esmaspäev, 1. oktoober 2012

Voltaire teosed “Zadig ehk Saatus”, „Mikromegas“, “Kohtlane”, „Candides“ sisukokkuvõtted


Voltaire teosed

Zadig ehk Saatus”
Sündmused toimuvad muistses Babülonis, seiklusterohke lugu räägib voorusliku Zadigi õnneotsingutest.
Jutustuse iga peatükk moodustab omaette novelli. Peatükke ühendab üks tegelane ja ühtne idee. Zadigil on kõik eeldused õnnelik olla. Ta on ilus, tark, haritud, suuremeelne ja lisaks kõigele rikas. Kuid tema positiivsed omadused on ta hädade ja kannatuste allikaks. Ta juhindub mõistusest kuid maailma valitseb rumalus. Kõik mis Zadigiga toimub on hämmastavalt mõtetu ja ebaloogiline. Teda ümbritseval kurjal on aga oma loogika ja süsteem.

Inimesed ja sündmused millega Zadig kokku puutub, annavad talle alati ainet mõtisklusteks. Ta püüab tabada elu mõtet, tunnetada ümbritsevat maailma ning teeb igast oma seiklusest järeldusi, mis puudutavad elu tervikuna.

Olulised on ingel Jesradi sõnad, ta õpetab Zadigile, et pole sellist kurja, mis ei sünnitaks head, et täiuslik kord on võimalik ainult seal, kus igavesti elab kõrgem olend. Meie ebatäiuslikus maailmas aga on pahe ja kuritööd vältimatud.Zadig peab loobuma võitlemast selle vastu, mille ees tal tuleb aukartust tunda.

Oluline koht jutluses on röövel Arbogadil, kes ei suuda leppida sellega, et siin maises ilmas, kus kõik kuulub ühteviisi kõigile, ei ole saatus temale midagi jätnud. Ta hakkas röövliks, vargaks. See on ausa inimese protest kogu maailmakorra vastu. Kuid ta ei tunne maailma ebaõigluse pärast üldse muret, vaid tema heaolu tingimuseks on teiste õnnetus.

Zadigi protest on sootuks teine. Ta on filosoof, kes tunneb muret maailmaasjade pärast, teda erutab ühtviisi nii oma isiklik kui ka iga teise inimese saatus. Seepärast on Arbogadi õnnelik saatus Zadigile ainult maailma üldise mõistmatuse kinnituseks. Maailma, kus ei valitse mõistus, vaid juhus, kus head inimesed kannatavad ja halvad saavutavad edu. Zadig pettub tegelikkuses, kuid jääb lõpuni endale truuks.

Elu on ideedest irdunud, seda tuleb ideele vastavalt mõistuse seaduste järgi ümbet kujundada- selline on Zadigi põhiidee. Õnnelik ajastu saabub siis, kui Babüloonia kuningaks saab tark ja valgustatud Zadig.
Voltaire vihjab Zadigi teekonna kaudu, et maailm on täis inimkurjust, tühiseid kirgi ja väiklust ning et inimesed ise pole muud kui “üksteist õgivad putukad väikesel porikübemel”. Täiuslik kord valitseb ehk kusagil kõrgemate olendite seas, kuid siin maailmas peab inimene leppima oma saatusega, mis inimesest endast sõltub vähe.
„Zadigi“ kirjutades rajas Voltaire oma lootused valgustatud monarhile kui ainsale reaalsele jõule, kes on võimeline maailma ümber kujundama, pahet hävitama ja mõistlikku korda looma.


Mikromegas“
“Mikromegas” on irooniline lugu inimesest planeedil Maa.Voltaire arutleb oma teoses inimese ja ühiskonna pahede ning käitumise üle. Ta heidab inimestele ette rumalust, näiteks on teoses kirjeldus lahingute pidamisest paari külakese pärast, mis tuleb kohe jälle vaenlasele loovutada. Inimesed ehk ei teagi, kelle või mille pärast nad sõdivad ning barbaarsed käsuandjad ei pruugi eales näha maa-ala, mille pärast annavad sõjameestele käsu minna lahingusse tapma ja oma eluga riskima.
Voltaire laidab ka kitsast maailmapilti ja enesekesksust, üleolevust ja upsakust. Ei taheta näha oma ninaalusest kaugemale. Uus võetakse vastu skeptiliselt, nagu Voltaire oma teoses ütleb: „Meie siin tillukesel porihunnikul ei mõista ju midagi, mis maistest tavadest vähegi erineb.“Hoolimata sellest, et ei saada iial teada kõiki looduse saladusi ja mis asjade taga tegelikult peitub, peetakse end kõige targemaks, arvates kõike teadvat, või vähemalt palju rohkem kui teised. Paljud tahavad end võõraste sulgedega ehtida, kuid võõra ilu ja au kasutamisest tulenev sära ei kesta kaua. Inimesed võiksid tõdeda, et mõistlik on tunnistada seda, et nad ei saa iial kõike teadma ning peaksid austama neid, kes asja paremini tunnevad.
Inimeste suureks paheks on ka intriigide loomine. Teoses kirjeldatud intiigitseja, Siiriuse muft, suur tähenärija ja võhik, tegi kõik endast oleneva, et Mikromegase kirjutatud tarkusi sisaldavale raamatule saaks osaks palju laitmist ja hukkamõistu. Seadusemehed, kes ise polnud raamatut lugenudki, keelasid autoril õukonda ilmuda. Ometi ei taha intriigitsejatest keegi, et nende endiga nii käitutaks nagu nemad teistega.
Kohtlane”
Voltaire’i kriitiline pilk taunib mitmeid ühiskonna väärilminguid, kuid ta kritiseerib ka loodust. Voltaire leiab, et ka loodus on ebaterve ja mitte piisavalt toimiv. Sellega jõuab ta lõpuks järeldusele, et maailma looja ei saa olla kõikvõimas või hea, üks kahest. Voltaire leiab, et lihtne tagasipöördumine loodusesse oleks vaid pseudolahendus ja tegelik resolutsioon tuleb saavutada siiski läbi ratsionalismi ja inimese teadvuse õigesti kasutamises.
Asetades peategelasest indiaanlase looduslapse rolli, näitab Voltaire, et mõistus ei tohiks tõesti olla mõjutatud ühiskonnast ja traditsioonidest, vaid ratsionaalne, külm aru peaks seisma nendest moonutavatest faktoritest eraldi (seega näeb ka Kohtlane kõiki asju palju objektiivsemana kui kaaskondlased), samas ei kiida Voltaire heaks ürgaega pöördumist, vaid siiski valgustust.
Prantsuse ühiskond tollal oli suhteliselt naeruväärne. Kuigi ülistati haridust ja haritust, moonutas seda põhimõtet siiski usufanatism ja ühiskonna naiivus.Haridus oli rohkem moenarrus, kui selle järgimine eetilistel eesmärkidel, nagu üritas teha Kohtlane, siiiski sattudes ernevatesse äpardustesse vabameelse, tema jaoks ratsionaalse mõtlemise pärast. Näiteks seisis ta tund aega külmas jõevees, oodates ristimist. Huroon üritas asju võtta objektiivselt, kuid ebaõnnestus, sest vastuseks sai tihti ‚ajad ja kombed on muutunud’ stiilis repliike.
Teoses „Kohtlane” naeruvääristabki Voltaire ühiskonna silmakirjalikkust ja valelikkust, asetades Kohtlase kõrvalseisja pilguga ühiskonda vaatlema. Tulles teisest kultuurist, siiski olles vaimselt samal tasemel, oskab Kohtlane tihti leida vigu prantslaste ideoloogias, esitades küsmusi näiteks Piibli kohta, millele keegi vastata ei suuda.
Candides“ on kõik hilise antiikromaani tunnused: armastus ja tegelaste lahusolek, nende rännakud mööda maailma, seiklused, uskumatud hädaohud, mis iga kord ohustavad nende elu ja au ning lõpuks tegelaste õnnelik teineteiseleidmine.
Novell algab looga noorest mehest, kes elab kaitstud ja turvalist elu Eedeni paradiisis. Teda koolitanud eraõpetaja Panglossi arusaamade järgi on meie maailm parim kõigist maailmadest ning kui selles praegu kõik ei olegi veel hea, siis läheb vastuvaidlematult kõik aina paremuse poole.

Loogika ja reaalne elu on Voltaire´il teineteisega vastuolus. Viies Candide´i eluga silmitsi, sunnib Voltaire oma tegelase optimismifilosoofias pettuma. Candide ei suuda uskuda, et Eldorados pole munki, kes õpetavad, vaidlevad, juhivad, korraldavad hukkamisi ja põletavad teisitimõtlejaid.Samuti paneb ta imeks seda, et likööri purskavaid kaevusid, mis on tehtud suhkrupilliroost ja kaunistatud kalliskividega, ei hinnata siin rohkem kui teistes maades sillutuskive.

Panglossi optimismist jõuab Candide pessimismi, mida propageerib teine filosoof Martin, kes nüüdsest saab tema teekaaslaseks. Martin on Panglossile täielik vastand, sest ta ei usu jumalikku mõistusesse ega arvamusse, arvab, et mitte jumal, vaid saatan ise valitseb maailma, et elu möödub ning et pahe peitub asjade endi olemuses, inimeses eneses.

Peategelase edasised rännakud ainult kinnitavad Martini sünget filosoofiat. Peamine küsimus jääb Candide’l lahendamata. Ta ei tea endiselt, mis on maailm ja mis on inimene ning milline on inimese osa maailmas.
Panglossi filosoofiast loobub Candide just sellepärast, et ta ei suuda leppida mõttega nagu oleks teda ümbritsev pahe loomulik ja normaalne. Maailmas valitsev kurjus on Voltaire’le lahutamatu tsivilisatsiooni ja progressi probleemist.
Voltaire on veendunud, et üksikinimese elu ei saa olla kunsti tõsiseks teemaks.Nagu kõigis teisteski jutustustes nii ei ole ka Candide´is peamine mitte tegelaste isiklik elu, vaid ühiskondliku korra kriitika, vihane satiir kiriku, kuningavõimu, feodaalsõdade jms pihta.


Voltaire´i mitmekesisest kirjanduslikust pärandist on kõige loetavamad tema „Filosoofilised jutustused“. Neis väljenduvad Voltaire´i talendi kõige tugevamad küljed, terve valgustaja vaim, kus iga asi pidi õigustama oma olemasolu mõistuse kohtulaua ees või loobuma olemasolust.

Jutustuste sisu moodustasid tavaliselt filosoofilised ideed, mõnikord isegi kogu ajastu filosoofilised süsteemid. Filosoofiliste jutustuste peamiseks probleemiks oli maailmas valitsev kurjus. See huvitas Voltaire kogu elu, kuna sellega oli seotud ka teine valgustusajastu jaoks kõige tähtsam küsimus: uue ühiskonna loomise võimalused ja progress.
Voltaire taotles alati, et tõde jõuaks kõige laiema lugejaskonnani. Kujundlik vorm ei ole Voltaire´i jutustustes lihtsalt hinnaalandus lugejale kes ei oska veel abstraktselt mõelda. Kirjaniku idee avaldub ka teose kunstilises vormis. Voltaire´i jutustused on üles ehitatud kunsti seaduste järgi, mitte aga illustratsioonide ja näidetega varustatud filosoofilisele arutlusele.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar