neljapäev, 4. oktoober 2012

Karl Ristikivi „Rohtaed" kokkuvõte


Karl Ristikivi
"Rohtaed"

Juulius Kilimit sündis küla koolmeistri pojana. Kõigi raskuste kiuste tahtis isa anda pojale korraliku hariduse. Ta õpetas oma poega oma meetmete järgi, kuid ei sundinud teda millekski ja lubas ka poistega mängimas käia. Huvi hariduse ja koolmeistriameti vastu sai alguse üsna varakult. Ta soov oli käia isa jälgedes. Isa oli talle suur eeskuju ja õpetaja. Juuliuse ema suri kui poiss oli alles üsna noor. Isa Aleksander Kilimit abiellus uuesti ja Juulius sai võõrasema.
Head inimesed surevad vara, ja ka Juuliuse võõrasema suri veel enne, kui nad jõudsid Juuliusega kasvõi korra tülitseda. Üsna pea suri segastel asjaoludel ka Juuliuse isa Aleksander.
Peale vanemate surma tuli poisi onu ja võttis ta oma tallu elama. Nii sattuski lõpuks Juulius Kilimit linna kooli- leivakott kaasas ja saiaraha taskus ning asus elama mamma Neideri pansioni. Mamma Neideril oli kaks tütart, vanem tütar Emiile Villemiine ja noorem tütar Anna Karoliine. Mamma Neider kohtles teisi poisse Juuliusega võrreldes alati nagu lapsi, mida need ka olid, sest neil polnud ei omi vaateid ega põhimõtteid. See näitab mamma Neideri suhtumist Juuliusesse, ta austas noormeest just põhimõttelisuse ja hea kasvatuse tõttu. Juulius ei olnud nagu teised poisid, ta erines neist juba noorpõlvest peale. Temas peitus midagi enamat kui ühes lihtsas õpilases. Temasugusel tähtsal isikul oli oma tuba ja oma laud, kuna teised pidid kolmekesi üheskoos läbi ajama. Tuppa ei mahtunud midagi peale voodi, laua ja tema enese, kuid rohkem polnud ka vaja, Juulius oli selle kõigega väga rahul. See on suurepärane tõestus sellest, kui kõrgelt mamma Neider Juuliust ikkagi hindas. Selline privileeg oli väga ebatavaline mamma Neiderile, Juulius Kilimit oli majas väga austatud ja kõrgelt hinnatud.
Juulius Kilimiti esimene armastus oli Leonoore. Tüdruk oli tema niinimetatud muusa ja andis inspiratsiooni luuletuste kirjutamiseks. Ometi ei saanud sellest armastuset kunagi asja. See armastus oli Juuliuse jaoks rohkem nagu unelm ja illusioon, kui tõeline armastus. Kuigi Leonoore inspireeris Juuliust, ei õnnestunud noormehel luuletuste kirjutamine kuigi hästi, millest ta ka ise aru sai. Luuletuste kirjutamisega sai ta väljendada vaid neid tundeid mida ta tüdruku vastu tundis.Kuid neis polnud enam mingit luulet, seda tundis ta ise kohe.
Suvevaheajal onu juurde maale minnes ei võetud teda just kuigi hästi vastu. Tema suhtes olid suured eelarvamused. Kuna poiss oli enamuse jast linnas olnud, arvati et kuna tal on paremad riided ja korralikumad kombed peab ta ennast ka teistest üleolevaks. Maarahvas suhtus Juulius Kilimiti kui haritlasse kes maailma tegelikest õigetest väärtustest ja oskustest ei tea midagi, tema ebatavalised kombed ja viisakus olid neile lihtsalt võõrad.
Kõik uus oli neile võõras, nemad olid harjunud lihtsa maaeluga ja ei suutnud kuidagi Juuliust mõista. Juulius täitis oma lahke teretamiskombe, millele teised kõik natuke imelikult vaatasid, nagu oleks selles midagi ebasündsat. Harimatu talurahvas ei osanud esialgu hinnata hariduse tähtsust, nende jaoks oli esmane siiski talutöö, seda nad oskasid ja see andis nende lauale leiba.
Juulius Kilimit aga vastupidiselt talurahvale hindas väga haridust, tema jaoks olid talutöö võõras, ja ka alkohol oli talle vastumeelt, just alkoholi mittetarbimise tõttu suurenes ka maainimeste umbusaldus tema vastu. Iga kord kui Juulius keeldus kellegagi koos joomast võttis pakkuja seda kui isiklikku solvangut. Alkohol oli tollel ajal vägagi levinud, seda tarbiti ohtralt. Juulius oli aga väga põhimõtteline mees, temale oli alkohol vastuvõetamatu.
Kogu taluelu tundus Juuliusele vastumeelne ja igav, ta ihkas tagasi linna kooli, mõte sinna minekust andis talle jõudu. Juulius ei tundnud õiget rõõmu isegi jaaniõhtust, kui ta seisis kõigist eemal ja üksi, nagu ka sõnnikuveopäeva õhtul.
Iseenesest taluinimestel polnud midagi Juuliuse vastu ja ka Juuliusel nende vastu. Konfliktid ja arusaamatused tekkisid just erinevast mõttemaailmast. Sulane Ants oleks isegi Juuliusega võinud heaks sõbraks saada, kuid tal oli mitu halba omadust. Tal oli suur suu ja ta käis öösiti hulkumas, kuid tal oli eriline nõrkus alkoholi vastu, mida Juulius põlastas.
Aeg möödus ja oli aeg taas kooli minna, Juuliuse onul olid aga poisiga teised plaanid, ta soovis jätta poisi talusse, oli ju vaja järeltulijat. Ettekäändeks tõi ta selle, et Juuliuse isa pärandus olevat otsas ja uut raha õppimiseks pole. Juulius Kilimit oli aga kangekaelne mees kes trotsis saatust ja ei alistunud esimese tagasilöögi juures, seega põgenes ta maalt linna. Põgenedes ei võtnud ta kaasa tükikestki toitu, ta oli põhimõtteline ja aus. Kuigi ta oli suve läbi tööd teinud ja kuigi ta ikka ei saanud lahti mõttest, et onu osa tema pärandusest oli ära kavaldanud, jäi ta enesele truuks. Tal oli veel natuke raha järel- selle eest võis ju midagi osta.
Linna jõudes muretses mamma Neider Juuliusele töö Reite aiaäris. Seal töötas Juulius vana Väärtnõu abilisena. Väärtnõu ei hoolinud raamatute maailmast, temal olid teised ideaalid. Väärtnõu ise ei suhtunud just soodsalt raamatutarkustesse. Ta võis tegelikust elust võetud näidete varal Juuliusele selgeks teha, kui vähe kasu on inimesel raamatust õpitud asjust ja et eriti iluaianduses oleneb kõik kogemustest, mida tal oli rikkalikult ja mida ta sugugi ei keeldunud Juuliusele edasi andmast, kui sel oleks rohkem huvi asja vastu. talle ei jäänud märkamata, et Juulius siiski ainult poole hingega asja juures oli. Juulius Kilimit oli kohusetundlik mees, tal küll puudus armastus töö vastu ent tulemus oli siiski hea. Aiandus küll röövis enamiku tema ajast kuid siiski jätkas noormees kirjutamisega. Ta kirjutas ikka veel, kuigi ta ise seda väga salajas hoidis. Tema laule oli isegi trükis ilmunud, väga tagasihoidliku varjunime all. See oli tema ainus rõõm sel ajal, kuigi ta luuletused ise kadusid teiste samataoliste hulka.
Juulius Kilimit hakkas aja jooksul tundma tõelist ängistust, töö mida ta tegi ei pakkunud talle vähematki rõõmu ja ka tulevikus ei suutnud ta näha midagi helget. Juulius oli muutunud üksikuks ja kurvameelseks, tal puudus endavanuste selts, see teda kõige rohkem muserdaski.
Ühel päeval ilmus välja Juuliuse endine koolikaaslane Sagrits, see Juuliuse elu. Sõber andis talle tõuke uuesti kooli astuda. Juulius hakkas taas koolis käima ja õppima, samal ajal tegi edasi tööd vana Väärtnõu juures. Vanale Väärtnõule oli aga tema aiaäri kõige tähtsam, koolis käimise vastu polnud tal midagi kui tema aiaäri sellega ei kannata. Selleks, et oma sissetulekule lisa teenida, hakkas Juulius oma teadmisi teistele edasi andma, kes teadsid vähem kui tema. Tööd Juuliusel oli, kuna see oli aeg kus ka maainimesed hakkasid tarkust väärtustama ja üha enam hindama.
Juulius oli kogu aeg olnud alkohol vastumeelne, tollel ajal hakkasid levima esimesed karsklusseltsid ja ka Juulius astus sinna liikmeks.
Ühel päeval üle pika aja külastas Juulius taas mamma Neideri maja, seal kohtas ta Emiile Neiderit. Emmi oli harimatu ja kohmakas, tema tarkus seisnes selles mida oli Mamma Neider talle aastate jooksul õpetanud. Emmi imetles Juuliust ja pidas teda peeneks härraks. Vastupidiselt Juuliusele oli aga Emmi usklik. Esialgu pidas Juulius tõesti Emmit rumalaks, kuid sellest hoolimata õppis teda hindama ja armastama ja hakkas temas nägema tarka inimest. Hiljem sai ta aru, et Emmi on väga tark ja isegi teravmeelne neiu. Juulius ja Emmi armusid. Mamma Neider oli algul üllatunud ja nende suhtele vastu. Mamma arust Juulius polnud muud midagi kui verinoor ja tegelikus elus saamatu puupaljas poiss. Emmi seevastu oli igati hea partii, neiu, kel oli ilu kui ka varandust. Mamma Neider leppis lõpuks selle suhtega, mis muud jäigi tal üle kui anda oma õnnistus, tingimusel, et Juulius käib leeris ära ja nad ikka abielluvad kiriklikult. Juulius armastas tõesti Emmit, just seetõttu oli ta valmis oma põhimõtetele ja tõekspidamistele vastu astuma. Ta oli nõus minema leeri ning tunnistama usku, mida ta ei uskunud. Juulius ja Emmi abiellusid ning lõpuks õnnestus Juuliusel saada koolmeistri koht. Õpetaja töö erines täielikult Reite aiaäri tööst. Ta õppis kiirelt tundma oma kasvandikke, nad andsid talle jõudu ja energiat. Juuliuse kodune elu ja koolis olev elu olid nagu öö ja päev. Ta tundis ennast koolis peagi koduselt, kuid ta ei tundnud ennast nii koduselt oma kodus. Muidugi oli ta abielu väga õnnelik Kuid kodus ei olnud ainult Emmi, ja mis veel, ka Emmi ise polnud alati Emmi, vaid veel üks teine inimene, üks väike ja asjalik naine, kes mõnegi kõnekäänu oli jõudnud oma emalt ära õppida. Tema kodu tõeline käskija aga oli mamma Neider. Ja siin polnud Juulius mingi tooniandev isik nagu koolis, vaid pidi tegema seda mida kästi.
See kõik ei tähendanud veel, et neil kodus ei valitsenud üksmeel, armastus ja rahu. Juulius oli küll väheandekas kuid see-eest oli ta vagur õpilane. Juuliuse kodune- ja tööelu eemaldasid teda aegamisi sõpradest. Emmi hakkas iga päev üha enam nõudma kinnitust sellest kuidas Juulius teda armastab, ja mamma Neider sekkus ikka endiselt nende pereellu. Juulius tundis ennast tihti üksikuna.
Ühel päeval teatas Emmi Juuliusele sõnumi, et nad saavad lapse. See rõõmustas Juuliust väga. Kodused probleemid muidugi ei lõppenud, nende eest sai aga Juulius varju koolist. Õpilased olid korralikkude kommete maailmast kaugel väljas, nendega koos pääses ka Juulius ise sellest välja ja mõnus oli viibida selles lapsikus ja tühises maailmas, kus polnud täiskasvanute maailma tõelise ja sisuka elu karme nõudeid.
Kahjuks Emmi rasedus katkes, see oli kurb ja traagiline sündmus tervele perele. Emmi pidas seda karistuseks kuna oli abiellunud mehega kes jumalast ei hooli. Juulius pidas seda aga needuseks ja süüdistas ennast lapse kaotuses. Sellga lõppeb ka raamatu esimene osa ehk Juulius Kilimiti esimene eluetapp- õppeaastate lõpp.
Teine osa algab sellega, et Emmi õde Anna Neider saabus Peterburist. Emmi ja Juulius olid selleks ajaks muretsenud omale kasulapse, ka mamma Neider oli nüüdseks nende elust kadunud, Juulius oli ehitanud perele oma maja- nad elasid täisväärtuslikku pereelu. Juuliuse ja Emmi kasutütart Liina hindasid mõlemad vanemad erinevalt. Emmi oli tütre suhtes alahindav, polnud ta ju tema lihane tütar, viriseda ta aga ei saanud, Liina oli igati virk ja sõnakuulelik, mis aga peamine: Juulius hindas tütart väga ja pidas temast lugu.
Õpetajaametit oli Juulius selleks ajaks pidanud juba kuusteist aastat, kuigi mitte alati kõrgemas koolis. Õpetajatöö oli saanud talle armsaks ja tähtsaks. Juuliusel oli alati igale noorele midagi kasulikku öelda, ja seetõttu hinnati teda ka kõrgelt. Mida vanemaks Juulius sai, seda enam hakkas ta mõtlema elu väärtuste üle. Ta arvas, et kui inimene on noor, näeb ta igal pool palju rohkem ilusat. Teiste õpetajatega suhted koolis polnud just kõige paremad, ta ei hinnanud neid väga kõrgelt. Erakoolis kus Juulius õpetas oli õpetajate koosseis väga kirev. Osa õpetajatest olid ebaõnnestunud kroonugümnaasiumi õpetajad, teistel puudus vastav paber, enamik oli aga puudulike teadmistega kodukooliõpetajad, kelle hulka kuulus ka Juulius. Õpetamisse suhtus Juulius aga suure tõsiduse, hoole ja armastusega. Kuigi tunnid olid talle õieti pähe kulunud, vaatas Juulius nad üle. Ja teiste õpetajate kõnelustest oli tal üsna vähe osa. Ta oli ammu sellega harjunud, et õpetajatetoas aeti hoopis teistsugust juttu, kui tema koolipoisina seda oli kujutlenud, kuid see ei takistanud teda siin nii käitumast ja kõnelemast, nagu ta õigeks pidas.
Juulius oli küll hea õpetaja, korralik ja väga kohusetruu, kuid õpilastele mitte väga silmapaistev. Ta võis küll huvitavalt rääkida, aga ta ei saanud kedagi panna huvi tundma filosoofiast, kui see tõesti ei huvita. See seletab ka õpilaste suhtumist temasse. Juulius Kilimit küll armastas oma tööd ja õpilasi kuid ta ei suutnud kunagi olla kuigi tähelepanuväärne ja silmatorkav õppejõud. Huumor aitas meeldejäävaks ja meeldivaks teha nii mõnedki tunnid paljudel õpetajatel, Juulius polnud kunagi olnud aga kuigi osav naljamees, peale selle ei lubanud naljatada tõsise asja juures tema kindlad põhimõtted. Juulius oli terve elu olnud põhimõtteline ja kange. Kuigi ta oleks tahtnud näha õpilastes rohkem entusiasmi rooma luule vastu ei suutnud ta seda siiski teha.
Üldiselt oli kord Juuliuse tundides alati talutav kuigi mitte eeskujulik. Juulius Kilimit pragas oma klassiga harva, näiteks terve klassi peale tundi jätmine oli talle alati vastumeelne. Kord kui Juuliusel kadus tunni kord tõsiselt käest, ei suutnud ta seda enesele andestada, see jäi teda kauaks piinama. Tööl olid tal vaid mõned pisikesed pahandused, mis teda üldiselt ei häirinud. Ta tundis sisimas, et see amet ei ole täpselt tema jaoks, aga ta teeb seda ainult sellepärast, et ta millekski muuks veel vähem kõlbab. Neist tunnetest kurtis Juulius Anna Neiderile, ta tundis naisega teatavat lähedust, ja talle meeldis rääkida teise haritud inimesega. Anna lohutas Juuliust ja julgustas teda ülikooli lõpetama. Juulius hindas ja oli väga tänulik Annale kõikide sõnade eest. Annast sai tema usaldusisik ja sõber, inimene kellega sai jagada mõtteid ja tundeid.
Anna aga ei tulnud Peterburist tagasi niisama, ta ootas last. Meest Annal polnud, tollel ajal oli üksikemaks jäämine ebasünnis ja häbiasi. Anna oleks kaotanud peale töö ka ühiskondliku positsiooni ja austuse. Ühel päeval tegigi Emmi Juuliusele ettepaneku võtta Anna laps endale. Nii oleks saanud poiss mõlemad vanemad ja suure armastava kodu. Emmi oli alati tahtnud last kes oleks tema liha ja veri, ning paraku oli Anna laps tema oma verele kõige lähedasem. Ka Juulius jäi nõusse, algul ta küll kahtles, aga lõpuks andis siiski järele, sest ka tema tahtis veel üht last peresse. Tal oli vaid tingimus, et laps peab siis juba kasvama teadmisega, et ta on nende laps. Mitte nii nagu Liina, kes kunagi ei saa sellest tõkkest üle, et ta on ainult kasulaps. Emmi ja Juuliuse abielu oli armastav ja rahulik. Emmit vaevas aga kogu aeg väike kompleks, Juulius oli haritud ja tark mees, ja kui ta uuesti kooli läheb muutub ta veelgi targemaks ja haritumaks. Emmi tundis, et ta pole Juuliust väärt ja on talle vaid üks suur rumal koorem. Juulius aga armastas oma naist siiralt. Anna armastas oma poega ja käis teda tihti vaatamas, väike Valeerius armastas tädi Annat ja tundis tema vastu seletamatut kiindumust. Emmi oli kohutavalt armukade. Juulius tundis aga endiselt Anna vastu suurt sõprust. Annaga rääkides võis loota, et teda mõistetakse. Anna oli tema ainus tõeline ja väärtuslik sõber. Sellest kui väga Juulius Annat usaldas annab tunnnistust mehe pihtimused naisele. Ta tunnistas Annale oma õnnetut abielu, kellelegi teisele ta poleks seda teinud. Juulius oli ju ometi väga põhimõtteline ja kindel mees. Miks Juulius ja Anna nii lähedaseks said ei ole eriti raske mõista. Nad olid mõlemad haritud inimesed, nende maailmavaated paljuski kattusid ja nad mõistsid teineteist. Juuliusele oli tema perekond tähtis ja vajalik, seetõttu ei jätnud ta kunagi Emmit maha, juba tema põhimõtted ei oleks seda lubanud. Tal oli kindel põhimõte, et inimene ei saa elada üksi, tal on ikka teist inimest vaja.
Anna oli väga kiindunud oma lapsesse, kuigi too elas Emmi ja Juuliuse juures. Mida aeg edasi seda enam tema ematunded said temast võitu. Peale suurt tüli Emmiga võttis ta lapse ja sõitis minema. Emmi oli tõsises paanikas, laps oli tema jaoks kõik ja nüüd kus Anna oli temalt võtnud tema kõige kallima varanduse ei tahtnud ta muud kui Valeeriust tagasi. Juulius oli aga Anna poolt. Laps kuulub emale, tema põhimõtted ei lubanud Annalt last jõuga tagasi võtta. Emmi muutus seepeale väga armukadedaks ja hakkas tülitsema. See oli Juuliusele tõesti liig ja esmakordselt astus ta tõsiselt Emmile vastu. Juulius oli alati olnud lepplik ja rahulik, kuid nüüd oli ka tema kannatus katkenud. Juuliust ärritas Emmi kogu suhtumine. Juulius lahkus majast, ja mõtles seda teha jäädavalt. Väljas aga ei oodanud teda mitte keegi. Juulius Kilimit läks tagasi koju.
Emmi kui natuke taipmatu naine ei saanud aru kui lähedal oli ta Juuliusest ilma jäämisest. Miks Juulius aga koju tagasi tuli oli enesest mõistetav, oleks ta olnud noorem oleks ta saanud alustada uut elu, nüüd oli aga kogu tema elu Emmi juures, väljas ei oodanud teda mitte keegi. Ka Valeerius toodi Emmile tagasi. Sellega lõppebki teine osa Juuliuse eluetapist- küpsusaastad.
Kolmas osa algab Juuliuse õpetajarolliga. Aastad olid läinud, kool ja õpilased olid muutunud, Juulius oli hakanud armastama õpetajatööd, ta oli aru saanud oma kutsumusest. Ta oli pedagoog juba mõnda aastat. Ta oli viimaks hakanud oma kutses nägema suurt missiooni, mida ta varem mujalt oli otsinud. Välised sündmused, sõjad ja revolutsioon, mis vahepeal olnud, polnud teda palju puutunud. Oli jõudnud kätte päev, mil ta sai ametliku eestikeelse humanitaargümnaasiumi õpetajaks, jõudis elu ringkäigust tagasi majja, kus ta oli oma esimesed metamorfoosid üle elanud ülemõpetaja Semmelni jupiterliku juhatuse all.
Juulius oli selleks ajaks saanud juba kuuekümne aastaseks, iseenesest oleks ta võinud juba tööpostilt lahkuda ja teha ruumi noortele, aga õpetades tundis ta ennast noorena ja ka elujõudu paistis tal jätkuvat. Õpilaste suhtumine oli aja jooksul temasse natuke muutunud, üldiselt jäädi temaga rahule. Tema tunnis pidi nalja ise tegema, sest vanamees oli võrdlemisi naljavaene, ei saanud selles suhtes kaugeltki mõne Sagritsa vastu. Vana Juulius Kilimit meeldis lastele, aga tema tunde ei osanud nad hinnata. Õpilastele tundus tema õppeaine lihtsalt igav, ja ka kõik näitlikustamised ja üritused tundi huvitavamaks muuta ei õnnestunud Juuliusel just kuigi hästi. Juuliust tegi see muidugi väga kurvaks, ta üritas kogu hingest anda endast kõik, kuid eriti märkimisväärseid tulemusi ei saavutanud. Muidugi oli Juulius teinud küll suure edasimineku võrreldes selle ajaga kui ta esmakordselt õpetama asus. Nüüd võttis Juulius oma tööd kui pühapäevast tegevust, ta nautis ja armastas seda.
Liina ja Valeerius olid selleks ajaks kodust vanemate juurest lahkunud. Juulius ja Emmi elasid kahekesi koos. Juulius Kilimit oli kõikide aastatega palju saavutanud. Tal oli hea töökoht, armastav naine, lapsed, maja. Ta oli austatud ja suure isikliku saavutusena oli ta lõpetanud kooli. Kõikide nende aastate jooksul oli ta siiski säilitanud oma kindlameelsuse ja põhimõttelisuse. Juuliusel oli alati üks kindel põhimõte, hoida lahus kooli- ja koduasjad. Koolist ei rääkinud ta kodus ja kodus koolist.
Peale pikki pühendunud aastaid sai Juulius lõpuks tunnustuse mida ta nii kaua oli igatsenud ja oodanud. Talle pakuti kooli inspektori kohta. Juulius oli sügavalt liigutatud ja õnnelik.
Õpilaste autoriteet tema vastu tõusis. Nad olid taltsamad juba selgi põhjusel, et ta oli ühtlasi ka nende klassijuhataja. Peale kõiki raskeid aastaid austati teda rohkem kui iial varem. Ja Juulius Kilimit oli õnnelik. Ta oli auahne, kuid ta ei lugenud seda ise eriti suureks paheks. Miks ei olekski pidanud Juulius olema õnnelik ja auahne. Kõik need aastad oli ta koolis töötanud, au mida ta oma elutöö eest sai oli igati õigustatud.
Juuliusel õnnestus lõpuks saada ka direktori kohusetäitja amet. See oli tema elu kõrghetk. Juulius Kilimiti elutee haripunktil külastas kooli minister. See külaskäik ei kujunenud paraku selliseks nagu minister oli oodanud. Minister oli pettunud nähes kõige tavalisemat koolipäeva: õpilased jooksid vahetundides mööda koridore ja tundides ei vastanud hiilgavalt. Kõigest sellest sügavalt pettunud leidis minister, et nüüd on aeg Juuliusel puhkama asuda ja teha ruumi teistele.
Juulius oli nukker, ta oli ennast alati nooreks pidanud, aga lõpuks oli aeg siiski lahkuda, ta tundis seda. Inimene ei ole igavesti noor.
Juulius Kilimiti poeg Valeerius sai valmis oma esikkoguga „Orhideed“. Juulius ja Emmi olid uhked oma poja üle. Vastupidiselt Juuliusele saavutas Valeerius suurt tunnustust. Tema teose ilmumine oli kirjandusrigkondades suursündmus. Juulius ei suutnud poja luulet kunagi mõista, ta ei saanud sellest aru ja ei osanud arvata, et poega ootab selline edu. Temale oli selline kirjutamisstiil võõras ja ebaharilik, talle see ei meeldinud. Ometi hinnati poja luulet väga kõrgelt.
Juuliuse tervis järk järgult üha halvenes. Emmi oli oma mehe pärast mures. Juulius polnud enam see kes ta oli olnud varem.
Pärast pikki aastaid peale seda, kui ta oli maalt ära põgenenud linna tundis ta soovi taas külastada ja näha oma lapsepõlvekodu. Kõik oli muutunud- endiste metsade asemel olid põllud, mõne põllu asemel mets. Maal käimine ja vanade mälestuste taasäratamine mõjust Juuliusele värskendavalt ja tervendavalt. Ta oli nagu uus inimene.
Emmi suureks imestuseks hakkas Juulius oma elutee lõpul piiblit lugema. Juuliuse põhimõtted olid muutunud, ta ei näinud oma elu enam sellisena nagu nooruses.
Kooli tuli noor naisterahvas õpetajaks. Tema nimi oli Eha Raud. Ta tundis Juuliuse poega Valeeriust ja seetõttu tekkis neil kohe kontakt. Nad muutusid lähedaseks ja said headeks sõpradeks. Juulius armus naisesse. Vastuarmastust Eha Raua poolt ei saanud Juulius aga kunagi tunda. Eha jaoks oli Juulius sõber. Pigem oli see kiindumus, sest Juuliusel polnud juba ammu naissoost sõpra olnud.
Ühel päeval teatati Juuliusele, et tema poeg on elukardetavate vigastustega haiglas. See oli mehele suur löök, kuid selle asemel, et rutata kiirelt haiglasse, pidi ta jääma klassi ja hakkama lahendama enda klassi poiste pahandust., kuid siiski ruttas ta esimese rongiga poja juurede. Isa armastus on piiritu. Juulius Kilimit armastas Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema.
Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Ta oli suremas, ta kartis surma. Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust. Ta oli kogu aeg Juuliuse kõrval, toetas ja hoidis teda. Emmi oli Juuliuse kõrval ka siis kui too lõpplikult hinge heitis. Ta maeti kristliku kombe kohaselt. Peale Juulise surma tuli Valeerius tagasi Emmi juurde elama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar