kolmapäev, 3. oktoober 2012

M. Bulgakov "Meister ja Margarita" põhjalik sisukokkuvõte


Meister ja Margarita
M. Bulgakov

Meister ja Margarita“ on Bulgakovi viimane teos, mille juurde ta ennem oma surma korduvalt tagasi pöördus, seda täiustas ning lihvis. Ning peab ütlema, et tulemus on igati geniaalne. Tegelikult on raamatusse kokku põimitud kolm lugu – ennast Wolandiks nimetava konsultandi ja tema kaaskonna (kass Peemoti, isehakanud tõlk Korovjevi, hirmuäratava Azazello, alasti nõia Hella jt.) seiklused Moskvas, Juudamaa prokuraatori Pontius Pilatuse ning Ješua (e. Jeesuse) kurb saatus ning muidugi Meistri ja Margarita takistusterohke, kuid õnnelik armastus. Kõik need kolm lugu on omavahel äärmiselt seotud ning väga hästi kokku põimitud.
Kogu sündmuste ahel algab Patriarhi tiikide äärest, kus kirjanik Mihhail Beriloz ja luuletaja Ivan Nikolajevitš vestlevad ägedalt Jumala olemasolu üle. Nende vestlusse sekkub end konsultandiks nimetav tundmatu, kes tahab Jumala olemasolu tõestada ning alustab selle tõestuseks jutustust Pontius Pilatusest. Kui lugu läbi saab, otsustab Beriloz tundmatust, keda ta välismaa spiooniks peab, miilitsale teada anda. Kuid enne, kui ta telefonini jõuab jääb ta trammi alla ning sureb. Täpselt nagu tundmatu ette oli ennustanud. Sellest ehmub Ivan nii ära, et hakkab tundmatut jälitama. Tundmatuga on vahepeal liitunud ruudulise ülikonna ning katkiste prillidega mees ning hiiglaslik tagakäppadel kõndiv kass. Ivan asub kolmikut jälitama, kuid nii väga, kui ta ka ei üritaks, kaotab ta põgenejad õige pea silmist. Nii ei jäägi Ivanil muud üle, kui juhinduda oma instinktidest – ta käib Moskva jões suplemas, jäädes nii oma riietest ilma ning suundub Grobojedovi maja nime all tuntud hoone poole, kuhu oli ennast asutanud MASSOLITI nimeline kirjanike rühmitus. Seal tekitab aluspükstes majja tunginud Ivan paraja segaduse ning peale paanika vaibumist viiakse ta vägivalda kasutades hullumajja, kus Ivan jätkab korrutamist, et liikvel on välismaa spioon, kes tuleb tingimata kinni püüda ning nõuab kuulipildujatega mootorrattaid. Neid ta aga ei saa, selle asemel jäetakse ta hullumajja.
Tundmatu, kelle nimeks osutub Woland, kolib Berilozi korterisse elama. Seal elab ka Varieteeteatri direktor Stjopa, kellele Woland näitab temaga sõlmitud esinemislepingut. Peab ütlema, et sellel korteril nr. 50 oli juba niigi kummaline kuulsus – sealt kippusid inimesed ära kaduma. Nii juhtub ka Stjopaga - Woland saadab ta ühe hetkega Jaltasse.
Samal ajal ärkab hullumajas üles Ivan, kelle juurde tuleb haigla peaarst asju selgitama. Kuuldes Ivani soovist lahkuda, annab arst selleks lahkelt loa, kuid soovitab seda mitte teha, kuna hiljemalt poole tunni pärast oleks Ivan raviasutusse tagasi toodud. See paneb luuletajale aru pähe ning ta asub lahkumise asemel miilitsale Wolandi kohta avaldust kirjutama.
Kui korteriühistu esimees tuleb korterit nr. 50 üle vaatama, leiab ta eest Korovjevi. Peatselt sõlmivad nad suure summa eest üürilepingu ning esimees, kelle nimi on Nikanor Ivanovitš, läheb tagasi oma korterisse, peites saadud raha ventilatsioonišahti. Kuna Wolandile on Ivanovitšist halb mulje jäänud, annab ta esimehe ametivõimudele valuuta omamise eest üles. Ivanovitš viiaksegi kõigepealt miilitsasse ning sealt edasi hullumajja.
Samal hetkel istuvad Varieteeteatris finantsdirektor Rimski ja administraator Varenuhha, kes on Stjopa kadumise pärast äärmiselt mures. Peamiselt just ootamatult nõutud Wolandi maagia etenduste pärast. Järsku hakkavad Jaltast saabuma telegrammid, mille autoriks on Stjopa. Ei Rimski ega Varenuhha ei taha uskuda, et Stjopa nii kiiresti sinna oleks jõudnud, kuid selguse huvides otsustab Varenuhha kirjad kriminaaljälitusse viia. Seda ta teha ei jõua, kuna poolel teel suudleb teda alasti naine ning Varenuhha kaotab teadvuse.
Ivan on oma avaldusega kimpu jäänud ning otsustab lõpuks selle kirjutamisest üldse loobuda.
Varieteeteatris on lavale astumas Woland. Soojenduseks teeb ta paar lihtsamat trikki, siis aga paneb saali laest kümnerublalisi sadama, rebib konferansjeel pea otsast (pannes selle küll hiljem oma kohale tagasi) ning tekitab lavale riidepoe, kus kõik naised saavad endale moodsad riided valida. Kui publik välja valgub, riided kaovad ning kümnerublalised muutuvad paberilipikuteks.
Hullumajas oleval Ivanil on külaline – mees kõrvalpalatist, kes nimetab ennast Meistriks. Nende mõlema sinnasattumine on seotud Pontius Pilatusega: tundmatu Patriarhi tiikide ääres rääkis ju Pilatusest ning Meister kirjutas samast loost raamatut. Kui Ivan on oma sinnasattumise loo ümber jutustanud, alustab külaline enda looga.
Meister räägib naisest (nime nimetamata), kes oli küll abielus, kuid kelles ta tundis ära oma elu armastuse. Tunded olid vastastikkused ja nii hakkaski naine iga päev Meistri juures keldrikorteris külas käima. Ta sattus Meistri romaanist vaimustusse ja õhutas seda edasi kirjutama. Romaan saigi valmis ning anti toimetajale, kes tõstis sellest kisa, et „usufriik levitab propagandat“, millest haarasid kinni ka mitmed teised kirjanikud. Sellest ajast peale tekkis Meistril ängistus, ebamäärane hirm ning isegi siis, kui naine lubas igaveseks tema juurde kolida, ei päästnud see Meistrit. Ta põletas oma käsikirja, hülgas maailma ning sattus hullumajja.
Rimski peab ennast aga veel terve mõistuse juures olevaks. Ta valmistub oma kabinetist lahkuma, kui siseneb Varenuhha, kes räägib et Stjopa ei olnudki Jaltas, vaid hoopis „Jalta“ nimelises kõrtsis. Rimskile hakkab tasapisi kohale jõudma, et tema vastas ei istu mitte Varenuhha, vaid mõni saatana käsilastest. Rimski käitumine ei jää Varenuhhale märkamata. Aknast hakkab sisse tungima alasti naine. Kui Rimski juba mõtleb, et ta on hukule määratud, kireb kukk ning Rimski jääb taas oma kabinetti üksi. Kiiresti tormab ta rongijaama, istub kiirrongi ning põgeneb.
Ivan on oma palatis äikest kartes magama jäänud ning näeb unes Ješua ristilöömist.
Varieteeteatris on Wolandi etendusele järgneval päeval maad võtnud ärevus. Kõmu etendusest on mööda linna laiali valgunud ning teatri ees lookleb kilomeetrite pikkune järjekord. Et aga teatri juhtkond on kadunud, tuleb kassad sulgeda.
Hoolas ja kohusetundlik raamatupidaja Vassili Stepanovitš pakib eilse etenduse tulud kokku ning sõidab Vaatemängude komisjoni. Seal tabab teda järjekordne üllatus – komisjoni esimees on haihtunud, tema asemel istub laua taga kirjutav ülikond! Kuna komisjonis ei õnnestu asju korda saada, otsustab Vassili selle filiaali minna. Filiaal rõkkab laulust „Võimas meri on püha Baikal“ ja nii väga kui töölised ka ei taha laulmist järele jätta ei õnnestu see. Et midagigi päästa, sõidavad kõik filiaali töötajad üheskoos hullumajja. Rahandussektorisse saabunud raamatupidaja täidab talle ulatatud blanketi, kuid raha üle andes selgub, et rublad on muutunud valuutaks (Kanada dollaritest Eesti kroonideni) ning Vassili Stepanovitš arreteeritakse.
Kadunud Berilozile kuulunud korteris käib tol päeval mitmeid külalisi. Esiteks saabub sinna Berilozi tädimees Poplavski, kes kadunud sugulase korterit endale himustab. Ometi kaob ta korterist sama kiiresti, kui tuli. Teiseks külastajaks on murest murtud einelauapidaja, kellele oli eelneval päeval tasutud kümnerublalistega, mis hiljem tavaliseks paberiks muutusid. Woland muudab paberid taas kümnerublalisteks ning ennustab einelauapidajale surma maksavähi tõttu. Sellest satub einelauapidaja veel suuremasse segadusse ning tormab kiiresti arsti juurde, kes ta läbi vaatab, leidmata midagi murettekitavat.
Meistri armastatu, kelle nimi on Margarita, ärkab ühel hommikul üles tundega, et sel päeval peab midagi juhtuma. Ta sõidab Kremli müüri ääres asuvasse parki ning istub pargipingile. Seal alustab temaga vestlust Azazello, kes kutsub teda Wolandi juurde. Margarita küll kõhkleb, kuid soovist Meistrit näha jääb nõusse. Margarita sõidab koju ja jääb kannatamatult õhtut ootama. Kui kell lööb pool üksteist, määrib ta end Azazellolt saadud kreemiga kokku ning saab tagasi oma noorusliku ilu ja lisaks veel lennuvõime. Azazello helistab ning Margarita jätab mehele kirja, et ta hakkas nõiaks, kingib oma koduabilisele odekolonnipudeli, istub luua selga ning sõidab nähtamatuna minema. Algul tiirutab ta niisama linna kohal, peksab segi Meistri hukutanud Latunski korteri ning suundub seejärel kuu poole. Peatselt jõuab talle järele seaks moondunud Margarita majas alumisel korrusel elava Nikolai Ivanovitši seljas ratsutav koduabiline Nataša ning kihutab Margaritast möödagi. Jõe äärde jõudnud, käib Margarita suplemas ning sõidab lendavas autos Moskva poole tagasi.
Margarita juhatatakse Wolandi korterisse, kus viibib ka pidurüüs Wolandi kaaskond. Ainult Woland on riietatud äärmiselt tagasihoidlikult. Woland selgitab, et ta peab korraldama balli ning tema saatjaks peab traditsioonide järgi olema Margarita-nimeline naine. Kesköö läheneb ning Margaritat hakatakse balliks ette valmistama. Teda pestakse verega ning riietatakse. Margarita käib läbi ballisaali (mis kunagi oli olnud korter nr. 50) ning asub trepile külalisi vastu võtma.
Peatselt saabuvadki läbi kamina esimesed surnud. Nii jätkub see pikka aega ning Margarita naeratab igaühele. Vaid Friedaga, kelle lauale igal hommikul asetati rätik, millega ta oma lapse surnuks oli lämmatanud, vahetab ta paar lauset. Lõpuks külaliste vool lakkab ja Margarita leiab end peosaalist. Seal joob Margarita koos Wolandiga Berilozi pealuust parun Maygeli verd ning järsku ongi ball läbi. Wolandi toas on kõik jälle endine, vaid laud on kaetud.
Seltskond sööb ja joob ning Woland pakub Margaritale tasu. Margarita mõtleb ja soovib siis, et Friedale ei toodaks enam iialgi seda rätikut. Selle jätab Woland aga Margarita ülesandeks korda saata (millega viimane ka hakkama saab) ning Margarita soovib uuesti. Ta soovib, et talle antaks silmapilk tagasi tema armastatud Meister. Hetk hiljem astubki Meistriks nimetatu läbi akna tuppa. Seal selgitatakse Wolandile paari fakti, ta taastab Meistri romaani ning kutsub enda juurde Meistri peale kaevanud Bogarõtši, kirjutades ta kunagi Meistrile kuulunud korterist välja. Natašast saab nõid ja seaks muudetud naaber saab endale puudutud öö kohta naisele esitamiseks tõendi. Ka Varenuhha lastakse vabaks. Enne lahkumist kingib Woland Margaritale kuldse hobuseraua.
Hetk hiljem on Meister ja Margarita oma keldrikorteris. Meister magab, kuid Margarita lehitseb oma kallist romaani, mille sündmused olid juba lõpule jõudmas ning hukatute kehad maamulda sängitatud. Siiski lisandus veel üks tapetu – Juudas ning ka elu lõpuni Ješuale truuks jäänud Levius Matteus sai veidi hingerahu.
Peale Margarita ei maga ka ühes Moskva riigiasutuses mitte keegi, sest seal ollakse liiga seotud Wolandi loo uurimisega. Tasapisi hakkavad kadunud isikud välja ilmuma, kuid saladus nr. 50 ümber säilib. On selge, et seal elab keegi, kuid iga kord, kui kontrollima minnakse, leitakse korter tühjana eest. Kui luuresalk teatab, et korteris on kindlasti keegi, tungivad sinna erivarustuses mehed. Eest leiavad nad priimust parandava kass Peemoti. Algab tulevahetus, kuid pihta ei saa keegi. Hetkeks saab Peemot küll haavata, kuid pareneb sama kiirelt. Järsku lööb korter leekidesse ning aknast lendab välja Woland oma kaaskonnaga. Seal, kus oli lamanud haavata saanud kass, asus nüüd parun Mylandi surnukeha.
Peemot ja Korovjev lähevad Gribojedovi majja lõunastama. Olles kõhud täis söönud, lahvatab ka see maja leekidesse ning peatselt ei ole sellest enam midagi peale hõõguvate süte alles.
Kõrgel linna kohal terrassil seisavad Woland ja Azazello. Nendega liitub Levius Matteus, kes palub neil Meistri ja Margarita enda juurde võtta.
Azazello asubki tööle, lennates Meistri keldrikorterisse. Seal mürgitab ta armunud, kes ega peatselt uuesti üles tõusevad ning seegi korter lahvatab leekidesse. Kolmik istub neid ootavate hobuste sadulasse ning tuhiseb linna kohal minema.
Meister jätab Ivaniga hüvasti, tehes talle ülesandeks Pontius Pilatuse lugu lõpetada, ning lahkub jäädavalt. Lahkuvad ka Woland ja tema saatjaskond. Kuuvalguses ratsutades näeb Margarita, millised tema kaaskondlased tegelikult on - Korovjevist on saanud lilla rüütel, Peemot ei ole enam kass vaid noor paaž, Azazello koega silm ja kihv on kadunud ning Woland lendab oma raudrüü sädeledes.
Olles mõnda aega lennanud Woland peatub, näidates Meistrile mäel istuvat meest koeraga, kes olevat mitte iialgi rahu saav Pontius Pilatus. Meister laseb ta vabaks ning ratsanikud jätkavad oma teekonda. Meister ja Margarita astuvad oma uue kodu poole.
Moskvas lähevad aga lahti kuulujutud, arreteeritakse musti kasse ja inimesi, kelle nimed vähegi sarnanevad Wolandi või tema saatjate omadega. Targemad inimesed arvavad aga, et tegu oli hüpnotiseerijate jõuguga, kelle eesotsas oli Korovjev...

5 kommentaari:

  1. Lugesin läbi, aeg külastada psühhiaatrit.

    VastaKustuta
  2. Väga huvitav. Väääääga huvitav.

    VastaKustuta
  3. Seda raamatut oleks päris tore seletada kellelegi

    VastaKustuta