregor, kes elas nüüdseks väga räpases ning prügihunnikuid täis toas (kuna kolm meesterahvast viskasid sinna kõik kasutu), kuulas tähelepanelikult oma õde. Gregor oli vastupidiselt üürnikele, lummatud viiulimängust. Ta mõtles endamisi, et see ongi toit, millest ta on niiväga puudust tundis.
Kuna kahjur liikus tasahaaval juba üle koridori, märkasid üürnikud teda. Nad tahtsid uurida olevust, kuid isa keelustas selle. Mehed ähvardasid kohtusüüdistusega.
Mehed lahkusid. „Ema, isa,“ lausus tütar, „me ei saa niiviisi edasi. Ma ei taha kutsuda seda koletist oma vennaks, ainuke mis ma saan öelda, on see, et me peame temast lahti saama. Me oleme teinud kõik tema heaks. Keegi ei saa meid süüdistada.“ Ema nutab nurgas (šokist) ning isa nõustub.
Gregor ei soovinud tekitada teistes hirmu, eriti oma ões. Ta vudis oma tuppa, olles vaevu sees, kui uks seljataga kinni löödi. „Mis nüüd?“ küsis ta endalt, vaadates pimedust. Ta tundis, et peab ära minema, isegi rohkem, kui tema õde. Ta oli samas asendis kuni kell lõi kolm ning suust tuli viimast korda hingeõhku.
Hommikul leidis koristaja ta laiba. Öeldes seda vanematale, saatsid nad koristaja minema ning hakkasid oma tööandjatele kirju kirjutama, paludes puhkust – nad olid ju seda väärt. Kolmekesi läksid nad korterist minema, mereäärde puhkama. Vanemad istusid kaldal ja vaatasid sirutavat Gretet, mõeldes:“Milliseks ilusaks nooreks naiseks on ta sirgunud.“











Tegelaskujud

Gregor Samsa – loo peategelane. Ametilt rändav müügimees, kes teenib raha suuresti vanemate ning noorema õe elatamiseks. Ühel hommikul ärkas mees putukana ning „Metamorfoos“ keerleb antud sündmuse üle – kuidas tegelane muutusest jõudis surmani. Nagu Franz Kafka isiklikult, internetientsüklopeedia „wikipedia“ sõnul, kannatas Gregor Samsa kliinilisedepressiooni all. Nimi „Gregor Samsa“ pärineb raamatutest, mida Kafka on lugenud ja kirjanikest, kes talle huvi pakkunud on. „The Story of Young Fuchsi“ kangelane on Gregor Samsa. Viini autor Leopold von Sacher-Masoch, kelle seksuaalfantaasia pani aluse massohismile, oli üks alusteks (Sacher-Masochi esimesed tähed „Sa“ ja „Mas“). Samuti ühe tema raamatu tegelane oli nimega Gregor. Nimi Samsa on sarnane nimega Kafka. „S“ nimes Samsa on samal kohal, mis „K“ nimes Kafka, nagu ka tähed „a“. Tegelaskuju „Gregor Samsa“ paistab põhinevat Franz Kafkal. Kui mees kannatas tuberkoloosi all, kartis ta, et ta on koormaks oma perekonnale. Sel ajal oli tema õde talle põetaja. Veider on see, et Kafka surma põhjused tunduvad Gregoriga olevat samad – nälg.

Grete Samsa – Gregori noorem õde, kes peale metamorfoosi hakkab isealgatuslikult mehe põetajaks. Loo alguses on Gregori ning Grete vahel tugev suhe, mis aga hajub koos ajaga. Loo vältel muutub Grete aina tüdinumaks ning tööülesanded tunduvad talle tüütumad. Seetõttu jätab ta toa teadlikult sassi. Ta mängib viiulit ning unistab õppimisvõimalustest konsveratooriumis. Unistus, mille Gregor oleks täide viinud. Et aidata pere sissetulekut peale Gregori muutumist, hakkab tüdruk töötama müüjana. Jutu alguses on ta sümpaatiline, hooliv ja armas. Lõpus aga külm ja vaikne, olles muutunud otsekui oma vennaks.

Herr Samsa – Gregori isa, kes omab suurt võlga Gregori ülemusele, mistõttu ta poeg ei saa vihatult töölt lahkuda. Kui Gregor veel tööd tegi, oli ta laisk, kuid peale metamorfoosi, muutub tegelaskuju aktiivsemaks ning töökamaks.

Üürnikud – Kolm üürnikut, kes kutsuti elama Samsade korterisse, et pere sissetulekut suuremaks teha. Nad on pirtsakad ning ei talu räpasust (mistõttu nad aitavad mitte ainult oma tuba, vaid tervet maja koristada). Lõpuks satuvad nad Gregori peale ning, kui isa takistab neil temaga lõbutsemast, ähvardavad mehed kohtusüüdistusega.




Kajastuvad teemad

Raha mõjutused inimsuhetes
Gregor on end teadlikult perekonnale orjastanud, teenides ainukesena raha. Seega, ei kohtle mehe perekond teda kui pereliiget, kui vaid sissetuleku allikat. Õde võib erandiks pidada. Kui Gregor läbib metamorfoosi ega suuda enam raha teenida, käitutakse temaga vastikult ning ignorantselt. Kord, kui perekond töötama hakkab muutub ka nendevaheline suhtlemine. Nad lõunatavad vaikuses ning õhtuti kaklevad.Kohustus perekonna es
Kohustused perekonna ees jooksevad läbi Gregori käitumistest. Seda nii ennem kui ka pärast metamorfoosi. Mehe soov on täita õe unistus ning saata ta konservatooriumisse õppima. Gregor vihkab oma töökohta, kuid ta jätkab antud kohas isetult töötamist, et isa saaks võlad tasutud. Peale metamorfoosi, lepib mees rahulikult oma vangistusega toas, kuna „perekonnale on see ju raske“. Nemad seevastu hoolitsevad Gregori eest niikaua, kuni see hädavajalik on. Õde algul tegutses heatahtlikult, kuid hiljem oli tegevus vaid selleks, et tunda, et ta polnud venna aitamisest keeldunud. Kui Grete arvab, et ta on teinud piisavalt ,ütleb ta:“Ma arvan, et et keegi ei saaks meid süüdistada.“. Soovitades kahjuri hävitamist.

Võõrandumine
Ennem metamorfoosi, on Gregor võõrandunud oma töökohast, inimlikusest ja ehk isegi oma kehast. Tema hoolivus ning empaatia perekonna suhtes on teda samuti võõrandanud, kuna lõpus ei märka mees, et need tunded ei ole vastastikulised. Peale metamorfoosi, Gregor tunneb end eemaldatuna toast, keskkonnast ja sümbolina selleks, ei suuda mees vaadata aknast välja (silme ees on vaid hall udu). Metamorfoos on võimas metafoor võõrandumisele, nii läbi sotsiaalse kui ka isikliku võtme.

Vabadus ja eskapism
Gregor on lõksus oma tööga ja kohustustega vanemate ees, kuid ta unistab päevast, mil ta maksab kõik võlad ning lahkub sellest ärist. Tema vajadus vabaneda tööst on näidatud transformeerumisega putukaks, mis päästab ta töökoha ohjatest. Ent see pole vabadus, vaid samasugune vangistus. Gregor on kongis, kuhu ta panid mehe lihased vanemad. Seega kui ta tööd teeb, on ta tööori ja kui mitte, siis vanemate ori. Tuleb välja, et ainuke pääsetee on surm.

Süütunne
Süütunne põhjustab isetut kohustust perekonna ees ning on Gregori tugevaim emotsioon. Kuigi metamorfoos pole mehe tekitatud ega ta pole selles süüdi, tunneb end Gregor sellena igakord, kui kõrvaltoas nimetatakse raha või kui tamõtleb selle valu peale, mida ta oma perekonnale teinud on. Süütunne on aga surmav. Seda mõistab Gregor lõpus, kui ta mõistab,et see on ainuke asi, mis takistab ta perel head elu elamast.

Identiteet
Üksinda oma toas, proovib Gregor oma identiteeti üles-ehitada. Identiteeti, mille on ta kaotanud elades ainult teistele. Kuid, ta ei suuda kohustuse eest põgeneda ning teeb kõik, et mitte oma lähedasi ärritada. Gregori identiteedi otsingut ei jõua kuhugi, kuna mehel pole seda kunagi olnudki.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar