neljapäev, 4. oktoober 2012

Hermann Hesse „Stepihunt“ kokkuvõte


Stepihunt“
Hermann Hesse

Epiloog
Harry Haller oli 50.le eluaastale lähenev töötu mees, kes nimetas ennast Stepihundiks. Mõni aasta tagasi üüris ta 9-10 kuuks Tema tädi majas pööningukorrusel katusekambri ja magamistoa selle kõrval. Haller oli haige. Tal valutasid jalad, mistõttu käimine oli raskendatud. Haller oli kiindunud kunsti, ta luges palju ning armastas veini juua. Vanahärra kohtus noore neiuga, keda peeti tema armukeseks. Enne lahkumist andis Haller Talle oma märkmed, mis olid täis fantaasiaid.
Harry Halleri märkmed. Ainult hulludele.
Harry käis mööda pimedat tänavat, kui äkki nägi müüri sees väravat, mille kohal rippus silt: „Maagiline Teater. Sissepääs mitte igaühele – mitte igaühele. Ainult hulludele.“ Harry tahtis ka sinna pääseda, sest tema ei kuulunudki teiste hulka. Ta läks kõrtsi ning sealt tulles ei leidnud enam silti ega väravat. Möödamineja kandis ridva otsas sama silti, mida Harry oli otsinud. Harry tahtis temaga kõnelda, kuid tollel oli kiire ning ulatas talle kähku raamatu ja kadus minema. Koju jõudes süvenes Harry raamatusse, mis kandis pealkirja: „Traktaat Stepihundist. Mitte igaühele“.
Traktaat Stepihundist. Ainult hulludele.
Stepihundil oli kaks loomust, üks inimlik ja teine hundilik (tung ja vaim). Stepihunt oli õhtuinimene. Hommik ei toonud talle midagi head.Alles pärastlõunal ta elavnes, muutus rõõmsaks ja aktiivseks ning alles siis tulid talle head ideed. Stepihundil oli sõltumatuse ja üksilduse vajadus. Saavutatud vabaduses märkas Stepihunt, et ta on üksi, et ta on võõrandunud maailmast. Stepihunt kuulus enesetapjate kilda. Ta tundis end alati kaitsetuna ja ohusolevana. Iga vapustus, iga valu, tekitas temas soovi surma läbi pääseda. Samas tahtis ta näha, kui kaua on inimene võimeline kannatama. 47. aastaselt otsustas Stepihunt, et oma 50.ndal sünnipäeval kasutab ta hädaväljapääsu. Mõnda ebameeldivust talus ta nüüd hulga kergemini, sest teadis, et kõik võis kesta ainult mõnda aastat veel.
Harry nõdrameelseks jäänud naine oli ta kodunt välja peletanud ja sellest ajast peale hakkas Harry üksildust armastama. Kui ta raamatu Stepihundist läbi oli lugenud, otsustas ta elule kriipsu peale tõmmata. Mis siis, et raamatus oli kirjeldatud 50. ndat eluaastat, sinna oli ikkagi liiga pikk aeg, tervelt kaks aastat. Värav oli tema jaoks lahti, tulgu surm siis aasta või kuu pärast.
Tema otsus muutis teda ükskõiksemaks valude suhtes, muretumaks oopiumi ja veini tarvitamisel. Harry käis tänaval lootuses leida uuesti säravat silti „Ainult hulludele“ või seda kandnud meest. Harry pidas ennast piisavalt hulluks, et pääseda nende hulka. Temast möödus matuserongkäik. Harry mõtles, et keegi ei jääks teda tema surma puhul taga igatsema, isegi mitte ta armuke Erika, keda ta niivõrd harva nägi. Äkki nägi ta silti kandnud meest, too aga jooksis eest ära. Kui Harry talle järgi jõudis, ei tundnud mees teda ära. Mees sõnas irooniaga, et kui Harry tahab meelelahutust, mingu „Musta Kotkasse“. Raamatukogu juures kõndides kohtas ta noort professorit, kellega oli vanasti idamaade mütoloogiast vestelnud. Professor kutsus ta enda juurde õhtust sööma. Harry läks koju, võttis sisse podagrapillid (liigesevalu vastu) ja hakkas end õhtuks valmis seadma.
Majaproua võttis Harry vastu. Professor rääkis, et oli lehest lugenud Harry Halleri nimekaimust, kes olevat irvitanud keisri üle ja avaldanud arvamust, et tema kodumaa polevat sõja puhkemises põrmugi vähem süüdi kui vaenulikud maad. Nad asusid söögilauda, kuid ilmselgelt kõik pingutasid, et üksteist välja kannatada, nad ei nautinud seltskonda. Harry nägi Goethe pilti, mis oli maalija poolt üles mukitud ja ei olnud Goethele omane ning Harry tegi pildi maha. See pilt oli aga professori naisele kallis. Harry ütles, et see mees, kellest professor lugenud oli, on tema, vabandas naise ees tuues vabanduseks, et on skisofreenik ning tormas minema.
Ta uitas tänaval ning leidis, et parem oleks habemenuga kõrile suruda. Ta ei tahtnud koju minna, teades, et seal ootab teda surm. Tal oli surmahirm. Ta sisenes uksest, mille kohal rippus silt: „Musta Kotka juures“. Sees oli kisa ja kära, ta sattus noore neiu juurde. Neiu meenutas talle kedagi tema nooruspõlvest. Too pakkus talle veini ja tegi võileivadki välja. Harry rääkis talle õhtusöögist professori juures, neiu mõistis teda. Neiu rääkis, et tal on samamoodi pühakutega. Ta ei ole küll jumalakartlik, kuid tema jaoks olid pühakute pildid totrad. Tema meelest ei kujutatud pühakuid õigesti, vaid totratena. Neiu tahtis tantsida, kuid kuna Harry ei osanud tantsida, läks neiu üksi. Harry jäi magama. Ta nägi unes kõnelust Goethega, kellele heitis ette edevust. Harry oli tund aega maganud ning silmi avades nägi enda ees neidu. Nad leppisid kokku kohtumispäeva ja paiga. Neiu võttis talle toa ja käskis magama minna, mida Harry ka tegi, lubades kõikidele tema käskudele alluda. Täna oli tema ja maailma vahelt mingi loor rebenenud.
Koju minnes kohtas ta üüriperenaist, kellega hakkas teed jooma ja vestlema. Üüriperenaine kõneles oma tublist vennapojast, kes oli raadio valmistanud. Harryle muutus habemenuga vastikuks. Nüüd mõtles ta ainult noore neiu peale. Neiu oli tema ellu värskust toonud.
Nad kohtusid restoranis nimega „Vana Frantsiskaanlane“. Neiu meenutas talle tema poisipõlve sõpra Hermannit ning sai teada neiu nime – Hermine. Hermine ütles Harryle, et tahab, et Harry temasse ära armuks. Ta panevat kõik mehed endasse armuma, see olevat tema elukutse. Ta elavat meeste kulul, kuid Harry kulul ta elada ei tahtnud. Ta tahtis Harry jälle naerma panna, elama panna. Hiljem tulevat see Herminelegi kasuks ning siis annab ta Harryle viimase käsu. Hermine vajas Harryt, nagu Harry Herminetki. Hermine viimast käsku täites, pidavat Harry ta tapma.
Hermine hakkas Harry juures käima ja õpetas talle tantse. Harry tantsis hotell „Balance`is“ ilusa tüdruku Mariaga ja tundis sellest tantsust erutust. Hermine arvas, et Harry peaks mõne eriti ilusa tüdrukuga magama. Harry arvas, et on liiga vana mees, kuid Hermine nimetas teda poisikeseks.
Harry tundis end eelmise elu reeturina. Kui poleks Herminet pidevalt tema kõrval, oleks ta kohe naeruväärsed elumehekatsetused sinnapaika jätnud. Siiski mõtles ta aeg-ajalt habemenoa peale. Oli võitlus vana Harry ja noore Harry vahel.
Hermine kaudu tutvus ta saksofonimängija Pabloga, kes tal ka kokaiini tõmmata lasi.
Kui Harry ühel õhtul koju jõudis, leidis ta oma voodist Maria, kellele Hermine võtme oli andnud. Hiljem rääkis Maria, et tema ja Herminesugused naised on pärit vaesest perest, on meeste armukesed ja elavad nende kulul, nad elasid üksnes armastuse pärast. Maria jutustas Pablost, ilmselgelt armastas ta ka Pablot väga. Harry nägi Marias Herminet. Harryl meenus Erika, kuid peagi kadus ta unustusse, kuigi tema pilt rippus Harry toa seinal. Harryl meenus ka ta naine, kellega oli mitu aastat koos elanud ja keda ta oli väga armastanud ning usaldanud.
Harry võttis Maria ja enda jaoks korteri, kus nad aeg-ajalt kohtusid.
Harry sai aina tihemini kokku ka Pabloga. Pablo aga ei tahtnud temaga rääkida muusikast, mida Harry oleks meelsasti teinud. Harryle meeldis Mozart. Pablo tahtis Maria ja Harryga armastusorgiat teha, kuid Harry keeldus. Seejärel suitsetasid nad oopiumit ja Pablo suudles Harry silmi.
Harry ei olnud Maria jaoks ainuke. Tüdrukul oli palju armukesi. Ka Hermine oli Mariaga mänginud ja tema rinnal maganud.
Harry tundis end küll õnnelikuna, kuid ta igatses kannatusi, mis ärataksid temas tahte ja valmisoleku surra.
Maria andus Harryle nagu nad oleksid viimast korda koos. Harry klammerdus oma lillekese külge, sest oli teda armastama hakanud.
Järgmisel päeval läks Harry „Gloobuse“ saalidesse maskiballile. Ta ei leidnud ei Herminet ega ka Mariat ning sealolek muutus talle vastumeelseks. Ta tahtis lahkuda. Harry tundis, et annab alla, et Stepihunt saab temast võitu. Ta aga ei leidnud enam riietehoiunumbrit. Üks neiu andis talle enda oma, millel oli aga kirjas, et täna öösel on maagiline teater ainult hulludele ning et Hermine on põrgus. Harry jooksis tagasi rahva hulka Herminet otsima. Maria jooksis ta käte vahele ja nad tantsisid samal ajal, kui Pablo laval mängis. Harry läks treppidest alla ja leidis baarileti äärest nooruki, keda ta esialgu pidas Hermanniks, kuid kes osutus frakis Hermineks. Nad tantsisid kordamööda ühtede ja samade naistega, see oli nende jaoks mäng. Äkki nägi Harry võluvat neidu, see oli ümberriietunud Hermine. Nad tantsisid, kuni päris ära väsisid.
Harry kuulis naeru. Tuli Pablo, kes kutsus teda kauaigatsetud teatrisse. Ta hoidis Harry silme ees peeglit, milles Harry nägi Stepihunti. Pablo käskis tal näiliselt tappa tema praegune mina. Harry vaatas uuesti peeglisse ja tundis kergendustunnet, ta hakkas naerma. Seejärel vaatas ta ühte suurde peeglisse, kus nägi iseennast erinevates eluetappides, tema isik lagunes paljudeks minadeks. Kõik need peegelpildid jooksid peeglist välja ja tormasid erinevatest ustest sisse. Harry sisenes uksest, mille kohal rippus silt: „Tule rõõmsale jahile! Suurjaht autodele.“ Ta sattus maailma, kus käis sõda masinate ja inimeste vahel. Harry kohtus teoloogist koolivenna Gustaviga. Nad sõitsid linnast välja, ronisid vahiposti ja hakkasid autojuhte maha laskma. Kui varem oli Harry sõjavastane, siis nüüd tundis ta laskmisest rõõmu. Ühest autost astus välja Dora, kellele nad samuti relva kätte andsid. Peagi hakkas neil enda pärast häbi ja nad otsustasid alla ronida. Harry suudles Dora põlve, kuid latt andis järele ja nad kukkusid tühjusesse.
Harry leidis end taas kaargaleriist. Nüüd sisenes ta uksest, millel seisis silt: „Nõuandeid isiksuse ülesehitamiseks. Edu garanteeritud.“ Ta leidis eest Pablo sarnase mehe, kes mängis malet. Ta pani taaskord Harry ette peegli ning jällegi jooksid peeglis ringi mitu Harry isiksust. Mees haaras tosina neist. Isiksused olid väikesed nagu malenupud. Mees andis kujud Harryle, õpetades, et Harry kujundab ise oma elumängu.
Järgmine uks, millesse Harry Haller sisenes kandis silti: „Stepihundi dressuuri-imed“. Hunt täitis kõik Harry-näolise loomataltsutaja käsud. Ta ei puutunud jänest ja talle ning sõi isukalt šokolaadi. Siis aga kohad vahetusid – hundi käsutuses oli taltsutaja. Too sitsis ja istus, kui hunt käskis. Šokolaadi aga põlgas ja nautis hoopis talle ja jänese verd.
Harry sisenes uksest „Kõik tüdrukud on sinu“. Jälle kohtas ta Rosa Kreislerit, kellesse oli 35 aastat tagasi 15 aastasena ära armunud. Harry tundis end noorena. Ta elas läbi kogu oma elu armastused, kohtus järgemööda kõikidega, keda oli armastanud. Lõpuks kerkis esile ka Hermine, kuid Harry ei tahtnud teda kohata võlupeeglis.
Harry võpatas, nähes silti: „Kuidas armastuse läbi tapetud saada“. Harry torkas käe taskusse, et figuure välja võtta ja malelaual ümberpaigutusi teha, kuid figuuride asemel oli nuga. Harry jooksis peegli juurde ja talle vaatas vastu hiigla suur hunt. Tuli Mozart, kes ütles, et käimas on „Don Juani“ viimane vaatus ja andis mõista, et kõigele järgneb karistus, lõputu puhastustuli. Mozart hakkas Harry üle naerma. Harry sai vihaseks, haaras Mozarti patsist kinni. Mozart lendas minema, pats venis pikaks, mille sabas Harryt järgi lennutati.
Ta oli tagasi koridoris, vaatas peeglisse ja nägi, et oli vanemaks jäänud, maskiball tundus kauge minevikuna olevat. Ustel ei olnud enam silte. Ta astus tuppa, kus lebasid alasti Hermine ja Pablo. Hermine rinna all oli verevalum, mis oli tekkinud Pablo armusuudlusest. Sinna lõi Harry habemenoa. Pablo ärkas üles ja lahkus toast. Saabus Mozart, kes keeras raadio mängima. Harry palus Mozartil raadio kinni keerata, mida too aga ei teinud. Harry nõudis karistust. Tema silme ette ilmus kiri: „Harry hukkamine“. Toimus kohtuprotsess, mille käigus süüdistati Harry Hallerit tegelikkuse toomises maagilisse teatrisse, peegeldatud noaga peegeldatud tüdruku surnuks torkamises ja huumorivaesuses. Karistuseks määrati talle igavene elu ning lõpetuseks naerdi tema üle. Kui Harry toibus, istus Mozart ikka tema kõrval. Mozart seletas, et Harry peab õppima naerma. Ta peab õppima nautima elu ja naerma ka raadiost tuleva kila-kola üle. Siis ilmus Mozarti asemele Pablo. Pablo sõnas, et Harry valmistas talle pettumuse, et ei osanud figuuri õigesti kasutada. Pablo võttis Hermine, kes muundus figuuriks ja pistis selle taskusse. Harry mõistis, et kõik elumängu sada tuhat figuuri on tal taskus ja oli valmis mängu uuesti alustama. Harry oli kindel, et ükskord ta õpib naerma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar