teisipäev, 2. oktoober 2012

W. Golding "Kärbeste jumal" kokkuvõte


WILLIAM  GERALD  GOLDING                                                                        1911 – 1991

Golding sündis 19. sept. 1911. Cornwallis eeskujulikus, lausa siivsas peres. Pärast humanitaargümnaasiumi õppis ta Oxfordis kirjandust. Tegi kaastööd väikesele provintsi-teatrile, alates 1939. õpetas inglise keelt, kirjandust ja filosoofiat Salisburys. Abikaasa oli keemik, neil oli kaks last. II ms. ajal teenis Briti sõjalaevastikus, siis naases Salisburysse ja valmis tema esimene romaan.
1960. aastatel jäi Golding vabakutseliseks, elas avalikkusest tagasitõmbununa maaüksinduses ega avaldanud elu lõpupoole enam midagi. Alles Nobeli preemia 1983. aastal tõi ta taas kogu maailma tähelepanu keskpunkti.

Kirjutama, eeskätt luuletama, hakkas Golding varakult, kuid vähese eduga. 1934. avaldatud luulekogule (23.a.) ei pööranud kriitikud suuremat tähelepanu ja 30-40ndatel kirjutatud, paroodiatena mõeldud romaanidele ei leidnud ta üldse kirjastajat. Enda sõnul uskus ta naiivselt inimese täiuslikkusesse. Pärast II ms. lõid tema humanismi selged enesekindlad ideed vankuma. Ta jõudis järeldusele, et läbi kogu ajaloo on inimkond olnud iseendaga lõputus sõjas. Inimene on asetatud vooruse ja patu vahele balansseerima, ühiskonna puudused taanduvad inimloomuse nõrkusele. Hariduse eesmärgiks peaks olema õpetada inimest mitte üksnes teaduslikke meetodeid kasutama, vaid ennekõike väärtuste vahel vahet tegema.
Goldingi inimesekäsitlust on peetud sügavalt pessimistlikuks, aga ise ta eitab seda. Inimene on küll haige, aga ometi heroiline ja ilus nagu Simon romaanis "Kärbeste jumal". Sõjapäevil mõistis Golding, et inimeses on rohkem kurjust, kui seda sotsiaalse survega seletada võiks.

Põhiküsimus: miks on inimene halb, mitte aga, miks ta vahetevahel teeb head.

Ainus mõju, mille osatähtsust oma loomingus ta on rõhutanud, on antiikkirjandus. Kriitikud on püüdnud osundada ühisjoontele Freudiga, Goldinga aga eitab nii seda kui ka eksistentsialistide mõju.


1954. avaldab Golding oma esimese romaani "Kärbeste jumal" ja saab üleöö maailmakuulsaks. 9 aastat hiljem valmib ka film. Enne aga, kui Golding leidis sellele romaanile kirjastaja, põlgasid käsikirja ära 21 kirjastust! "Kärbeste jumal" sisaldab kõike seda, mille äratundmiseni Golding II maailmasõjas jõudis; on Goldingi kõige menukam ja programmilisem teos, mille motiive ta hilisemates romaanides edasi arendab.

Järgmise romaani "Pärijad" (1955) tegevus toimub eelajaloolisel ajal. Põhiteema - inimese pattulangemine ja pärispatt. "Pincher Martin" (1956) kujutab mereväe-ohvitseri surmavõitlust ulgumerel, võimetust võtta uppumist paratamatusena, vahele episoodid egoistlikust minevikust. "Vaba langemine" (1959) ei sarnane enam varasematele mõistujuttudele, olles pigem realistlik romaan. Katse vastandada ja ühtlasi liita kaks maailma - vaimne ja füüsiline. "Torn" (1964) on allegooriliselt käsitluselt keerulisem, ülesehituselt aga lihtsam varasematest romaanidest. Pakub palju, isegi vastandlikke tõlgendusvõimalusi. Fanaatikust Jocelini hulluses ehitada torn inimelude hinnaga võib näha katset leida lepitust maa ja taeva, vaimu ja mateeria vahel. Samas keha-vaimu, usu-mõistuse konflikt. Eriline romaan on "Püramiid" (1967), mis kujutab 30ndate provintsilinna sumbunud elu ja võimuhierarhiat koolipoisi silme läbi. Peale pikemat vaikimist ilmub romaan "Nähtav pimedus" (1979). Lugejate huvi vaibus, sest allegooria on seekord liig ähmane, sündmustik ja tegelased liig vastuolulised ning paheli-sed. Väärtuslikum on 1981. ilmunud romaan "Mereristsed", kus kirjeldatakse merereisi Inglismaalt Austraaliasse Napoleoni sõdade päevil. Laevas kui totalitaarses ühiskonnas on esindatud nii Võim, Sõjavägi, Kirik kui ka Tsiviilelanikkond. Sisult ja tegelastüüpidelt sarnaneb "Kärbeste jumalaga". 1986. ja 1989. ilmusid "Mereristsete" II ja III osa.

Romaanide kõrval on Golding avaldanud esseekogumikke ja draamasid.



"KÄRBESTE JUMAL" (1954)


Idee robinsonaadidelt, rõhuasetus teine
Romaani tegevus toimub II ms. ajal üksikul asustamata saarel, kuhu paarkümmend inglise poisikest satuvad neid evakueerinud lennuki hukkumisel. Autor ei loo soolisi ega murdeea probleeme.

Neljast peategelasest (Ralph, Põssa, Jack, Simon) kolm jäävad enam-vähem muutumatuks, aga Ralph läbib vaevalise tee algsest süütusest enda sügavama mõistmiseni. Kohe algul tõusevad esile kaks liidrit: Ralph ja Jack. Müstilise merekarbi tõttu pooldavad Ralphi väiksemad ja Põssa. Ralph on kena, lõbus, mõtleb eelkõige tulevikule ja pääsemisele. Eriti olulised on tuletegemine, onnide ehitamine, töö ja kokkuhoidmine üldse. Simon erineb teistest, mistõttu teda ei mõisteta, on põhiolemuselt hea ja arukas. Põssa püüab anda oma asjalike ideedega Ralphile nõu, sest tal endal puudub autoriteet. Ta on lühinägelik ratsionalist, kes ei märka, et kogu ühiskond on täis koletisi.

Jackil on oma alluvad: endised kooripoisid, kellest ta teeb kütid. Ta käitub tõelise diktaatorliku juhina, võimuahne poliitikuna. Esikohal on tal toit - liha. Küttimine ei edenenud algul, kuigi vaimustus oli suur. Leidus neid, kellel oli hale tapetavast loomast. Jack aga ületas tõrke ja torkas seale tõesti noa kõrri. Kütid tundsid end väga vaprate ja tähtsatena. Isegi Ralphi tohutu pahameel, et jahi tõttu kustus tuli just siis, kui möödus laev, jäi neile mõistetamatuks.
Küttimisega koos kujunesid rituaalid, seevastu koos-olekud, mida Ralph korraldas, muutusid lihtsalt kõne-tundideks. Ralphi ei kuulatud enam, jutt ei innustanud enam kedagi. Ta nägi allakäiku, kuid ei suutnud olukorra muutmiseks midagi ette võtta. Tekkisid konfliktid Jackiga ja poistesalk jagunes: osalt meelituste, osalt vägivalla abil kogus Jack enda ümber muretu massi.

Toimus tragöödia Simoniga, kes sattus valel ajal oma metsistunud kaaslaste ringi. Värvituna ja ekstaasis õnnestunud jahi tõttu kaotasid need igasuguse kontrolli endi üle. Maskeering kaotas häbi-, süü- ja karistamis-tunde, tsiviliseerituse. Hiljem vaikisid nii Ralph kui Põssa juhtunu maha, sest jälgi polnud. Karistamatuse tõttu muutus Jack üha jõhkramaks. Mäng oli ületanud kõik piirid. Vimm Ralphi vastu sai tagakiusamiseks. Põssa prillideta kadus neil ka tuletegemise võimalus. Ralph ja Põssa läksid õiguse ja aususega prille tagasi nõudma, aga Jacki jaoks selliseid norme enam ei eksisteerinud. Ähvardused said reaalsuseks ja ohvriks sattus Põssa. Jack näitas, et teda tuleb tõsiselt võtta. Ja Ralphi võimusümboli – merekarbi – ning seaduste aeg oli läbi. Ralph mõistis olukorra lootusetust. Ta oli sunnitud põgenema, kuid lootis siiski, et Jack tuleb mõistusele. Polnud kedagi, kes nõu annaks.

Jack ei mõelnud oma tegudele aga üldse. Ta korraldas ajujahi Ralphile esimese kire ja kättemaksuhimu ajel. Et hävitada vastuseis ja saada ainuvalitsejaks, lasi ta käiku kõik meetmed: saare läbikammimine ning põlema panemine Ralphi sissesuitsutamiseks. Tagaaetavana tundis Ralph tõelist hirmu ja teadmatust tuleviku suhtes, kainelt mõelda oli väga raske. Ootamatu lõpp tuli väga õigel ajal, sest varsti polekski enam kedagi päästa olnud. Ja loo iroonia seisiski selles, et poisid pääsesid saarelt just tänu suitsule, mida märkas möödasõitev laev – kuid see polnud lõkkest, vaid Ralphi hävitamiseks süüdatud tulekahjust, just Ralphi, kes oli algusest peale märgulõkke tegemist kõige olulisemaks pidanud...

Küsimus: missugune on inimese olemus?

Teos kui ühiskonna mudel, tegelased kui inimeste põhitüübid (4), ürgsete instinktide ja tsiviliseerituse ilmingud piirsituatsioonides.

2 kommentaari:

  1. vot see oli küll minu kõige suurem aja raiskus

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No eks sa loe raamatut siis, äkki see pole aja raiskamine. See on kõige põhjalikum kokkuvõte.

      Kustuta