neljapäev, 4. oktoober 2012

Karl Ristikivi „Hingede öö“ põhjalik kokkuvõte


 Karl Ristikivi „Hingede öö“

Mees istus vanaaasta õhtul üksi kodus ja meenutas kuidas ta lapsepõlves jõule veetis, et jalad küll külmetasid ja õuest tuppa toodud heinad olid külmad, kuid jõululaupäeva soojus oli nii suur, et ei tundnudki seda külma. Meest oli kutsutud küll teiste tuttavate juurde uut aastat vastu võtma, aga ta oli ennast välja vabandanud, et mitte minna. Siis otsustas mees välja minna, ta jalutas mööda tänavat, ta kuulis tänavatel inimeste naeru ja ülemeelikust. See mees oli tegelikult siin maal pagulane ja talle oli suur väljakutse minna välja kodust. Kui ta tänaval kõndis siis ta lootis et keegi inimestest naerataks talle otsa, et ta saaks ka ennast tunda osana sellest ülemeelikust seltskonnast kes tänaval liikus. Tal aga hakkas nüüd hirm, kuid koju joosta ta seekord polnud suuteline. Ta tundis, et hirm ümbritseb teda igalt poolt. Ta pööras tänavalt kõrvale, esimesse vaiksesse risttänavasse. Talle tundus nagu oleks ta mõnel keelatud territooriumil. Ta tundis ennast kutsumata võõrana. Kogu tänav tundus talle suletud, ärapööratud näoga. Tänav oli pime, vaid mõni üksik jõulutäht kellegi aknal põles. Mees kõndis edasi ja nüüd tegi tänav väikese käänaku ja ta nägi ühest majast tulevat valgus juga. Maja uks oli avatud ja sealt kostus muusikat, klaverimängu. Mees astus uksest sisse majja ja sealt edasi läks veel üks ruum kus oli uks lahti ja kust muusika tuli. Ta nägi ukse vahelt istuvaid inimesi, kuid valgus oli nii hele ja ta õieti ei näinudki kõike hästi. Ta seisis keset ruumi ja tema juurde tuli üks hallijuukseline vanamees, kikivarvul hiilides ja ütles sosinal, et ta talle järgneks. Vanamees oli mehe arust riidehoidja ja viis ta garderoobi poole. Mees andiski vanamehe kätte oma palitu ja kaabu ning sai vastu vaskplekist numbri, kus peal polnud mitte number, vaid tähed xyz. Mees ei pööranud sellele tähelepanud ja hakkas ringi vaatama, otsides pileti kassat, et siis pilet kontserdile osta. Ta ei näinud seda seal olevat ja pöördus ümber, et riietehoidjalt küsida äkki müüb tema pileteid, aga vanameest enam polnud seal. Mees nägi aga garderoobi kõrval väikest ust mis oli pooleldi avatud ja otsustas vanameest sealt otsima minna. Ta jõudis aga saali ukseni kus seisid kaks meest pikkades mustades kuubedes. Ilma midagi ütlemata ulatas üks neist mehele kava ja viipas käega saalis viimasele reale, kus leidus tühje kohti. Publik oli mehe poole seljaga ning mehel oli hea enda kohale minna. Ta sammud kõlasid saalis nii kõvasti, et ta jooksis ruttu oma kohale. Kõik mehed ja naised olid saalis hästi pidulikult riides. Oma kohale minnes oli tema kõrval üks noormees kes polnud nii pidulikult riides ja mees tundis kergendust sest ka temal olid üsna tavalised riided seljas. Noormehe nägu näis talle tuttav olevat. Nüüd aga algas uus klaveripala ja mees heitis pilgu kavale ja nägi et see on Mozarti klaveri kontsert nr.26. Klaveri mängijaks oli üks tütarlaps roosas kohevas kleidis, kellel olid lühikesed tumepruunid juuksed.

Mees aga ei näinud kusagil orkestrit ja taipas et heli tuleb valjuhääldi kaudu ja et klaver nii imelikult saalis asetseb, arvas mees et ka klaverimäng on trikk. Nüüd sai kontsert läbi ja mehe kõrval olev noormees hoidis põlvede peal halli raamatut mille peale oli kirjutatud „Loogika“ ,noormees tõusis püsti ja läks ühest uksest välja, mitte aga sealt uksest kust mees sisse oli tulnud. Seal ukse juures seisis üks sõdurivormis mees kes kohe noormehe järelt ukse sulges. Nüüd koondus mehe tähelepanud aga tütarlapsele kes oli tõusnud klaveri juurest ja poodiumilt alla astus. Ka tema paistis mehele tuttav olevat. Heledajuukseline vanahärra läks tütarlapsele vastu. Tool aga mehe kõrval ei jäänud tühjaks, sinna oli istuma tulnud äkki üleni mustas daam. Ta istus ainult poolel toolil, aralt, nagu ei kuuluks temagi õieti siia. Mehe kõrval istus ka keskealine härra smokingis, palja pealaega ja prillidega. Ta kangestunud ja elutu olek mõjus nii et mees hoidus tema poole vaatamast. Selja taha vaadates märkas mees seal ka rõdu mis oli viimse kohani täis. Rõdul olevatel inimestel olid teistsugused, lihtsamad riided seljas. Nüüd tulid lavale kaks noormeest kes hakkasid džassi laulma. Vana daam mehe kõrval pomises: “Ennekuulmatu!“ Daami riietest hakkas kergelt levima kuidagi närbunud lõhna. Teiselpool istuv mees hakkas aga jalaga vastu tooli takti kaasa lööma. Mehel oli väga ebamugav nende vahel istudes. Keegi mehe seljataga ümises meloodiat kaasa. See oli lopsakas naine. Vanem daam mehe kõrval oli aga muutunud näost punaseks ja tugevamaks muutus tema küljest tulev närbunud elupuuokstest pärga meenutav lõhn. Järgnesid ka teised laulud ja kontserti lõppedes üritas mees saalist välja minna, aga tee ukseni oli täiesti suletud, teel seisid inimesed jutustades ja naerdes ning keegi ei mõelnudki välja minna. Kuna mees tundis, et ta viibib keelatud pinnal, ei julgenud ta inimeste vahelt trügima hakata. Daam leinariietes oli aga koguaeg mehe kannul ja ütles jällegi „Ennekuulmatu, kõik teavad ometi et ta on alles siin majas- matmata, või ei tea te seda?“ Mees ei osanud selle peale midagi vastata, ta ei julgenud paljastada oma teadmatust. Mees pääses õnneks daamiga vestlusest, sest tema kõrvale oli ilmunud roosas kleidis tütarlaps kes ulatas mehele käe. Tüdruk ütles mehele, et temast oli väga kena siia tulla, Olle oli oodanud teda kogu õhtu. Mehel polnud õrna aimugi kes on Olle aga tüdruk vedas mehe endaga kaasa ja palus tal lõunasöögile jääda. Nad jõudsid ukseni kus olid sõdurid juttu ajades. Tüdruk ütles sõdur Allanile et ta ootaks teda ja et ta peab nüüd Olle külalise eest hoolitsema. Teine sõdur küsis kas ta ei peaks kaasa tulema aga tüdruk vastas et pole vaja et ta juba ütles Bobbyle et ta läheb õigel ajal mehele teejuhiks. Allan ütles tüdrukule et ta ei unustaks et selle asjaga on kiire. Tüdruk vastas et ta peab oma lubadusi tavaliselt. Nüüd avas sõdurist uksehoidja ukse ja mees astus tüdrukuga kõrvalruumi. Mees oletas et ukse taga on koridor kuid nad olid hoopiski elutuppa astunud. Seal elutoas lamas diivanil see noormees kes oli saalist väljaläinud, ta magas, hallidekaantega raamat rinnal. Tüdruk vedas aga meest edasi enda järel, toast läbi järgmise ukseni. Mees ei näinud siin majas ühtegi ust ennem kui seisis täielikult ukse ees. Tüdruk oli mehe vedanud ruumi kus polnud muud valgust kui aknast paistva tänavavalgustuse kuma. Mees ei näinud toas midagi peale laia trepi, mis algas kohe ukse kõrvalt. Tüdruk hoiatas meest ette, et trepp on ebaühtlane. Mees koperdaski esimese astme otsa ning võttis siis trepikäsipuust kinni, mis oli metallist ja külm. Trepp tegi käänaku ja ülalt hakkas valgus paistma. Valgus tuli läbi klaas ukse kus oli näha naise varju, kes ennast riietab. Tüdruk aga haaras mehelt tugevalt käevarrest ja vedas mehe teisele poole kus oli koridor. Koridor oli pikk ja hämar, seal istus ka laua juures üks valge kuuega mees. Järsku jõudsid nad ukseni, kuhu tütarlaps koputas ja siis ukse lahti lükkas. Tuba oli väike ning soe. Ukse vastas oli kaetud aken tumeda riidega. Ukse kõrval oli kuusk ja kui mees kuuse vastu läks siis pudenesid okkad maas olnud ajalehele. Mees vaatas teisele poole ja seal oli suur voodi kus arvatavasti oli pool istuli see noormees Olle. Tüdruk ütles Ollele, et näed siin ta on lõpuks ja Olle vastas talle, et ta teab, ta ju lubas tulla. Mees oli nii mõnegi inimestest peaaegu et ära tundnud, kõik olid temas äratanud hämarad mälestused, aga Ollet nähes teadis ta kindlalt, et on teda kohanud. Nüüd ütles tüdruk, et peab minema ja Olle ütles tänan Bella. Nüüd sai mees teada, et tüdruku nimi on Bella. Kui Bella lahkus sosistas ta Ollele suu liigutustega: „ta ei tea veel“. Bella kutsus veel neid hiljem lõunasöögile ja siis lahkus ja ütles Ollele, et suured tänud onu Williamile. Olle oli voodis ja mees nägi ta moondunud käsi ja arvas, et küllap nende pärast ta voodis ongi. Olle hoidis ka käes pikksilma, kuigi ega ta aknast välja ei vaadanud kõrvalmaja seina, vaid vaatas aknakõrval olevat kaarti, mis kujutas Stockholmi saarestikku. See oli merekaart ainult sinise merega ja valgete saartega, mis oli täis külvatud numbripuru. Olle rääkis et kaardil on pikksilmaga ka kõige väiksemad saared näha, laevateed ja nimed. Olle hakkas rääkima, et ta on kaardil välja valinud ühe saare millel pole nime, ta ei taha sinna saarele elama minna aga siiski oli ta selle saare ristinud Lindude saareks, sest seal on alati palju linde. Olle rääks et seal on kalju nimega Surnud mehe mägi ja see on saarele varjuks külmade ida tuulte eest, mägi varjab kogu väikest saart. Seal saarel on ka puud ja põõsad, sest see saar on teistest madalam. Mees hakkas kuidagi hirmu tundma surnud mehe mäe ees. Nüüd rääkis Olle, et ta kirjutab raamatuid ja oma raamatutes ta ei kirjuta elavatest inimestest, vaid väljamõeldud inimestest, kes talle natukenegi üksi olles seltsi pakuvad. Olle rääkis ka mehele, et Bella on kihlatud ja täna õhtul peaks Bella Allaniga abielluma, kui mitte William ennast vahele ei sega. Nüüd ütles Olle, et mees võiks alla minna lõunasöögile ja ütles, et ta on alati teretulnud, ainult tulgu trepist üles ja kolmas uks paremal. Järsku koputas kõvasti keegi uksele, sisse astus keskealine naisterahvas valges kitlis, karmide näojoontega ja terashallide juustega. Mees läks aga toast välja ja ütles nägemiseni, tulen varsti jälle, kuigi seda öeldes teadis ta, et see ei olene temast. Mees oli nüüd hämaras koridoris tagasi ja hüüdis järsku Bobby! Bobby oli see noormees kes oli istunud koridoris lauajuures. Ta kandis valget kelnerikuube. Bobby juhatas mehe koridori lõppu kust viis keerdtrepp alla otse söögisaali. Seal oli 2 väikest kaetud lauda neljale. Saalis inimesed tervitasid meest. Mehe lauanaabriks oli noor daam leinariietes punaka jumega, mustade juustega ja pikkade ripsmetega. Mees vaatas ka teisi inimesi kes laudades istusid. Nüüd serveeris Bobby kohmakalt neile toitu, nad täitsid ka joogiklaasid. Teisest lauast kuulis mees kuidas üks noormees oli vaadanud oma kella ja öelnud et kell on vaevalt üksteist ja et ta kell on vist seisma jäänud. Nüüd alustas orkester mängu ja Bobby serveeris suppi. Supp oli nagu mingi hall vedelik ja maitsetu. Mees märkas ka et Bobby sõrmeküüned olid mustad. Teisest lauast nõudis aga proua Randall supi kõrvale ka veini Bobbylt. Mehel tekkis nüüd huvi kõrvallaua vastu. Teises lauas istusid proua ja härra Randall. Nad tulid mehe lauda ja härra Randall ehk Rolf ja proua Randalli nimi oli tegelikult Erna aga ta palus sõpradel kutsuda ennast Totoks. Toto võttis nüüd mehe käe tugevalt enda kätte ja vaatas mehe käejooni, ta tahtis mehele ennustada, sest ta käe jooned olid nii huvitavad ja elujoon samuti, aga mees ei lasknud midagi oma käepealt ennustada. Nüüd tõusid kõik püsti ja mehe kõrval olnud vaikne lauanaaber puudutas meest õlast ja ütles et siin kõrval on üks väike tuba kus nad saaksid segamatult rääkida. Mees läkski naisega tuppa ja see tuba oli tõepoolest väike, seal oli vaevalt ruumigi kahele inimesele. Mees istus nüüd, kui naine oli talle käega märku andnud. Naine tõmbas oma tooli mehele lähemale, nii et mehega põlved kokku puutusid. Mees arvas, et naine tahab talle kõrva sosistada, kuid naine küsis kõva häälega, nii et mees lausa võpatas: „Kas te usute elu pärast surma?“ Mees vastas, et teatud määral jah, kuid naisele see vastus ei sobinud. Nad arutasid veel pikalt selle üle ja naine ütles, et tema usub elu pärast surma, aga tahtis lihtsalt uue inimese arvamust teda. Selle peale otsustas mees küsida, kas see naine leinab oma meest, et musta kannab ja naine ütles, et ta leinab oma armukest. Nad rääkisid veel edasi ja naine tegi pakkumise mehele, et kas ta ei tahaks et teda välja siit majast aidataks, aga mees vastas, et eelistab veel siia jääda. Naine ütles nüüd, et on näha et mees on välismaalane ja palus tal toast väljuda kuna tahtis üksi olla. Mees väljuski toast, pannes ukse vaikselt kinni. Kui uks kinni, kuulis mees kuidas keegi tasakesi teda nimepidu hüüab. See oli hallijuukseline vanahärra, keda mees oli söögi laua juures näinud. Vanahärra mõtles, et mehel oleks huvitav kohtuda pastor Rothiga. Nüüd võttis vanamees isalikult mehe käsivarrest kinni ja viis ta ruumi kus oli umbes 20 inimest, kes seisid istuva keskealise mehe ümber. See mees kes seal istus oli pastor Roth. Nad rääkisid piiblist, lunastusest, elust pärast surma ja pattudest. Mees ei tahtnud seda jutuajamist jumalateemal kuulata ja hakkas ukse poole liikuma, et ära minna. Vanahärra ja mees läksidki koridori ja mees küsis vanahärralt miks ta siin majas on. Vanahärra vastas, et kui teda on ära tüüdanud need inimesed siin majas, siis nad võiksid minna näiteks maalikunsti näitusele. Mees nõustus kohe, sest oli selle valikuga nõus. Nad läksidki ühte ruumi mis oli suur ja eredalt valgustatud ja seal ruumis oli ainult üksainus maal. Mees pidas seda normaalseks, ja tõi võrdluseks, et kuidas sa ikka loed ühte raamatut ja samal ajal vaatad teisse raamatusse. Maalil oli aga noormees punase triibulistes pidžaama pükstes, palju ülakehaga, kes seisis peegli ees ja ajas habet, peegel oli aga udune. Mees vaatas maali ära ja tahtis edasi minna, aga vanahärra ütles mehele, et ta veel maali vaataks, nad läksid kaugemale maalist pingile istuma, et seda veel vaadata. Vanahärra küsis mehelt mis maali nimi võiks olla, aga mees ei osanud sellele nime anda ja siis vanahärra ütles, et tema on sellele maalile nimeks pannud Lävel, sest poiss ajab esimest korda habet. Lävel võib ka tähendada edasi või üleminekut arutas vanahärra. Mees kõndis nüüd maalile lähemale ja talle tundus, et maal liigub tema eest kaugemale. Vanahärra küsis kas ta otsib maalilt autori nimetähti ja läks ruumist välja, öeldes et kustub kohe kunstniku siia. Kui vanahärra toast lahkus, kustus ka toast valgus. Mehele tuli see ootamatult ja ta ehmatas. Mees seisis paarminutit pimedas toas paigal, aga tal hakkas imelik seistes oodata ja ta otsustas mööda seinu liikudes ukse leida. Mees läks käed ees, lugedes kokku juba kakskümmend sammu kokku, aga sein ikka ta kätele vastu ei tulnud. Sein oleks justkui ta eest ära kõndinud. Nüüd otsustas mees seisma jääda ja oodata. Tal tekkis juba hirm, aga järsku nägi ta vähest valgust mis tuli ühest ukse lukuaugust. Mees kõndis vaikselt uksele lähemale ja jõudes vastu siledat paneelist külma ukseni, haaras ta käepidemest ning avas ukse. Tema üllatuseks oli ta astunud vannituppa ja talle avanes sama pilt mis maalil: noormees pidžaama pükstes, palju ülakehaga seisis peegli ees ja ajas habet, selg ukse poole. Mees vabandas ja tahtis taganeda, aga tal tekkis hirm pimeduse ees ja jäi ikkagi sinna. Noormees vaatas oma kella, aga see oli udune ning ta küsis mehelt kella. Ka mees ei näinud oma kella, sest kellaklaas oli udune. Noormees rääkis, et tal on kiire teatrietendusele ja palus, et mees aitaks siduda tal fraki kaelasidet. Noormees rääkis, et teatrietendusele võib ta tegelikult hiljaks jääda, aga laulatusele ei tohi ta hilineda, muidu tuleb skandaal. Mehel tuli meelde, et Olle oli jah midagi kellegi kihlusest rääkinud. Tuligi välja, et selle noormehe nimi seal vannitoas on Allan ja et tema abiellubki Bellaga. Nüüd läks Allan uksest välja, ta hakkas trepist üles minema ja mees tahtis talle järgneda, aga siis pöördus Allan ümber ja ütles et ta peab siit üksi minema ja et mees peaks teatrisaali minema kui teda oodatakse. Mees jäi nüüd üksi koridori seisma ja mõtles miks ta Allanilt teed teatrisaali ei küsinud. Ta läks ühe ukse juurde ja kui ta selle avas ja oli peaaegu et astumas, jäi ta jalg õhus seisma. Sealt ei läinudki edasi vaid sealt läks ainult redel alla. Õnneks sai mees haarata uksest ja ei kukkunud sealt välja. Mees ei osanud mujale minna kui läks ikkagi sealt trepist üles, kust Allangi läks. Ta jõudis rõdule ja nägi all saalis olevaid inimesi ja roosas kleidis Bellat valgepäise vanahärra kõrval seismas. Mehe juurde tuli Allan, kes viis ta alla esimesse ritta istuma. Eesriie avanes ja hakkas peale näidend „Punane tuba“. Seal näitlesid 17- aastane noormees ja daam, kes rääkisid armastusest. Näidendi lõppedes pidi eesriie sulguma, kuid jäi kinni, mille peale mees püsti tõusis ja läks käsitsi eesriiet kokku panema, sest ta tundis nagu see oleks ta kohus. Kui eesriie sulgunud oli, küsis mees näitlejatelt, miks nad valisid sellise näidendi, see oli ju eestikeelne ja ainult tema sai sellest aru. Näitleja aga ütles, et mees kujutas seda endale vaid ette. Näitlejad lahkusid minnes kitsast keerdtrepist alla, mis viis otse lava alla. Järsku koputas mehe õlale teener, kes palus talle järgneda, öeldes, et politsei on kohal. Teener lausa lükkas meest enda ees ruumi, kus oli politsei ja ise lahkus koheselt ruumist. Politsei küsis mehelt, kaua ta on siin olnud ja mees vastas, et seitse aastat. Politsei küsis aga uuesti, kui kaua ta on siin majas olnud. Mees tahtis käekella vaadata, kuid kella polnud enam käel. Ta pani käe taskusse, et sealt kella laeida, aga ta kätte sattus numbrilapp, mille ta oli saanud riidehoidjalt majja tulekul. Politsei võttis märgi enda kätte ja ütles mehe, et ta oli viimane majja tulija ja käskis mehel rääkida kõigest, mida ta teab, ja et kus ta oli kui tuled kustu läksid. Mees rääkis, et kui pimedaks läks, oli ta kunstinäituse toas. Nüüd toodi tuppa teine ülekuulatav – valgejuukseline vanahärra, kes varemalt oli koos Bellaga olnud. Politsei küsis, miks kõik kellad seisma on jäänud. Politsei küsis ka teisi mehi, kuid selgusele ei jõutud ja mehed lasti minema. Mees kohtus vanadaamiga, kes oli riietatud musta. Vanadaam rääkis, et leinab oma poega Christerit. Christer suri lennuõnnetusel. Vanadaam rääkis ka, et ta ei loe aastaid ja et tema jaoks jäi aeg seisma, siis kui Christeri aegki. Vanadaam ütles, et tal on ka teine poeg Daniel, kes on täna õhtul siingi. Mees küsis, et kas Daniel ehk pastor Roth? Vanadaam noogutas ja rääkis, et Daniel on tema jaoks võõraks jäänud. Nad rääkisid veel elust ja surmast, siis oli nende vestlus lõppenud ja mees läks trepist alla saali, kus kõik tantsisid. Mehe juurde tuli Toto, kes kutsus mehe tantsima. Mees aga ei tahtnud tantsida ning nad mõtlesid jooma minna, aga siis tuli politseinik ja kutsus mehe endaga kaasa. Ta viis mehe ühte tuppa ja käskis seal oodata. Samal ajal kui mees ootas, tuli sinna tuppa Bobby. Nad jõid mõned klaasid alkoholi ja Bobby tegi mehele ühe matemaatilise triki. Nüüd Bobby lahkus ruumist ning mees lahkus samuti. Mees otsustas kööki otsima hakata, aga sattus hoopis kitsasse esikusse, seal oli suur lai kivitrepp, kust mees üles läks. Ta jõudis üles ja kuulis mingit imelikku häält, lõpuks sai ta aru, et see on oreli hääl. Ta liikus pimedas ruumis edasi, kuni jõudis eesriideni, mis avanes, kui ta nööri tõmmanud oli ja ta jõudis valgustatud rõdule. Rõdu kõrvalt läks trepp alla ja mees läkski alla, kus oli pime. Pimeduses otsis ta järgmist ust ja tema ees oligi järsku uks, kus oli kirjas, et võõrastele sissekäik keelatud. Mees aga läks uksest sisse ja kuulis, kuidas uks ta seljataga rakselt lukku läks, ta püüdis seda uuesti avada, kuid see ei õnnestunud. Nüüd jõudis mees letini, kus istus vanamees ja palus mehel dokumendid esitada. Mees aga ütles, et tal pole dokumente ja vanamees ütles sellepeale, et ta ei saa teda siit läbi lasta. Mees tahtis tagasi minna, aga püssiga sõdur seisis seal tõkkeks ees. Mees läks siis uuesti leti juurde, aga vanamees oli aknaluugi sulgenud ja välja pannud papist sildi „Suletud“. Järsku puudutas keegi meest õlast, see oli mees Wehrmachti mundris. Mees küsis talt nõu, aga mundris mees vastas talle: keelatud, keelatud! Mees palus, et talle teed näidatakse ja ütles mundris mehele, et ta ta endaga kaasa viiks. Sõdur viis mehe ooteruumi, kus olid ka teised inimesed, kes hoidsid kõik oma istekohti kottidega kinni ja laiutasid niivõrd palju, et meest mitte istuma lasta. Nüüd tuli arst ja küsis, kas siin on veel keegi, kes pole arsti juures käinud. Mees läks arsti juurde ja arst vaatas mehe üle. Arst küsis ka, et kas mehel on midagi kurta. Mees rääkiski, et ta näeb imelikke unenägusid, et ta näeb surnuid, elavaid surnuid. Ta rääkis, et näeb inimesi, kes on kas surnud või kadunud ja et ta näeb, et nad siiski elavad ja ta on selle üle imestunud ja rõõmus. Arst aga ütles, et need surnud, keda mees näeb, on kodumaa sümbol. Mees rääkis veel oma unenägudest, aga arst ütles, et ta ei tea, mida tema unenägudest enam arvata ja ütles, et kirjutab mehe mõneks ajaks metsatööle. Siis arst lahkus, aga tuli tagasi ja ütles, et kirjutab mehel prillid, nii tugevad prillid, et mees näeks nendega normaalselt, aga ta peab ettevaatlik olema, sest need võivad ta silmad ka ära rikkuda. Nüüd viis arst mehe pimedasse kõrvaltuppa, kus oli valgustatud ekraan tähtede ja numbritega. Arst ütles, et see, mida ta sealt näeb, ei tohi ta meelde jätta ega kellelegi edasi rääkida, sest see on sõjaväeline saladus. Nüüd läks mees ooteruumi tagasi ja korraga avanes uks ja üks väiksekasvuline mees näitas näpuga mehe peale ja käskis tal kohe komisjoni ette minna. Nad seisid keset tuba ja ühed mehed vaidlesid seal. Mehele tulid vastu kolm sõdurit. Üks noor sõdur ütles, et tema nimi on Christer. Mees oli kohkunud näoga ja selle peale ütles Christer, et ta pole mingi kummitus ja ta pole kunagi surnud olnudki. Nüüd mees ja sõdurid kõndisid läbi koridori kohtusaali. Mees istus publiku hulka esimesse ritta. Tuli kohtunik, kes oli vanamees valgete juustega ja näis nagu magavat. Nüüd ärkas kohtunik justkui üles ja ütles, kutsuga sisse esimene tunnistaja. Sisse tuli Bobby, kes andis vande rääkida tõtt. Bobbyt hakkasid küsitlema härra X ja härra Y. Mehe kohta ei küsitud midagi, ainult kuulati Bobby üle nagu oleks tema midagi teinud ja teda pommitati küsimustega. Bobbylt nad midagi teada ei saanud. Nüüd kästi Bobbyl välja minna ootama ja kutsuti sisse teine tunnistaja. See oli proua N, kellega mees oli õhtulauas koos istunud. Kohtutahvlile kirjutati sõna „uhkus“ ja meest süüdistati uhkuses. Kolmas tunnistaja oli 33- aastane mees Allan, temalt küsiti, kes tule ära kustutas majast. Talt küsiti tema lapsepõlve ja ta ema kohta küsimusi. Nüüd kuulis mees, et teda süüdistatakse ahnuses. Neljas tunnistaja oli mees nimega Olle. Ta tuli kohtu ette lamades kanderaamil, kuna tal polnud jalgu. Kohtunik lasi Ollel rääkida ja Olle ütles vaid, et tema pole süüdi. Tuli sisse viies tunnistaja Sixten ja seekord süüdistati meest liigsöömises ja –joomises. Tuli sisse kuues tunnistaja pastor Roth. Tahvlile oli kirjutatud sõna „viha“. Tegelikult ootas kohtunik teist tunnistajat, aga nii hilja polnud kedagi muud võtta kui pastor Rothi. Roth luges oma tunnistuse paberilt maha ja ta rääkis vihast ning vihkamisest. Publikule meeldis Rothi ettekanne. Nüüd Roth lahkus. Tahvlile kirjutati sõna „laiskus“ ja nüüd kutsuti tunnistaja mees ise ja talt hakati küsimusi küsima, kuidas ta siia majja sai. Mees vastas, et uks oli lahti ja ta arvas, et siin on mõni avalik etendus ning astus sisse. Ja edasi?, küsis kohtunik. Mees rääkis, et ta ei teinudki midagi, et teda võeti siin vastu ja ta lasi ennast vooluga kaasa vedada. Kohtunik küsis, mis sundis teda siia majja sisse astuma ja mees vastas, et hirm. Härra X hüppas rõõmsalt püsti hüüdes: ma teadsin et ta on arg! Argus peaks surmapattude hulka kuuluma, ütles härra X. On inimesi, kes kardavad elu, mitte surma, mees on väejooksik, nii lihtne see asi ongi, ütles härra X. Kohtunik segas sõjaväe jutule vahele ja küsis, miks ta lihtsalt ei jäänud koju. Kohtunik otsustas, et mees tuleb saata sinna tagasi, kust ta on tulnud. Mees ütles, et ta ei saanud leppida olukorraga ja et ta on kommunismi vastu. Härra Y küsis, kas tal on isiklikud põhjused selle vastu, aga mees vaikis. Järsku ütles mees, et ta peab ka ometi elama, aga kohtunik ütles, et see on just see, mida ta ei pea. Mees küsis, kas ta ei saaks ajapikendust, aga kohtunik ütles, et ta juba sai ajapikenduse 27. jaanuaril 1943. rohkem ei saa ta seda enam teha. Nähtavasti oli otsus juba tehtud. Mind polnud enam olemas, mõtles mees. Teda ootas väljas auto, kuhu ta pidi minema. Mees läks kohtusaalist välja, ta oli koridoris, kus oli hämar valgus. Ta eksles tükk aega koridoris, kuni jõudis ühte ruumi – see oli avar siseõu katusega ja keset õue oli bassein. Nüüd nägi mees Bobbyt, kes läks basseini vastaskaldal seisva baari juurde. Nad olid ainsad inimesed seal õues. Mees aga hakkas väljapääsu otsima. Ta läks pimedasse käiku, kus tema käevarrest haaras kinni kaks pehmet sooja kätt. See oli Toto, kes ütles, et kui tore, et ta tuli ja kutsus teda endaga kaasa, kuna see oli Rolfi soov. Mees viidi nüüd heledasti valgustatud ruumi ja ta nägi oma üllatuseks, et see ei olnudki Toto, vaid hoopis Bella. Kui kahju, et te juba peate minema ja seda Olle pärast, ütles Bella. Mees aga kõndis edasi ukseni ja jõudis koridori. Koridoris ukse juures seisis Allan. Mees pöördus Allani poole, kui Allan ütles, et ta pole praegu teenistuses. Mees läks siis edasi. Koridor läks pikkamööda pimedamaks ja mees kuulis, kuidas auto mootor kuskil töötas ja talle puhkus näkku külm öine õhk, järelikult pidi koridoril olema aken, mille keegi oli avanud. Mees aga jõudis liftini, kuhu ta sisenes ja Bobby tõi mehele ta mantli, kella ja kaabu. Lift hakkas tõusma, kui ta viimaks peatus, leidis mees end lamedalt lumiselt katuselt, tuul puhus siin neljast suunast. Mees läks trepiastmetest alla ja olles maapinnal, leidis ta ennast otse tänavalt. See oli pime ja tühi tänav, aga otse ees kumas valgus ja kuuldus rahvahulga kisa ja kära. Seal oli peatänav, kust mees mõne tunni eest oli põgenenud. Mees oli jälle seal tänaval pärast paariminutilist kõndi. Talle tulid vastu kolm veidi nikastunud noormees ja sirutasid käes tema poole, surudes ta kätt ja soovides talle head uut aastat. Mees oleks võinud vanduda, et oli neid mehi varemgi kohanud. Veidi kõheldes vaatas mees käekellale, see näitas viis minutit üle kaheteistkümne. Uus aasta oli alanud.  

1 kommentaar:

  1. Palun kasutage lõike, väga raske on lugeda, kui 4000(!) sõna on üksteise otsa laotud, nagu puuriit, mis on nii täis, et ühtainsatki puud ei saa kätte.

    VastaKustuta