neljapäev, 4. oktoober 2012

Karl Ristikivi "Imede saar" kokkuvõte


Imede saar

A.D. 1348 liikust idamaalt katk kulutulena. Genova- linn kus tegelased elasid otsustati katkukartuses sulgeda. Kuid päev enne linna sulgemis silmus sadamasse üks suur must hallide purjedega larev millesarnast polnud siinmail enne nähtud arvati et see oli Portugali oma. Laev jäi kaugemale sadamast ja sealt väljusid paadis kolm meest Jacopo, Ruffo ja Beppo, kes olid tulnud, et anda üle kiri kaupmehele- Hr. Casarmanale. Sadamas tuli meestele vastu Casarmana poeg Niccolo kes küll ütles et ta annab isale ise kirja edasi, kuid meremehed polnud sellega nõus kuna neil oli käsk anda kiri isklikult edasi, pidades niccolot sulaseks. Hiljem kui Noccolo oli meremehed koju juhatanud käskis ikkagi isa Tal kirja avada mis oli ahga kohutavalt kehvasti kirjutatud ja mingis võõras keeles. hiljem selgus et see oli Kreeka keel ja tolle kija oli kirjutanud Nikeforos- kes oli kaupmehe vana sõber ja sõjakaaslane. Hr. Casarmana otsustas saata oma teise poja Ruggiero kui too oli arg ja käskis Noccolol minna. Nii mindigi laevale kus Niccolot ei koheldud kuigi hästi ta sai sõimata. Laeva nimeks oli Mirandolina ja kuulus Lorenzo di Sciarrale - Spalato ja Raguse vürstile. Nikeforos võttis Niccolose oma kaitse alla. Siis otsustai minna külastada hr. casarmanata, kui linna oli selleks ajaks juba suletud ja isegi Niccolot ei lastud linna kuna seda kaitsesti vibudega varustatud sõjamehed. Nii tuligi nimma tagasi laeva ja Kapten andis käsu lahkumiseks. Kui kodusadam seljataha jäi andis vürst Lorenzo Niccolosele kaks võimalust kas ta läheb järgmises sadamas maha ja sõidab sealt tagasi koju või jääb laeva Niccolo. lubas järele mõelda ja järgmises sadamas otsustada. Kui jõuti palma sadamasse Mallorcal N vaatas oma isa kodusaare üle ja otsustas laevale jääda kuna tagasiteed katku pärast ei olnud ta küll jättis kirja isale munkade kätte. Nüüd avaldas Lorenzo N.ile nende reisi sihtpumkti milleks oli Antlantis kuid käskis sellest mitte meeskonnale rääkida. Ta ütles ka milleks ta oli kaasa võtnud Nikeforose- et ta näeks ette mis juhtuma hakkab, selle läbi mis kunagi keegi oli kirja pannud ja Ieronimo-preester- selleks et ta näeks siljatagust et vaenlased ei saaks läheneda. N ja nikeforose jutt läks Platoni peale kelle jürgrid olevat Antlantisele läinud ja hiljem kui Platon oli juba surnud saatnud talla sõnumi heast maast. Nad sõitsid kaua kuni hetkeni mil toitu jätkuks vaid kolmek peävaks sõiduks ja tagasiminekuks. sõidetigi ja laevameeskonna tuju aina langes ümberrringi oli ainutl udu. KUi lõpuks päike välja tuli tundus kõigile et ikka on kohutav ilm. Järgmisel päeval aga hakkas paistma saat mis oli ümmargune ja millel oli kaks vulkaani. Meeskond oli väga umbusklik ja ei näidanud välja vähimatki rõõmu selle suhtes ainutl vürst ja Nikeforos olid rõõmsad. edasi liiguti lõuna poole kus kirjade järgi pidavat kahe vulkaani vahel olema sadam . Kui linn paistma hakkas oli seal kolm astet millel olid erivärvi majad igal astmel. Kõik tundus väga uhke.
Äkitsel kärgatas nedne ette nagu piksenool selgest taevast ja nad mõistsid et tegu oli olnud tulerohuga ja otsustasid heisata valge lipu heasoovlikuse märgiks. Nende juurde tuli üks paat mis sõitis kui nõiaväel kuna keegi ei liigutanud aere. Kui mehed oma paadiga lähemale jõudsid sai Nikeforos asu et nad räägivad kreeta keelt mis oli küll vana aga aruaaadav. Need mehed rääkisid et nad tahavad laeva läbi otsida, neile äratanud miski selle laeva juures huvi muidu oleksid nad kõhklemata lasknud laeva põhja nagu senimaani teiste omadega on juhtunud. Sinna maale ei tahetud lasta ühtegi võõrast ainutl ojasid või põgenikek nii ütlesgi Nikeforos ieronimo käsu peale et nad on põgenikud katku eest mis nende maad on tabanud. Mees lubas pidada aru pealikuga ja võttis kätte mingi konnakarbi mille üle laevameeskond vaed naeris kui too k arpi rääkis. meeskonna näod venisid pikaks kui nägid sadamast lahkuvat kolme laeva. Meeskond tometati kuivale maale. seal pidid nad läbima puhatustule , selleks aga pidid nad loobuma kõigist oma asjades ja alati kõigepalt saunas ära käima ja pärast läbi leekide mis neid ei kõrvetanud vaid oli pigem illusioon. tänavapeal aga liikus imelik vanker millel polnud hobuseid ees ja mis köitis kõikide tähelepanud. sellel maal elasid tumedanahalised valgepäised sinisilmsed inimesed. terve linn oli aga ütlemata puhast tänavatel oli kõikjal plaadid maas.
Nende laevameeste teejuhiks sai Andromanche, kuna ta oskas itaalia keelt. Järgmisena juhetas ta külalised söögisaali kus oli kõik lauad külluslikult täidetud kuigi preester ieronimo tuletas meelde et reedesel päeval kalapäev pidi olema ulatas ta isegi lõpuks käe kanakoiva järgi. Kui kõhud täis olid mindi edasi valvurite linnakusse kuhu viis mingi imelik trepp mis liikus ise. siis pidid kõik ükshaaval minema ülemvalvuri ette kes küsis lihtsaid küsimusi kuigi kaheldav oli kas ta midagi vastustest aru sai, kuna ta itaalia keel oli kergel öeldes jube. Kogu suhtlemine käis järjekordselt läbi mingi toru millest Niccolo aru kuidagi ei saanud kuna ruumis polnud kedagi kes teda kuulda võis, kui siis ainult nähtamatud inimesed... Kui küsimused küsitud käskis ülemvalvur vaadata peeglisse ja lahkuda ruumist. Järgmisena juhatas üks tüdruk Niccolo arsti juurde keda too tüdruk kummardas üritades jäljendada tüdrukut kukkus niccolo pikali, mille peale arst kuigi hästi ei vaadanud märkide keeles pidi niccolo aru saama et tal kästi riided seljast ära võtta, mida ta ka tegi. Siis vaatas arst hoolega sikutas käsi ja jalgu ja lõi rusikaga kõhtu. Peale seda käskis arst minna ühte pimedasse ruumi, kust peale natukest aega jälle niccolo välja kutsuti ja edasi viidi. Siis tekkis aga Niccolol häda üritades sellest tüdrukule teada anda viisakalt juhatas too tüdruk Niccolo mingisse ruumi mis oli väga ilus. Seal oli kõik marmorist ja mingi pink milles oli kindlate vahedega sees augud sai Niccolo aru et ta ikka õiges kohas on. kui Niccolo lahkus kergendusasutusest oli tüdruk läinud ta üritas küsida mehelt kes koos temaga oli asjal käinud et kuhu ta minema peab imestusega avastas et too mees oskab itaalia eelt ja ütles et sa võid minna kuhu tahad siin maal on kõik vabad isegi orjad. Kui nüüd Niccolo seisis üksinda keset väljakut tuli lõpuks ta juurde Danaos, kes oli siinne õpetaja. Temaga koos mindi kooli kus olid astmeliselt pandud lauad et kõik näeksid õpetajat ja laual olid kommid ja puuviljad. Danaos andis isegi tundi Nicclole ja rääkis et saar on jaotatud kõikide vahel võrdselt ja keegi pole halvemas olukorras kui teine. Saarel on noolsirged teed peale ühe mis on ringi kujuline ümber mäe mille nimi on Elava. Ta rääkis et nad kasutaad sooja samaisek vilkaane ja oskavad vulkaane taltsutada. Saar on pikliku kujuga ühtepidi 50 miili ja teisipidi pool sellest, igalt poolt on saar ligipääsmatu peale pealinna kust meresõitjadgi sisse olid tulnud. Kui Niccolo küsis kus õpilased sis on vastas õpetaja danaos et nad on rannas kuna neil on vabads teha mida tahavad kui tahavad siis ei pea nad koolis käima. Kui õpetaja küsis kas lõpetame tänasesk mõistis niccolo et ta peaks laskma õpetajal puhata kuiigi ta ise nii teadmishimuline oli näis õpetaja suht väsinud välja. Peale seda andis õpetaja talle nektarit mis turgutas olemist ja laskis rahus tööd teha. Paljudele majadele oli pandud kirjad jooge nektarit mitte et tehke tööd. Peale seda läksid nad välja kus, Niccolo mä'rkas Nikeforost kes midagi otsis kui too aga Niccolot märkas oli ta rõõmus ja tuli tervitama öeldes et ta on juba pikka aega nic.. otsinud. Neil tekkis õpetajaga väike arutelu selle üle et nikeforos olevat tahetud saata õndsate saarele, kuna ta nii vana on mis aga talle endale sugugi ei meeldinud, sellepeale arvas õpetaja et ta ei ole sugugi arukas inimene, kui aga nikeforos ütles et ta on filosoof võttis Danaos oma sõnad tagasi ja ütles et ta peab oma naise juurde minema. Kui lõpuks Niccolo ja Nikeforos koos olid tuli neil jutuks et siinseis habemega poisst pole mõtet väga tõsiselt võtta kuna nad pole vee ltäiskasvanud on neil oma arusaam maailmast habemed on mnei laga selleks et nad saaksid oma sugu rõhutada kuna kõik käivad ühtemoodi riides ka tüdrukud üritavad välja paista suurendades naiselikke tuunuseid. Äkki märkas Niccolo et rorni tipus on mingi suur kotkas kuid nikeforos ütles et see pole kotkas vaid inimene kes on ära õppinud linnu tarkused ja need linnud kde nad merel olid näinud olid samuti inimesed ja tänu sellele said nad teada et me tuleme. Siin maal olid kaks asja ambroosia ja nektar mis inimesi aitasid nektar selleks et jõudu saada ja ambroosia selleks et mitte paksuks minna. See oli ka suurelt kirjutatud seinale millest sai esimene lause mille Niccolo kreeka keeles ära õppis NEKTAR JA AMBROOSIA! JOO NEKTARIT JA SAA UUEKS INIMESEKS! SÖÖ AMBROOSIAT JA JÄÄ IGAVESTI NOOREKS JA SALEDAKS! Ka nikeforos oli seda ambroosiat parasjagu närimas kuna see sülitati lihtsalt lõpuks välja kui enam ei tahetud. Nad läksid Vürst Lorenzo ja teiste teeliste juurde ka vürstrinna oli vägqa rõõmus nähes Niccolot. Neile anti oma maja kus olidi kahekesi toas kuna Allotrialased arvasid et inimene kes on üksi võib haarata nukrus ja pahad mõtted. See tunudus aga Niccoloe imelik kuna ennist oli Danaos öelnu ret võõrad üritatakse eraldada omadest kuna siis õpivad nad siindse rahva keele ära teisel juhul võivad nad hakata salasepitsusi pidama. Siis hakkas Nikeforos rääkima Allotria ajalugu ja tõdesid et siinsed inimesedjärgivad kõik Platoni õpetus ja kõik ümberringi on harmoonias riiki juhivad paljud inimesed kes ei saa hakkama ilma teisteta. Kõik kolm tasandit on omavahel tihedalt seotud tootjad, valvurid ja filosoofid. Üks ei saa kudagi ilma teisteda. Täiskasvanuks saadakse 23 aastaselt sinnamaani õpitakse oma eriala selegeks erilisemad inimseded õpivad edasi ja 46 aastaselt ´saavad neis võibolla tiheda konkurentsi käigus filosoofid ja riigi valistsejad kes on ametis ainult aasta, mis tagab kogu riigi harmoonia siin pole halbu ega häid valitsejaid kõik on võrdsed. Sellest kõigest oli Niccolo vaimustuses ja arvas et vürst Lorenzo peaks oma riigis samamoodi käituma kuid NIkeforos arvas et me ei saa võtta seda platoni õpetust eesmärgiks see on vaid kauge unistus. Ja sellepeale jäi ta magama. Hommikul ärgates Mõtles Niccolo et kas see kõik oli olnud ikka tõeline ja ta ei pettunud ta oli ikka imede saarel. Täna kohtus vürst lorenzo siinse maa valistseja ehk arhondi jutule, nende teejuhiks sai seekord vanem meesterahvas kele nimi oli Sofron. Valitseja Tharasymachos ei võtnud teelisi vastu valitseja tooluil vaid tuli uksele vastu. Valitseja rääkis et neil teelistel pole lootust tgasi saada kuna seadused lihtsalt ei luba seda, ja nad peavad jääma siia kogu eluks. Vürstile see jutt ei meeldinud ja küsis et kas on võimali kseadust muuta, millepeal tuli jaatav vastus , kuid selleks pidi olema Allotria kodanik ja filosoof. Küsimus tekkis ka laeva suhtes millega nad saabunud olid kui algselt oli lubadtud laeb hävitada sisi seda ei tehtud kuna taheti õppida sellle ehitamiskunsti. Kui liivakell lõpuks tühjas jooksis oli jutuajamisel lõpp suruti kätt ja mindi minema. Edasi läksid Niccolo ja Nikeforos templisse koos Sofroniga, seal tuli jutuks uskudest et sellel maal olid kõi kusud võrtsed siis ei peetud siin jumalateenistusi templi kõik seinad olid tühjad ja siin käisid palvetamas ükskõik millise jumala poolehoidjad. Allotrialased olid üle võtnud ka osad kombed kreeklastelt nagu risitmine laulatamine ja lahutamine milelst viimane võis sageli ka rõõmsamaks sündmuseks kujuneda. Kuna allotrias oli kombeks abielluda ja tihti tehti seda noorelt polnud mingi ime et varsti taheti lahutust ning siin riigis oli see igati lubatud erinevalt maalt kus meremehed olid pärit kuna seal oli selline privileeg ainutl kõige suurematel valitsejatel. Tuli ka sellest juttu vanad inimesed lähevad õndsate saarele ja veedavad oma viimseid päevi. Neid toidetakse seal hästi ja tavaliselt ei ela nad liigsöömies ja joomise küüsis rohkem kui aasta. Siinne rahvas ei päri midagi vaid kogu varanduse teenib ise kogu vara mis vanadest maha jääb kuulub riigile. Kuskil tilmus välja ka Ieronimo kellele Sofroni jutt jumalatest ei meeldinud et neil oli ainult üks jumal ja selleks oli Zeus. Siin maal oli ka kristlasi kes tahtsi oma templi ehtada kuid ei jõudunud kunagi otsusele kuhu ehitada. Sellepeal ütles ieronimo et tema suudab selle asja korda ajada. Sofron hakaks edasi oma taedmisj jagama , teemaks tulid lapsed et saare rahvaarvu piiratakse kindalt et kui naine käima peale jääb siis seal arstu juures pimedas ruumis vaadatakse inimese sisse, mida suudavad ainult arstid, samuti vaadatakse ka horoskoopi enne lapse sündi kas ta sünnib heal või halval ajal. Allotrias oli arenenud arstiteadus ja siin suudetu suuvimatut rasedus vabalt katkestada. Selle jutu lõpuks liiguti edadsi kooli küs lapsed tegelsid hümnastikaga, siin olid nooremad lapsed nad karjusid ja kui üks teisele peksa andis siis ei tehtud sellest välja kuna see segaks harmooniat ja ei laseks peksaandjal areneda juhiks. Hiljem aga hakkavad lapsed vägivalda põlgama. Kui lapsed võõraid nägid haaksid nad neid pilduma pallidega mis oli suhteliselt kovad jaa edasi mindi vaatama muusika tunid milles oli vanemad kuin 15 astased lapsed kes olid rahulikuma ja tegeliseid oma vaimu arendamisega, kui võõraid nähti siis ainult öeldi sõnadega, mitte ei pildunud pallidega. Samas tegeletis siin ka armastusega suudeldi vabamalt kui mujal mailmas mis oli suureks imestuseks vürstrinnale kelle arvates tõelist armastust tuntakse nii noorelt ja abielludes ei ole enam keegi neitsi. Kui ülejääanud ggrupp templisse läksid siis Niccolo jäi Danaose juurde kooli ja rääkis temaga, Danaos tegi talle ettepanek uet too ta niasega magaks kuna ta ise ei saavat lapsi, mis aga sugugi Niccolole usu pärast vastuvõetav ei olnud aga mis Allotrias täiesti tavaline asi oli. Järele mõeldes ei saanud ju Niccolo öelda Danaosele et tal keegi teine silmapiiril oli ja seetõttu ta naisega maga da ei saanud, selleks türukuk ei olnud keegi muu kui Andromance. Vahepeal käidi alkeemikute juures kes suutisd teha elementaarsetest asjades kalliskive ja kulda, kuid seda kõike tehti siin väiksestes kogustes, kuna sellel polnud mingit väärtust. Kui üks laevameestest kelle nimeks Beppo oli sai oma kätte ühe suure kalliskivi siis naersid Allotrialased selle üle kuidas tollel käed olid värisenud. Siin maal polnud otsest raha vaid kasutati võlakirju neid anti täpselt nii välja kuidas kellelgi varandust oli. Veel Näitas Beppo Ieronimole peeglit millesse oli salvestunud ühe teise meeskonnaliikme nägu ja mis tundus vägagi hirmus. Ieronimo suhtus kõigesse väga skeptiliselt ja arvas et need alkeemikud on nõiad ja arvaas et lõpuks lähevad nad kõik oma trikkide eest põrgusse. Sama kehtis ka häälega mida võis hiljem uuesti kuulata. Kui tänaval nähti meest kes komberdas ja kuidagi raevukas oli ja üldse püsti seisis vaid sammaste abiga küsis Vürtsrinna Sofokleselt eet kaws me ie peaks teda aitama vastas Sofokles et see on täiesti normaalne nähtus kui inimene tarvitab Absoluutset vaimu – mis oli narkootilise mõjuga jooks. Sellest olid akleemikud eraldanud kõik halvad ained ja väiksest kogusest aitas et inimene end hästi tunneks ja ütles välja kõik mida ta arvab. Mõne aja präast nägi Niccolo meest kes pläkerdas seina värvidega ja päris aru mis sellel lastakse sündida vastas Sofokles et inimestel pole siin keelatud tegelemast loometööga kui see midagi ilusat endast ei kujuta kuna siin on kujusid mis on lihvitud täiuslikkuseni pole neid enam juurde vaja ja kunstnikke siin eriti ei pooldata. Ka loomeinimestel oli lasta eluajal avaldada oma teoseid vaid need tulevad avalikkuse ette alles 50 aasta pärast inimese surma et tekstidest mingit kahju elavatele inimestele ei tuleks. Nad käisid ka Teatris mi9s ei olnud üldse nii suursugune naug roomas vainägi pigem välja nagu laadaplatisl koorraldatud näitemäng, Kuid kõik mis teatris esitati oli elust enesest ja tegelasteks oli tavalised inimesed. Linn oli endale ka tavaliasete inimeste seast valinud aasta inimese kelleks oli Lehma- Lehmalaura umbes 30 aastane tüarlaps kelle oli üsna ümar figuur liikus natuke rahvas ees ja rahvas oli lausa sillasvilistasid ja plaksutasid nagu jaksasid ja Lehma-Laura kutsuti 7 korda lavale tagasi. Kui nad edasi raamtukokku liikusid pidi seal olema haudvaikselt kuna ei tohtinud lugeijaid segada- kuigi raamatukokku mindi pigem selleks et üksi olla ja puhata raamatukogu ja tempel olid kaks kohta kus võis üksi olla, raamatukogus tihti isegi magati kuid kui norskamiseks läks tuli valvur ja taastas vaikuse. Kui Nikeforosele öeldi et kõrvalruumis on Platoni jüngrite käsikirjad siis ta kahmas järjest kõi kendale ja teda ei saanudki enam raamatukogust ära. Vahepeal peeti ka Apolloni auks amingeid mänge milelst Niccol oeriti aru ei saanud, mis peeti kahe linna vahel Heliopolise ja Selenopolise vahel. Rahvas oli ngu murdu ja nad olid ise luukuvatel vankritel mis olid samasuured kui väiksed majad. Siinne rahvas õppis lugema selleks et nad saaksid lugeda uudiseid mis kirjutajate ehk kroonikute poolt üles kirjutatakse peale selle oli seal ka veel piltidega kaunistatud teks mis ei olnud kuigi reaalne vaid pigem kungingate aegses stiilis. Niccolo unistas vaikselt et ta saaks Andromancega minna koos parki kus kõik inimesed koos on ja milles on peeglid kuhu on salvestunud päiksevalgus- kõvasti helendavad- seal ei sanudgi aru kas öö või päev vaid selle järgitegi vahet et taevas paistsid tähed. Hiljem kui Niccolo tagasi maja juurde läks tulid ka teised meremehed tagasi keda saatis Andromance, kui Niccolo ütles talle et ta sooviks väga minna mõttemängudele oli Andromance oma väsimusest hoolimata kohe nõus minema. Nad läksidgi kõigepealt ujuma. Sinna aga minti isesõitval vankril ja kasutati punast kuna punane oli tavainimseste sõiduriist must- kõrgemate inimeste. Ujuma mindi alasti ja ümber tiigi armatseti ja kui asi suudlustest ja kallistustest kaugemale läks siis eemal olid ka põõsad millsesse minna. Niccolo oli nagu valge vares teiste seas ja see tegi talle häb, kuna õik teda seetõttu vaatasid. Ujumas äidud mindi tagasi linna mõttemängule kus oli suur valge lubjatud sein ja kõrvalruumis oli Ettemõtleja kes mõtete kaudu kõigi saalisviibijatega ühendust võttis. Niccolo pidi oma mõtted puhastama ja loiult olema ja nägi isegi midagi ekraanilt kuigi kõik liikusid suhteliselt kiiresti tundis ta teose ära. Peale seda mindi armastajate kaljule kus Andromance palus ebalevalt et Niccolo avaldaks talle rüütellikku armastust ja Niccolo laulis talle mis võttis Andr... pisara silmist välja. Hiljem aga palus et ta niccolot et too sellest kellelegi ei räägiks kuna seda siin puhta jubeduseks peetakse ja teda võidaks imelikutl vaatama hakata. Nii nagu Niccolole oli tehtud sellise rüütliarmastuse ettepanek oli ka Beppol läinud et too lootes naisega armatseda pidid tollele vaid laulma ja ilusaid asju rääkima isegi mitte sõrmeotsaga teda puudutamata, see aga tegi pävinäinud meremehele tuska. Järgmiseks ülesandeks oli minna merelistel tutvuma perekondadega ja vaatama kuidas käivad kodused toimingud. Kui Noccolo läks Andromance maja juurde ja uksele koputas ilmus uksele Danaos arvates et see on eksitus, oli ta enda peal pahane. Kuid selgus et Andromance oli Danaose naine ja Niccolol oli väga piinlit Danaose et Tema ja Andr... vahel selline saladus oli. Kuid kõi kläks hästi, süüa valmistasid mees ja naine võrdselt magati eraldi voodites vältimaks liigset kiindumust ja söödi väga mõõdukalt et mitte endale kõhtu ette kasvatada....Siinsed naised käisid isegi tihemini kaalul kui peeglisse vaatasid. Pärast seda mindi vaatama kristallkuuli mis töötas vaid siis kui palju inimesi oli ümber ja oma mõttejõu koondasid seal nägi igasuguseid asju mis alltorias toimus, kuul ise piimjasvalge ja seisis kolmjalal. Sealt oli võimali isegi horoskoopi vaadata. Allotrias olid ka kohtud ja vanglasd mida nimetati pigem varjupaikadeks kuna inimesed kes sinna saadeti olid teinud midagi halba ja seda põhjendati sellega et inimene on haiguse töttu kaotanud oma keha üle terve kontrolli ja nad võivad olla ohtlikud ja selleks saadeti nad teistest eemale. Ühel päeval kutusb Vürst lorenzo kõik okku kaasarvatud haigeks jäänud laeva kapteni. Ta räägib plaanist et nad peaksid siit maalt ära minema ja ainus võimalus selleks on see et nad on hea ja sõbralikud ja võidavad omale sõpru, tkitavad siis neis uudishimu selle vastu mis mujal maailmas on ja nende inimeste abil siit saarelt ära sõita. Lisaks sellele tahab vürst teada saada ka seda kuidas saart kaitstakse ja kuidas nad seda tulerohtu teevad. Vürst peab ikka neid Allotrialasi paganateks ja arvab et kristlikus maailmas suudavad ka inimesed tamale järjele jõuda kui siin. Kuna nad ainutl orjadena siia saarele on võetud siis arvas Vürst et neist kedagi muud siina ka ei saa olenemata sellest võrdsuse jutust. Kuigi kõigeks selleks võib kuluda aastaid olid kõik koosviibijad plaaniga nõus. Kõigepealt saadakse teada saladused ja siis võidetakse inimesed oma poolele. Niccolo hakkas juurdlema vürsti jutu üle ja jõudis järeldusele et Danaosel on oma Achilliuse kand ja ka Andromance on piisavalt uudishimulik kun on ära õppinud meie keele- neist võiksid saada meile vägagi kasulikud inimesed saamaks teada saladused ja aidata põgeneda. Äkitselt ilmus välja Ieronimo kes oli väga rahul kuna oli aru saanud et siin kõik paganad on ja et tema on ainus kes saab neid kristuse radadele viia. Ta rääkis Niccolole kuidas ta oli liikunud mööda saart täiesti tasuta ainult sirutanud põidla päikese poole ja saanud iseliikuva vankri peale. Ta oli istunud mitu peäva metsas ja mõisnud et seal on igasuguseid kurve vaime j a kus on kurjad vaimus seal läheb eriti peale kristuse õpetus ja ristiusk. Ta otsustas hakata ristiusku levitama ja kõige lihtsam tee selleks oli kasutada neid teadetetahvleid millele pandi nagu koomiksid ülesse pildid ja jutt alla kõigist piibli sündmustest järjest iga päev, ja nendele omaste sümbolitega teha kõik arusaadavaks. Tund nende juttude järele oli väga suur. Niccolole meeldis Ieronimo jutt tasuta reisimiset ja otsustas ise ka minna ja proovida. Nii ta läks natukese aja pärast juba üks iseliikuv vanker epatus ja võttis ta peale kuna abielupaaril oli kiire siis ei näinud Niccolo ümbritsevast loodusest suurt midagi. J aotsustas maaha minna. Kuna tal tuli ja nu läks ta ühte tallu ja palus vett, allotrialaste seas ei olnud selline käitumine kuigi teretunud ja ta juhatati ühe poe juurde. Edasi liikus ta parki kus olid paastujad ja nad panid tulele paja millest kõlas muusika kuna rahvast oli palju ja nad tahtsid üksteisest kõvemini muusikat laska panid ka kõi kteised oma pajad käima. Edasi liikus Niccolo Elava mäe juurde et minna kaasa palveränduritega, kuna allotrialaset olid suhtelsielt tugevad et isegi suure kotiga käisid nii kiiresti et Niccolo tühjade kätega ei suutnud nendega sammu pidada. Niccolo otsustas minna kergemat teedpidi läbi metsa, selle peale allotrialased ei osanud midagi öelda vaid vahtisid üksteisele kahtlase pilguga otsa ja soovisid head teed kuigi hoiatasid et ta või teelt eksida. Mets kuhu niccolo jõudis polnud ükse imede saare moodi vaid täpselt samasuune nagu nende endi kodumaal. Ta võttis õuna mis oli palju magusam kui nende maal ja jäi õunapuu alla magama teda äratas üks linnu huige ja nägi enda ees eremiiti- inimesed kes on saadetud maalt välja. Too mees oli suhteliselt vana ja rääkis kuidas ta oli siia metsa saadetud- kunagi ammu oli ta kohtunudik ja tema juurde oli tulnud väidetavalt sunud mäe elanik, mida aga riik ei taha tunnistada et seal mäes võik keegi elutseda kuna sinna olevat kunagi visatud Heliodorose jüngrid kes olid väga targad ja pooldasid ühe isiku võimu ja seda kõike jõuga. Kui eremiit digenes oli seda juttu valitsusele rääkinud ja linna peal kuulutas et surnud mäes on elusad inimesed, siis saaadeti maalt välja ja tembeltati hulluks peale selleti kustutati ka elanike nimekirjast.Sellele et surnud mäes on elu räägib ka fakt et palju tütarlaps ion kaduma läinud selle mäe läheduses- seda toetab ka rahva loendus. Et heliodorose jüngrid on kõrgemal arengutasemel siis võivad nad kujutada riigile suurt ohtu ja haarata kogu riigi oma valdusesse. See jutt Niccolole ei meeldinud ja tahtis kiiresti sealt metsast lahkuda. Vahepeal tulid teated et kaks meeskonnaliiget olevat tunnistatud haigeteks ja viidud ära varjupaika, kuna neil nähti katku algeid . Kui ka Vürstrinna viidi haigemajja siis oli vürst vägagi mures, kuna arvas et tema niast ootab ees sama saatus. Kuid ei Vürstrinna tuli tagasi ja rääkis et arst plaanib mässu korraldada et seada türannia võidule, selleks pidia aga vürstrinna saama Allotria valitsejaks ja kuna arstidel oli voli saata varjupaika ükskõi kelle siis oelks ta saanud riigipead kukutada ja vürstrinna panna oma suva järgfi riiki valitsema. Sellega aga vürstrinna esialgu nõus polnud aag talle ei jäätud valikut kuna lubati saata maalt välja kui ta vastu hakkab. Ülejäänud meeskonnale lubati et nad võivad rahus maalt lahkuda nii hakati ki nende laeva täitma kõige vajalikuga. Sellest mässust sai aga riigi valitseja läbi mõtete lugemise jälile ja surus mässu maha. Ta tuli ka laevulistega rääkima et nemad on selle mässu allikaks ja nad peavad maalt lahkuma ja kui nad piisavalt kuagel on lastakse nad põhja et nad maailmale allotriast ei räägiks . Nii mindgi surmale vastu kuna muud võimalust polnud. Kui nad piisavalt kaugel olid julgemata tagasi vadata hüüdis vürstrinna et saare pool on punane kuma . Surnud mägi oli hakanud puirkama ja ujutas kõik oma tulise laavaga üle – terve saar mattus laava alla.Kuigi lavameeskonnal õnnestus eluga pääseda oli Nikeforosel kahju et ta ei saanud lugeda raamatukogus raamatuid lõpuni. Vürst Lorenzo võeti omal maal hästi vastu ja kogu rahvas armastas teda . Ka Niccolo kodu olid kõik elus ja terved ,kuna katk oli neist mööda läinud.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar