esmaspäev, 1. oktoober 2012

Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ väga põhjalik sisukokkuvõte


„Jumalaema kirik Pariisis“
Victor Hugo

See prantsuse kirjaniku tuntud romaan räägib mitme tegelase elust 15. sajandi Pariisis. Oskuslikult on vahele põimitud peatükid, mis käsitlevad Pariisi arhitektuuri. Jutustuse peategelasteks on noor poeet Pierre Gringoire, ülemdiakon Claude Frollo, kellalööja Quasimodo ja ilus mustlasneiu Esmeralda, kes ühendab tegelased jutustuseks. Vähesel määral on mainitud kuulsaid tolle aja inimesi. Tegelased on väga erinevad: Claude Frollo on paheline isiksus. Jutustuses jääb kõlama Claude Frollo moto:" Kui ei saa mina teda, ei pea teda keegi saama." Seevastu Quasimodo, poolenisti valmis, nagu ta ise ütleb, on läbinisti hea. Olles kirikus varjul, ei ole ta näinud inimeste viha ja silmakirjalikkust. Kuigi loodus pole temaga helde olnud, suudab ta rõõmu leida sealt, kust keegi teine seda otsidagi ei oska. Quasimododoga peaaegu ühele pulgale võib ka Esmeralda, kes üle kõige maailmas armastab tantsimist. Oma ilu ja lahkusega suudab ta tahes-tahtmatult mehed endasse armuma panna. Saatus lõi selle raamatu ja saatus ka lõpetab: Esmeralda puuakse üles ja suures südamevalus sureb ka Quasimodo, Esmeralda embuses.

  1. Raamat
Raamat algab keskaegses Pariisis 6. jaanuaril 1482 kui käimas on Narride pidustused. Rahvas ootab müsteeriumi (keskaegne piibliaineline etendus) algust, kuid kardinal ei olnud kohale jõudnud. Rahvas soovis algust näha ja seejärel alustada narride kuninga valimisega. Rahvas muutus rahutuks ja ähvardasid autorit, Pierre Gringoire't. Ta otsustas etendusega siiski algust teha (The Good Judgment of Madame the Virgin Mary).
Tegelased esindasid nelja erinevat prantsuse klassi (Clergy, Nobility, Trade, and Labor). Rahva arvates on see etendus igav. Rahvas pöörab oma tähelepanud Clopin Trouillefou'le, kerjusele (who climbs his way up to the stage, crying out: "Charity, if you please!"). Ka näitlejad kaotavad huvi etenduse vastu.
Sisse astub Kardinal. Ta on populaarne ja võimukas kes satub tähelepanu keskpunkti. Jacques Coppenole avaldab rahvale muljet oma huumoriga ja pöörab rahva tähelepanud narride paavsti valimisele. Gringoire üritab oma etendust jätkata, aga keegi ei pööra talle tähelepanu ja järgneb rahvahulgale.
Coppenole teeb ettepaneku valida paavst nagu Flandrias. Kandidaadid pistavad pea läbi augu; inetuima näoga inimene võidab. Ei lähe kaua kuni kellalööja Quasiomodi paavstisk valitakse. Kui teised kandidaadid pidid naljakaid nägsid tegema, et rahva poolehoidu võita, siis Quasimodo ei pidanud midagi tegema. (His giant head is covered with "red bristles," while, between his shoulder, an enormous hump rises up above his neck, only to be counterbalanced by a "protuberance" coming out of his chest. He has only one operable eye. The other is completely covered by an oversized wart, and legs and hands that are "strangely put together."). Quasiomodo ei tee rahva sõimust väljagi, kuna on kurt. Ta pannakse istuma mõnitustroonile ja viiakse läbi Pariisi tänavate.
Samal ajal naaseb Gringoire lavale ja püüab etendusega jätkata. Korraga hüüab keegi, et Esmeralda tantsib Kohtupalee ees. Ta ei mõista mis seal nii erilist on ja läheb vaatama, jättes oma etenduse.

2. raamat
Kuna on jaanuar, pimedus jõuab kiirelt kätte, oli Gringoire sunnitud ilma rahata mööda tänavaid hulkuma ja peavarju otsima. Ta loodab, et korralik uni aitab tal unustada oma haletsusväärset elu Pariisis. Ta järgneb narridepäeva pidustustele keskväljakule (Place de Grève – ametlik koht avalikuks piinamiseks ja hukkamiseks) lootes leida süüa, kui kõik oli otsas.
Leides sealt ainult piinamisriistu, istub ta lõkke äärde koos a huge group of spectators transfixed by a "dazzling vision“. Nad vaatavad Esmeraldat. Ta on elegantse figuuriga mustlane, mustade silmadega. Ta hoiab kahte mõõka oma otsaesisel tasakaalus, lausub lotse rahva sekka (which doesn't budge even after she finishes her performance).
Ta on Gringoire'i meelest hämmastavalt kaunis. Korraga muutub lõke punaseks kui kiilas mees, umbes 35 aastane, karjub, et siin on nõidusega tegemist. Esmeralda väriseb ja pöördub oma kitse, Djali, poole kellele ta õpetas aega ja poliitikuid matkima. Rahvas armastas neid uusi trikke ja jätsid mõistatsuliku võõra kõrvale.
Just sellel hetkel tuleb narridekuninga ongkäik väljakule, Quasimodo eesotsas. Ta aimab juba praegult, et kuigi ta naudib praegust tähelepanu, vihkab rahvas teda homme jälle. Sellest hoolimata puruneb tema kaunis hetk, kui mõistatuslik võõras temast kinni krahmab ja tal põlvitada käsib. Quasimodo kuulab sõna ja nõustub võõrale järgnema (out of the Place de Grève). Gringoire tunneb kohe ära Dom Claude Frollo Notre Dame'i piiskopi. Kuigi ta on nähtust hämmastunud, huvitus ta rohkem söögist.
Kui ta toitu ei leidnud otsustas ta järgneda Esmeraldale. Hetkel mil Esmeralda saab aru, et Gringoire järgneb talle, ründas teda Quasimodo (arvatavasti koos Frolloga, kes sündmuskohalt põgeneb). Gringoire arvab, et piiskop on läheduses, aga enne kui ta suudab Esmeralda päästa, lööb Qusasimodo ta meelemärkusetuks.
Ei kusagilt ilmuvad välja kuninga vibumehed, et päästa naine ja vangistada Quasimodo. Kapten Phoebus de Chateaupers jõuab end Esmeraldale tutvustada, kui naine juba kadus. Kui Gringoire taas meelemärkusele tuleb, ei ole tal aimugi toimunust ja otsib kohta ööbimiseks. Ta kaotab tee ja jõuab Imede Õue kus on kriminaalid, kerjused ja mustlased. Kerjused tahavad teda paljaks röövida, aga saades aru, et tal ei ole raha, viivad nad ta oma „kuninga“ ette, kes on Clopin Trouillefou, mees kes rikkus ta etenduse.
Nad tahavad ta hukata, kui Esmeralda ilmub välja ja nõustub temaga 4 aastaks abielluma. Hämmeldunud, Gringoire järgneb naisele tema koju, saades teada, et too ei armasta teda vaid abiellus ainult selleks, et mehe elu päästa. Esmeralda küsib temalt ainult, mida tähendab „Phoebus“. Gringoire vastab, et see tuleb ladina keelest ja tähendab Päikest. Ta läheb oma tuppa ja Gringoire veedab öö põrandal.

3. raamat
Jutustaja teeb loole pausi, et anda lugejale rohkem ajalugu Notre Dame'i katedraalist. Ehitustöödega alustati 1163 Charlemangne'i poolt ja viidi lõpule Philip Augustuse poolt rohkem kui sajand hiljem.
By a slow process, the "irresistible raising" of the ground level has swallowed up the cathedral's once-visible foundation. But the various traces of destruction that still scar its facade were mostly the work of men. During the French Revolution, a large part of the cathedral was ransacked by opponents of the monarchy. Consequently, by the time of the novel, the facade had lost an innumerable amount of statues and even a flight of eleven steps leading to the front entrance. As the narrator remarks: "Time is blind, man stupid."
As a result, Notre Dame does not belong to a particular architectural class. It is neither Roman nor Gothic. Its ancient doorway and the round pillars are separated by six centuries, meaning that all the churches of France, both new and ancient, are blended and amalgamated in the mother-church of Notre Dame.
After presenting Notre Dame in its social, cultural, and historical context, the narrator situates the cathedral against the backdrop of medieval Paris. The narrator insists that Paris has lost much more in beauty than it has gained in size since the fifteenth century.
Jutustaja jagab Pariisi kolmeks linnaosaks: Vanalinn,Ülikoolilinn ja Uuslinn
The Cité, the densely populated island in the Seine has the most churches, including Notre Dame, the Ville has the most palaces, including the Louvre and City Hall, and the Université has all the colleges, including the Sorbonne.

4. raamat
Kuusteist aastat enne kahe esimese raamatu sündmustikku, asetati Quasimodo hüljatud lastele mõeldud voodile Notre Dame'is. Rahvas on hirmunud lapse inetust välimusest kuni noor preester ta endaga kaasa võtab.
Üks pealtvaatajatest sositab, et preester, Claude Frollo, on oletatavasti võlur. Kogu oma elu oli Frollo saatuseks teenida kirikus. Ta oli alati silmapaistev õpilane, suurepärane kõigis ainetes, eriti filosoofias ja arstiteaduses. Ta vanemad surid 1466. aastal katku. Ja Claude adopteeris oma noorema venna Jehani.
Kuni selle hetkeni oma elu, ei armastanud Claude midagi peale raamatute. Aga armastus venna vastu avas ta südame uuele elule. Ta pühendus täielikult oma vennale ja sai tänu sellele veelgi pühendunumaks preestrina. Ta oli kõige noorem kaplan Notre Dame'is. Kui ta nägi Quasimodot esmakordselt, ta süda sulas haletsusest, saades aru, et sama saatus oleks võinud oodata ka Jehanit.
Ta lubas poisi üles kasvatada, armastusest oma venna vastu ja nimetas ta Quasimodoks. See nimi tähistas nii päeva mil ta poisi leidis kui ka väljendas poisi mittetäielikku kehafiguuri. Muust maailmast ära lõigatuna, pidas Quasimodo Notre Dame'i oma koduks, maaks ja universumiks. Teda tõmbasid kellad ja magas nende kõrval juba lapsena. Ta kasvas ääretult tugevaks. Aga ta oli ka ükssilmne, küürakas ja lombakas. Ta sai 14 aastasena kellalööjaks ja jäi varsti selle tagajärel kurdiks. Kuigi Frollo juhendab Quasimodot, võtab ta inimesi vastumeelselt. Seal on ka loogikat: ta oli üleannetu, kuna ta oli metslane ja ta oli metslane kuna ta oli kole.
Kellad tõid talle palju rõõmu. Ta armastab neid väga, rääkides nendega nagu lastega. Ta kutsus oma lemmikkella Mary'ks. Quasimodo käitub nagu metslane kelli helistades.
Ainus keelel oli Quasimodo üle rohkem võimu kui katedraalil oli Claude Frollo. Ta näeb teda kui isana kes õpetas talle kõike mida ta teab ja tutvustas teda seejärel oma kelladele. Ükskõik kui karm Frollo oli, sai Quasimodost tema kõige ustavamaid teenreid. Frollo ise muutub aastatega üha mornimaks, sest ta vend Jehan ei järgnenud tema jälgedes. See teeb talle häbi ja ta pöördus alkeemia ja astroloogi apoole, et valu leevendada. Ta hakkas end peitma isoleetitud torni kus ta sai praktiseerida musta maagiat. Inimesed kahtlustasid teda maagiaga tegelemises, aga olid rohkem shokeeritud tema täielikust eraldatusest naistest, ükskord isegi keeldudes nägemast kuninga tütart.

5. raamat
Jutustaja kirjeldab enne Quasimodo kohtuprotsessi keskaja õigussüsteemi. Kohut juhatas rektor kes määrati ametisse kuninga poolt. Kuna politseid ei olnud jooksid mõned kirkiusse varjule. Keskaegne kohus oli väga kaootiline. Quasimodo oma ei olnud mingi erand. Tema kohtunikuks sai isand Florian Barbedienne. Ka Florian oli kurt ja rahvas hakkas naerma kui ta üritas Quasimodot küsitleda. Kumbki ei saanud aru mida teine ütles. Florian oletas, et Quasimodo mängib põlglikku, kui näeb rahvast naermas. Ta ärritub ja käsitab Quasimodo häbipostile, et teda seal piinataks. Kui keegi lõpuks ütleb, et too on kurt, teeskleb Florian, et kuuli midagi muud, arvates, et Quasimodo mõnitab teda. Seega Florian nõuab ekstra piitsalööke.
Place de Grève'il, kus Quasimodot piinatakse, on pool-gooti, pool-romaani stiilis ehitis Tour Roland, mis on varjupaigaks patukahetsejatest pidalitõbistele ja leskedele kes otsivad peavarju välismaailma eest.
Jutustaja pöördub grupi naiste poole, kes on teel Tour Rolandisse, et viia kooki õde Gudule'ile, erak kes on viimased 18 aastat kongis palvetanud. Ta on kuulus mustlaste vihkaja, eriti Esmeralda. Ühe naise väitel meenutav see lugu naisest Paquette la Chantefleurie, kes vihkas Egiptuse mustlasi. Ta olevat alati last tahtnud ja adopteeris väikese tüdruku kui oli 16. Laps tegi ta väga õnnelikuks. Ta isegi kaunistas sametist kingakesed sobilikud printsessile, kui ta suureks kasvab. Ühel päeval tulid linna rändmustlased. Samal ajal kui Paquette oma ennustust kuulas, et ta lapsest saab ükspäev kuninganna, otsustasid teised mustlased lapse röövida ja asendada ta inetu ühesilmse lapsega. Kohkunult, olles kindel, et egiptlased sõid ta lapse, kaotab ta aru ja haihtub ühel päeval. Rheimi peapiiskop viib deformeeritud koletise Notre Dame'i adopteerimiseks.
Jõudes Tour Rolandi juurde tunneb naine koheselt ära õe Gulude'i. Tema pikad hallid juuksed ja kortsus nahk vaevalt näitavad, et ta oleks elus, aga naine Rheims'lt on kindel, et tegu on Paquette la Chantefleuriega.
Õde Gudule ei tunnista oma identiteeti, aga hoiatab naisi kui Esmeralda peaks neist mööduma. Samal ajal märkab naine sametist kingakest ja ütleb "Paquette la Chantefleurie!". Õde hüppab üles ja hakkab needma kõiki mustlastest laste vargaid.
Mitte kaugel sellest, kinnitatakse Quasimodo häbipostile – keskaegne piinamisriist venitamaks inimese keha raamil.
Kõigest päev varem krooniti ta narride kuningaks ja sellel samal kohal piinatakse teda nüüd. Kõigepealt tahab ta vabaks pääseda, kuid muutub siis rusutuks, vaikselt leppides oma karistusega. Kaks kohalviibijat pesevad seejärel vere maha ja määrivad haavadele salvi. Seejärel hakkab rahvas teda kividega loopima, enamus lihtsalt tema koleduse pärast. Korraga hakkab Quasimodo naeratama kui näeb ülemdiakon Claude Frollot lähenemas. Frollo aga pöörab ümber ja jätab Quasimodo kannatama. Ta palub vett, aga saab ainult pilkehüüdeid rahvalt. Just sellel hetkel ilmub Esmeralda ja kallab talle vett. Puudutatuna tema lahkusest, ta peaaegu unustab joomise. Piinaja vabastab ta ja rahvas läheb laiali.

6. raamat
On märtsikuu ja soojema ilmaga liigub üha rohkem pärslasi linnas ringi. Place du Parvis, Notre Dame'i vastas, külastas Phoebus de Chateaupers Fleur-de-Lys, rikast aristokraati, kes tahtis noore kapteniga abielluda. Naised on kadedad ja tahavad Phoebust ning võitlevad tähelepanu saamiseks. Üks naistest märkab varsti Esmeraldat tantsimas ja püüab Fleur-de-Lys'le märku anda. Ta on kade Esmeralda ilu pärast ja teeskleb, et ei näinud teda.
Phoebus ei märka teda algul, kuna püüab mitte vanduda nende „korralike“ naiste ees. Fleur-de-Lys püüab mehe tähelepanu võita ja küsib, kas tantsiv mustlane on sama naine kelle ta kaks kuud tagasi päästis. Phoebus tunneb Esmeralda otsekohe ära tema kitse, Djali järgi. Korraks märkavad nad Frollot Esmeraldat jälgimas Notre Dame'i tipus ja arutavad kui palju ta egiptlasi vihkab. Naised kutsuvad Esmeralda lähemale ja ta tunneb otsekohe ära Phoebuse ja punastab. Naised tunnevad otsekohe kadedust, kui ilus ta välja näeb.
Nad hakkavad narrima tema riideid, öeldes et ta seelik on liiga lühike ja käed liiga paljastavad. Need märkused tegid talle haiget, aga ta keskenuds õrna pilguga Phoebusele. Mees üritab asja parandada kuni Fleur-de Lys küsib Esmeraldalt mis on ta nahkotis mida ta ümber kaela kannab. Ta vastab, et see on saladus, aga kui ta ei vaata, avab Fleur-de-Lys koti ja leiab hunniku tähti kõik eraldi puutükile graveerituna. Djali seab need ritta: Phoebus. Fleur-de-Lys on vihane, et Esmeralda samuti kaptenit tahab ning kutsub naist nõiaks ja minestab. Esmeralda jookseb ära ja Phoebus järgneb talle.
Frollo oli oma salajases kongis kuni kuulis Esmeralda tamburiini. Ta kiirustab kiriku põhjatorni ja keskendub tantsivale mustlasele. Kui ta märkab, et ka Quasimodo teda jälgib, kirustav ta alla väljakule et naine leida. Sinna jõudes on ta kadunud. Ta näeb ainult Pierre Gringoire't. Ta järgneb Frollole kirikusse. Frollo tahab teda kus ta kaks kuud oli ja miks ta mustlasega koos on. Ta räägib oma abielust Esmeraldaga ja selgitab, et naine jääb vooruslikuks kuni leiab oma vanemad. Frollot ei huvita teised hulkurid ja nõuab kõike Esmeralda kohta. Gringoire räägib, et ta tuli Egiptusest ja ta kits oskab kokku panna sõna „Phoebus“. Kumbki ei saa sellest aru. Gringoire paneb Frollo piinlikusse olukorda, kui küsib miks too kõike teada tahab ja nende teed läksid lahku.
Hiljem sellel kuul, Jehan Frollo saab aru et tal ei ole enam raha ja otsustab vennalt abi küsida, et midagi süüa saada. Ta on kindel, et saab peapesu kuid ei mingit raha. Preester ütleb, et Claude on oma kongis ja ta haarab võimalusest näha oma venna salajast peidupaika. Claude ei kuule venna sisenemist ja too hakkab luurama. Claude pomiseb omaette kreeka, ladina ja heebrea keeles ning püüab mitte mõelda Esmeraldast. Jehan sulgeb ukse ja teeskleb, et just sisenes venna kongi. Ta palub raha kuid ei saa seda, väites et on häbistatud venna tegudest õppimise asemel. Jehan püüab valetada, et on õppinud, aga Claude'i partner siseneb ja Jehan on sunnitud end peitma, kuid enne nõuab vennalt raha. Isand Jacques Charmolue siseneb ja nad arutavad alkeemia seadusi ja kuidas valgust kullaks muuta. Jacque paneb tähele, et Claude ei keskendu ja vaatab hoopis kuidas kärbes ämblikuvõrku kinni jääb. Enne kui nad ruumist lahkuvad hoiatab Claude, et ta ei segaks vahele surmajuhtumitele läbi õnnetuse.
Väljudes katedraalist põrkab Jehan kokku Phoebus de Chateaupersiga. Nad on vanad sõbrad ja otsustavad koos jooma minna. Nad ei tea, et ülemdiakon neile järgneb, kohutatuna Jehani käitumisest ja veelgi enam kindlalt, et „Phoebus“ on sama mees, kellest Pierre Gringoire rääkis. Phoebus eputab, et plaanib Esmeraldaga veel samal õhtul kohtuda. Kell seitse väljuvad nad baarist. Kui Jehan kaotab meelemärkuse ja kukub mutta läheb Phoebus Esmeraldaga kohtuma. Frollo järgneb talle. Varsti ta märkab, et keegi jälitab teda. Hirmul, et kuulujutud paharet mungast, kes jälitab öösel inimesi, vastab tõele, otsustas Phoebus oma jälitsejaga silmitsi seista.
Frollo ei ütle kes ta on, aga küsib Phoebuselt tema kohtumise kohta. „Paharetmunk“ krabab Phoebuse ja süüdistab teda valetamises. Nad peaaegu võitlevad, aga Frollo laenav Phoebusele natukene raha, tingimusel, et Phoebus ei valeta.
Mees nõustus ja nad sisenevad lähedalasuvasse majja. Kui Esmeralda siseneb, peidab mees Frollo tuppa kus on luureava. Esmeralda arvab, et nad on üksi ja vannubt alle surematut armastust. Phoebus, kes vaevu ta nime mäletab, teeskleb teda sama palju armastavat. Ta kasutab iga võimalust tema suudlemiseks, samal ajal kui Frollo pimeduses hambaid krigistab Naine on aga pettunud kui Phoebus ütleb, et ei taha abielluda ja keeldub tal oma võluamuletti katsumast, lootuses leida ükspäev oma kadunud ema. Aga kui mees teatab, et ta arvab, et naine teda enam ei armasta, siis tõotab ta kogu hingest, et teeb kõik mida mees käsib elu lõpuni. Korraga ilmub roheline koletislik nägu. Esmeralda minestab kui näeb kurja pilguga preestrit Phoebust pussitamas. Kui ta ärkab, kuuleb ta ohvitsere ütlemas, et nõid pussitas kapteni.

7. raamat
Pierre Gringoire ja teised hulkurid tundsid Esmeralda pärast muret, kuna ei olnud teda juba üle kuu aja näinud. Ta kuulis jutte, et naist olevat nähtud ohvitseriga, aga ta ei uskunud seda. Ühel päeval kui ta möödus Kohtupaleest, kuuleb ta kuidas üht naist süüdistatakse ohvitseri mõrvamises. Ta arvab, et kohtunikud on lollid ja loodab, et kohus tõstab ta tuju. Oma õuduseks avastab ta, et tegu on Esmeraldaga ja teda süüdistatakse veel nõidumises. Ta kuulab mõrvapaiga omaniku ülestunnistust. Omanikul ei ole võimalik juhtunut seletada, ainult seda, et Phoebus ja „mingi preester“ tulid esimestena, neile järgnesid tüdruk ja tema kits, Djali. Kui ta kuulis karjatust, märkas ta preestri hüpet Seini jõkke ja kuidas ta ujus Uuslinna poole.
Jacques Charmolue, kes on Frollo partner, oli süüdistajaks. Ta palub kohtul meelde jätta, et mõrvarelv leiti Esmeralda käest ja see „mingi preester“ oli arvatavasti deemon otse põrgust, kelle ta välja võlus Phoebuse tapmiseks. Kui Esmeralda kuuleb sõna „Phoebus“ hakkab ta nutma ja küsib kus too on. Charmolue vastab, et ta on suremas ning ei pea järgnevat öödki vastu. Et teha asja hullemaks, pidas kohtunik ka kitse Saatana käsilaseks ja võttis ta kinni kui teise vangina. Kohus arvas, et kits on kurjast vaimust vaevatud. Nad hakkasid Djalilt aega küsima ja et ta tähed õigesti ritta seaks, moodustades sõna „Phoebus“. Need trikid õpetas talle Esmeralda tänaval esinemisteks, kohtule oli see aga nõidus. Esmeralda ei tunnistanud oma kitse kurjast vaimust vaevatuks ning keeldus end süüdi tunnistama Phoebuse mõrvas. Charmolue palub kohtult luba tema piinamiseks.
Esmeralda viidi ruumi kus oli palju erinevaid instrumente, näiteks tangid, näpitsad. Charmolue käsib tal tunnistada kuni käsib lõpuks „doktoril“ Esmeradla keha venitada nelja eri suunda, hoolimata valust ei öelnud ta midagi. Ta hüüab Phoebuse nime kui valu muutub väljakannatamatuks ja palub andestust, pihtides kõike mida süüdistaja talt küsis. Tagasi kohtusaalis, Djali hakkab kohtuniku imiteerima, tõestades neile Esmeralda nõidusest. Kohtunik määrab neile mõlemale avaliku patulunastuse Notre Dame'i ees ja seejärele poomise Place de Grève'l. Esmeralda veenab ennast, et ta näeb und.
Vangistatuna pimedasse maa-alusesse kongi, palvetab Esmeralda, et ta kohtuks varsti Phoebusega, isegi surmas. Kuna tal ei ole üldse valgust, ei ole tal aimugi mis päev on või reaalsustaju, et tegu ei ole unega. Ta kuuleb vaid veetilkade ühtlast kukkumist mis ta lõpuks hulluks ajab. Korraga ilmub mees, väites et on preester. See on Frollo ja naine tunneb hirmu ta nägu nähes, see on mees kes räävis tema tõelise armastuse. Frollot haarab sõnavaling, väites et on teda alati armastanud ja plaanis tema vangistuse, et saaks teda privaatselt külastada. Ta väitis, et tõukas eemale kõik naised kuni nägi Esmeraldat ja tundis saatuse kätt. Ta anub naise armastust ja lubab ta elu päästa, selgitades et ei ole teda kunagi nii palju armastanud kui nüüd, mil naine oli ohus. Naine aga keeldus isegi tema lähedale minemast, karjudes et nad ei saa kunagi kokku, isegi mitte põrgus. Ta hüüab Phoebust. Kui Frollo minemiseks pöördub ütleb ta, et Phoebus on surnud.
Samal ajal kui Esmeraldat piinatakse kohtu ja seejärel Frollo poolt, õde Gudule piinleb ka ise. Kaasaskantav kingake on nagu piinamisinstrument. Ühel hommikul on tema lein vägivaldsem kui tavaliselt. Ta pöördub Jumala poole, küsides miks ta laps ära võeti, paludes tema naasmist. Ta väidab, et ta põlved on marraskil plavetamisest 15 aastat. Tema lein ei kustu kunagi: olgugi et ta riided on katki ja värvi kaotanud, jääb tema süda ikkagi mustemaks kui kunagi varem. Korraga kuuleb ta rõõmupidu tänavatel ja saab aru, et Esmeraldat hakatakse pooma.
Samal ajal taastub Phoebus täielikult oma haavast, olgugi et see oli väga tõsine ja keegi ei arvanud, et ta ellu jääb. Frollo uskus seda tõsiselt kui ütles Esmeraldale, et Phoebus on surnud. Phoebus ise tundis aga olukorra pärast piinlikust ja ei maininud sellest kellelegi. Kuna sellel ajal ei olnud ajalehti ja uudised liikusid väga aeglaselt ei osanud keegi kahtlustada, et see oli Phiebus kes oletatavasti korteris tapeti. Pärast pikka eemalviibimist Pariisist naaseb ta linna, otsusekindlalt abielluda Fleur-de-Lys'ga. Ta kuulutab oma surematut armastust ja kutsub teda maailma kõige ilusamaks naiseks.
Samal ajal kui nad pulmaplaane teevad koguneb suur rahvahulk Notre Dame'i ette. Fleur-de-Lys ütles, et üht nõida hakatakse hukkama. Keegi ei mäletanud mis tema süü oli, kuna nii paljusid nõidasid oli lähiajal hukatud. Korraga tunneb ta ära Esmeralda ja muutub kahvatuks. Fleur-de-Lys on ikka veel armukade ja nõuab, et Phoebus jääks bälja ja vaataks tema avalikku alandamist. Phoebuse meelest on ta ikka veel hämmastavalt kaunis. Kuigi suurem osa rahvast teda mõnitab, on mõned ikkagi pisarateni liigutatud naise ilust. Esmeralda hakkab sosistama Phoebuse nime vaadates kaugusesse, märgates et ta vaatab mehele otsa. Ta hüüab meest ja on shokeeritud kui mees kulmu kortsutab ja tagasi majja läheb.
Esmeralda mõistab, et teda on vääriti süüdi mõistetud. Ta teeskleb minestamist. Hukkajad seaovad ta kinni ja viivad Place de Grève'i. Samal ajal vaatas Quasimodo kogu tegevust pealt, ta sidus ühe nööriotsa kuju külge kiriku välisfassaadil. Seejärel hüppas ta alla ja lõi maha kaks valvurit ning kiirustas seejärel Esmeralda õlal katedraali poole. Kui ta jõuab sissepääsu juurde palub ta „Varjupaika!“. Keskaja seaduste järgi oli Notre Dame varjupaigaks seaduste eest. Esmeraldale ei saadud viga teha kuni ta jääb katedraali seinte vahele.

8. raamat
Claude Frollo ei suutnud Esmeralda hukkamist pealt vaadata ja jooksis Ülikoolilinna poole. Ta ei teadnud, et naine veel elus on. Üksi jäetuna vaatab ta sügavale oma hinge. Ta tunneb õudust, et põhjustas armastatud naise surma, samal ajal kui ainus inimene keda ta tappa püüdis veel elus on. Sellest hoolimata ei ole tal süümepiinasid ja hakkab saatanlikult naerma. Ta on muutus deemoniks, põgenedes loodusest, Jumalast, teadusest ja kõigest muust millesse ta kunagi oli uskunud. Ta muutub hulluks, arvates, et skeletid jälitavad teda. Ta vaatab aknast välja ja näeb oma venda prostituudiga. Ta naaseb Notre Dame'i. Lähendes oma kongile arvas ta nägevat Esmeralda kummitust, arusaamata et naine on ikka veel elus.
Esmeralda ehmub kui ta taaas meelemärkusele tuleb ja leiab Quasimodo teda jälgimas. Ta mõistab, et mees oli ta päästnud, kuid ei teadnud miks. Mees toob talle toitu ja rõivaid ning käis teda vaatamas kui naine magas. Algul tundis ta hirmu kuid palub pärast, et Quasimodo tema juurde jääks. Too oli aga kõhklev ja selgitas, et „öökull ei tohiks kunagi lõokese pessa minna.“ Kuid ta jääb ja nad vaatlesid teineteist vaikuses. Quasimodo nägi ainult ilu ja Esmeralda ainult inetust. Varsti saavutasid nad rutiini ja Esmeralda harjus Quasimodo lähedusega. Hoolimata, et ta oli kurt, ei ole ta kunagi kaugel, eriti kui naine laulab nukraid meloodiaid. Ta kutsub naist päikesekiireks ja lubab teda kaitsta. Naine tunneb haletsust ja neile saab omaks rahutu sõprus.
Esmeralda suudab mõelda vaid Phoebusele. Hoolimata sellest, et ta teab et ta teab oma süütusest ei süüdista ta meest, et too üles ei astunud. Tema armastus on nii sügav, et süüdistab vaid ennast selles väljapääsematus olukorras. Ühel päeval näeb ta teda üle väljaku ja hüüab. Phoebus ei kuule teda ja Quasimodo pakkus end meest tema juurde tooma. Quasimodo ootab terve päeva Fleur-de-Lys'i maja ees, arusaamata et Phoebus hakkab kohe abielluma. Kui mees lõpuks lahkub palub Quasimodo, et too tuleks Esmeraldat vaatama. Phoebus ei teadnud, et naine põgenes ja elus on ning käskis Quasimodol lahkuda. Too aga ei mõistnud mida teine ütles. Kuna oli aga pime ja Esmeralda ei nöinud mis juhtus, ütles ta naisele, et ei leidnud Phoebust. Naine soovitas tal järmisel korral tähelepanelikum olla.
Frollo ei tea mida teha kui kuuleb, et Esmeralda on ikka veel elus. Kõigepealt jääb ta haigeks, seejärel hakkab ta Quasimodot ja Esmeraldat jälitama. Ta muutub küüraka pärast isegi armukadedaks, arvates et neist kahest on saanud armastajad. Frollo leiab Esmeralda toa võtme ja hiilib kord naise tuppa kui too magab. Ta ärkab üles ja näeb deemonliku nägu enda pea kohal ja karjub. Frollo anub tema armastust. Kui ta keeldub ronib Frollo naise peale. Esmeralda leiab vile mille Quasimodo talle oli andnud. Ta puhub seda ja küürakas ilmub paari sekundiga kohale. Kuna oli kottpime krabas Quasimodo Frollo ja hakkas teda kägistama, aimamata kellega tegu. Korraga ilmub Kuu pilvede tagant välja ja valgustas Frollo nägu. Quasimodo laseb otsekohe Frollo lahti. Frollo lööb mehe kõrvale ja tormab toast välja pomisedes omaette: „Mitte keegi ei saa teda!“

9. raamat
Pärast Pierre Gringoire tobedat tänavaetendust ajab Frollo mehe nurka. Ta ütleb Gringoire'le et Parlament otsustas Esmeralda vägivaldselt katedraalist ära viia ja kolme päeva jooksul üles puua. Gringoire'i see ei huvita ja väidab, et jääb vaid kitse igatsema. Frollo tuletab mehele meelde, et Esmeralda päästis ta elu ja et nad olid abielus enne naise arreteerimist. Gringoire oli ikka vastumeelne riskima oma eluga naise päästmiseks ja ütleb, et viimane asi mida ta tahab on poomine. Frollo veenab meest, et üks peab surema kuna on elanud ning Gringoire nõustub teda aitama. Gringeire veenab ennast, et see oli talle saatuse poolt määratud Esmeralda päästa ja jooksis hulkureid appi kutsuma. Frollo kohtub oma vennaga, kes väidab et kahetseb oma halva õpilase elu, samuti et ei võtnud venna õpetusi kunagi kuulda. Seejärel küsib ta Claude'lt raha, kui too keeldub jookseb Jehan minema ja kuulutab, et liitub hulkuritega.
Jehanil on aga veidi raske hulkuritega ühineda. Neil on kiire ettevalmistustega, et pääasta Esmeralda, kui Jehan ütleb, et tunneb hästi katedraali ümbrust, võetakse ta kampa.
Kejused, ja neid juhtuv „kuningas“ Clopin Trouillefou, kuulutavad, et Esmeralda on nende õde ja nad ei lase tal surra. Gringoire ütleb, et oletatavasti on kuningas Louis XI Pariisis, mis ajas hulkurid veel rohkem ärevile, tahtes Esmeraldat päästa kuninga silme all.
Keskööl kogunevad kerjused Notre Dame ette pimedusse. Samal ajal jälgib Quasimodo Pariisi tänavaid ülalt katedraalist. Seine'i kaldal märkab ta imelikku kogu liikumas mööda kallast. Siis saab aru, et need on hulkurid. Ta arvab, et Esmeraldat tullakse tapma ning kindlustab katedraali.
Enne lahingusse astumist, hüüab Clopin, et nad tulid Esmeraldat päästma. Kahjuks ei kuule Quasimodo neid ja oletab ikka veel, et naist tahetakse tappa. Nad hakkavad esiust saagima ja lööma, et see avada. Üksi asub Quasimodo katedraali kaitsma.
Ta haarab suure puust kangi kellatornist ja viskab selle tornist alla, tappes nii suure hulga hulkureid. Selline rünnak hirmutab aga poole Clopini rühma liimeid minema ja Quasimodo arvas, et suutis katedraali kaitsta. Alles jäänud hulkurid kavatsesid aga katedraali rüüstama hakata ning kasutavad puud ukse maha lõhkumiseks. Hoolimata ukse tugevusest hakkas see tasapisi murduma. Samal ajal leidis Quasimodo plii tükke, sulatas need ja valas seejärel mööda vihmaveerenni alla hulkuritele. Suurem osa nendest põlesid elusalt. Jehan oli üks väheseid allesjäänutest ja proovis redelit mööda sissepääsu juurde ronida. Quasimodo lükkas redeli ära ja rabas Jehanil jalust. Ta kiigutas mehe vastu seina, purustades nii ta kolju ja visates seejärel alla. Hulkurid olid raevus. Nad hakkasid mööda katedraali fassaadi üles ronima ja Quasimodo kartis, et ta jääb neile alla.
Samal ajal jälgis Prantsusmaa kuningas Louis XI seda kõike pealt. Ta oli vana ja kibestunud monarh, kellel oli rahva seas halb maitse. Gringoire tuuakse vangina tema juurde, ta palub armu. Ning tuletab kuningale meelde, et armuandmine on suur voorus. Kuningas nõustus mehe vabastama, kuid vaid siis, kui too aitab neil nõida puua. Samal ajal Notre Dame'is oli Quasiomodo valmis juba alla andma kui Phoebus de Chateaupers vägedega kohale jõuavad. Quasimodo arvas, et nad tulid Esmeraldat päästma ja jookseb naisele häid uudiseid tooma. Oma õuduseks ei leidnud ta naist kusagilt.

10. ja 11. raamat
Samal ajal kui hulkurid katedraali vallutasid, ärkas Esmeralda kriiskavate surma ja hävingu karjete peale üles. Ta oli kindel, et mass tuleb teda tapalavale viima. Ta hakkas kartma ja otsustas minema joosta. Hetkel mil ta hakkas katedraalist lahkuma jookseb ta kokku Pierre Gringoire ja mõistatusliku võõraga. Nad teevad talle ettepaneku ta päästa ning naine nõustub. Nad lähevad lähedal olevale lootsikule ja sõidavad mööda Seine'i. Möödudes Notre Dame'ist kuuleb Esmeraldat sõjaväge karjumas „Surm nõiale“, ta minestab teadmisest, et nii paljud tema surma ihkavad. Teadvusele tulles märkab ta, et nad on peatunud Place de Grève'i ääres, avalik plats kus hakatakse teda hukkama. Hirmuba märkab ta, et Gringoire on kadunud ja mõistatuslik võõras ei ole keegi muu kui Claude Frollo. Taaskord anub mees naise armastust ja tema keeldub igalepoole mehega minemast. Tal on valida – kas minna Frolloga või ametivõimudega. Esmeralda palub hukkamist.
Frollo arvas, et kavandas ideaalse plaani. Enne kui mees jookseb tagasi Notre Dame'i jätab ta Esmeralda õde Gudule'i hoolde. Tal ei tule kedagi teist meelde, kes vihkaks mustlasi rohkem kui õde ja on kindel, et naine viib Esmeralda hukkajate juurde, kes olid juba kohale kutsutud. Gudule hakkab Esmeralda peale karjuma, nõudes selgitust, miks tema tütar kunagi ammu mustlaste poolt ära söödi. Esmeralda palub vabandust ja anub, et ta vabastataks, kuna ta ei ole õele midagi teinud. Gudule kutsub teda aga mõrvariks ja näitab Esmeraldalae väikest sametkingakest, mille ta oli oma beebile enne röövi teinud. Esmeralda on shokeeritud. Ta on aga shokeeritud ja tõmbab oma kotist välja samasuguse kingakese. Nad vaatavad teineteist ja puhkevad siis rõõmust nutma. Nad on ema ja tütar. Nad on rõõmsad, et teineteise lõpuks leidsid.
Sellel hetkel tulid kuninga sõdurid Esmeralda viimiseks tapalavale. Õde Gudule nutab ja seletab, et on lõpuks oma tütre leidnud pärast 15 aastast otsingut natukene enne tema hukkamist. Ta lükkab Esmeralda enda tuppa ja seletab sõduritele, et Esmeralda pääses vabaks ja jooksis minema. Nad olid väga kahtlustavad, kuid ei leidnud Esmeraldast jälgegi ja oletasid, et õde valetas. Üks sõdur tuletab kaptenile meelde, et õde vihkab mustlasi ja ei kaitseks Esmeraldat. Hetkel mil nad tahtsid lahkuda, hüüavad mõned sõdurid Phoebust. Esmeralda tuleb peidikust välja ja palub Phoebuse abi. Mees ei kuule teda, kuid sõdurid rabavad naise kinni ja viivad ta tapalava poole. Õde Gudule hakkab karjuma ja paluma, et teda tütart ei tapetaks. Sõduritel hakkab kahju ja nad selgitavad, et kuningas nõuab Esmeralda surma ja nad peavad ta hukkajate juurde viima. Gudule teeb viimase katse oma tütre kaitsmiseks, lüües ja küünistades sõdureid kui metsloom. Lähenedes tapalavale, ilmub Jacques Charmolue, mees kes teda enne piinas. Kuid oli juba liiga hilja.
Tagasi Notre Dame'is otsib Quasimodo meeleheitlikult Esmeralda. Ta jookseb põhjatorni lootes teda Pariisi alltänavatel leida. Ta on kohkunud, kui näeb Frollot, vaatamas Place de Grève suunas. Vaadates tühja pilguga ümbrust, märkab ta Esmeraldat valges kleidis rippumas tapalaval. Ta möirgab meeleheitlikult ja rabab Frollol kaelast, tõstab ta üles ja viskab tornist alla. Vaadates Esmeralda poole rippudes kauguses ja Frollo muljutud keha katedraali all, Quasimodo karjub: „Seal on kõik mida ma kunagi armastanud olen!“ Quasimodot ei nähtud enam kunagi. Ta suri Montfauconi keldris. Sealt keldrist leiti kaks skeletti, millest üks neist oli naise oma ja selle küljes olid veel säilinud mõned valged olnud riidehilbud. Teine, kes teda kõvasti kaisus hoidis oli mehe luukere. Võis näha, et ta oli kõver selgroog, pea aga sügaval abaluude vahel ning üks jalg teisest lühem.

Pariisi kolm linnaosa - Vanalinn,Ülikoolilinn ja Uuslinn
Esmeralda ema tegelik nimi - Agnes
Õde Gudule'i kambri nimetus eesti trükis – rotiauk

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar