kolmapäev, 14. november 2012

Eduard Vilde "Mahtra sõda" kokkuvõte (põhjalik)


Mahtra sõda
Eduard Vilde

Kilter, kubjas, aidamees...

Talupojad on teinud kaks ööd ja kaks päeva järjest, ilma puhkuseta tööd. Mõnel neist vajub silm kinni. Neile „laisklejatele“ virutab Kiltri-Karl oma kepiga. Nagu võluväel on magajatel uni kadunud. Kaks kavalamat olid pugenud pimedasse nurka ja seal silma looja lasknud. Üks neist oli naine ja teine oli mees. Kuid kahjuks leidis kubjas needki üles. Ta virutas neile oma kepiga. Alguses need ei tundnudki neid hoope, kuid pärast viiendat hoopi ärkasid nad üles. Kubjas virutas naisele kepiga pähe nii, verd jooksis. See sama naine karjus kupjale, et kubjas on elajas.Selle peale hüppas kupjale kallale Võllamäe Päärn. Päärn oli suur ja tugev mees, kelle isalt võeti elukoht ära vastuhakkamise pärast. Kubjas kamandas kõik jälle tööle. Kubjas nuuskis rehe ümber ning leidis sealt kaks kotti rapperukkist. Ta küsis, et kelle kotid need on, kuid keegi ei võtnud süüd omaks. Sel ajal oli rehes väike nali sündinud, mida kahjuks kubjas ei näinud, kuna ta tuli liiga hilja. Kaks meest üksteise järel rehe tagauksest välja ja vaatavad kartlikult ringi, et ega kubjast pole. Kaks poissi jäid veel sinna, kellest üks võtab pinda seinalt ja torkab selle varrega Jaani kõrge viltkaabu külge. Sedamaid muutus Jaan viljasambaks. Need kaks meest pugesid tagauksest välja ning just sel hetkel astus sisse kubjas. Kubjas küsib, et mis pagan see on, kõik haopinud rapperukkid täis. Rehepapp vastab, et viljakas aasta. Rehepapp lisab veel, et kust  kubjas teadis, et seal need kotid on, et ega ta ise neid enne sinna pannud ja unustanud neid sinna. Mõlemad vaikivad.

Vahimees, kus vitsad?

Pärast lõunat tõi kubjas Päärnale käsu, õhtul paruni juurde minna. Sama lugu oli ka Kai-ga (tüdruk, kellel kubjas pea veriseks lõi). Kai arvas, et see on ülekohus, et tal pekstakse pea veriseks ja veel kutsutakse kohtu ette ka veel. Kohtus piitsutati neid soolvees kastetud vitstega. Kui õhtul Kai ja Päärn paruni juurde läksid, määras parun neile karistused: Kai-le 30 soolast ja Päärnale 50 soolast, mille Päärn kaupleb 40 peale ning viisteist hoopi viieteist-aastaseke poisile, kes lohakalt oli kündnud. Esimesena võeti käsile poiss. Poiss karjus ja röökis, sest need löögid olid nii valusad. Nüüd oli naise Kai kord. Kai kiljus, nii et terve mets kajas. Metsas olev preili Marchand kartis, et kedagi lausa tapetakse seal. Kuid Lapsed, Ada ja Kuno, ütlesid, et neid karistatakse pahateo eest. Preili Marchand ja lapsed läksid seda vaatama. Preili küsis Kai käest, kes oli juba omad hoobid saanud, et mille eest teda karistati. Kai vastas, et kubjas oli ta veriseks löönud ja siis oli Kai talle „mõrtsukas“ öelnud. Ka Päärn tuli. Ada küsis Päärnalt, et mille eest teda karistati, kuid Päärn vaikis ja kõndis edasi.

Huntaugu Miina

Päärn nägi, et keegi ootab teda tee peal. Kui ta lähemale jõudis, nägi ta, et see on Kai. Kai üritas Päärna tänada hommikuse vaheleastumise eest, kuid Päärn ei teinud sellest välja ja kõndis edasi. Varsti nägi ta, et kubjas jõuab neile järele. Kubjas möödus neist. Päärn vihastas ning ütles Kai-le, et ärgu jälitagu teda. Päärn nägi, et kubjas oli läinud Huntaugule, ta arvas, et kubjas läks Miinat kosima. Nii see oligi. Kui kubjas Huntaugule jõudis, ei näinud ta Miinat, sest see oli jälle tema eest ära läinud Uuetoale. Miina ei sallinud kubjast. Kubjas ja Huntaugu peremees rääkisid kosimisest ja võtsid viina. Huntaugu peremees oli küll kosimise poolt, kuid perenaine ja kositav ise olid selle vastu. Samal ajal oli läinud Päärn koos oma emaga sauna. Ema ravis poja haavu. Päärn tundis ennast kohe palju paremini, kui ema tal selga võiga määris. Päärna ema oli hea ravitseja. Ja ega Päärn selles päris üksi süüdi olnud, et ta sai sellise arvu vitsahoope. Päärna isa, Rein, oli peksnud parunit ja selle eest väga karmi karistuse saanud. Tegelikult Rein ei peksnud parunit meelega. Reinule virutas kutsar piitsaga silma, nii et tuld Reinu silmast purskas. Ja alles siis kargas Rein kallale parunile, enese teadmata. Ta arvas, et see oli kutsar, keda ta peksis. Mõni kuu pärast karistuse saamist, suri ta ära. Pärast seda tegi Päärn oma esimese eksimuse paruni suhtes. Päärn oli läinud parunile ütlema, et ta isa suri ära ning, et see on paruni süü.
Nüüd astus sauna Huntaugu Miina. Ta küsis Päärnalt, kas see jutt, mis kubjas oli rääkinud, on tõsi. Päärn vastas, et seekord räägib kubjas lausa pool tõtt ära. Miina küsis, et miks kaitses Päärn Kai-et. Päärn vastas selle peale küsimusega, et miks käib kubjas koguaeg tema juures. Miina ütles, et ta tahab Päärnat endale kosijaks. Kuid Päärn luges talle ette nimekirja, et miks ei sobi ta Miinale meheks. Miina läks kodupoole. Tee peal tuli talle kubjas, keda ta alguses ära ei tundnud. Ta jalutas kupjast mööda, kuid kubjasütles talle, et kas temast (kupjast) enam üldse välja ei tehta ja jalutatakse lihtsalt mööda. Kubjas küsis veel, et kas ta oli jälle Uuetoal käinud. Kuid Miina ütles, et mis see tema asi on. Kubjas ütles, et ta veel kahetseb seda, et ta nii rääkis. Miina teadis, et kubjas tahab teda endale naiseksning ütles, kupjale, et kui ta tahab Miinat endale naiseks, siis öelgu seda talle, mitte tema isale. Kubjas küsis, et mis ta siis selle peale vastaks, kui ta paluks teda endale naiseks. Miina ütles kindlalt: „EI!“.

Tulevane härra

Uus parun Herbert oli jõudnud tagasi oma koju, Saksamaalt. Ta võeti vastu rõõmuhüüetega. Kuid hakkas vihma sadama ning ta viidi soojadesse ruumidesse. Ta käest küsiti mitmeid asju, mille vastamisele kulus umbes veerand tundi. Lõpuks ütles parun, et tal on kõht tühi. Kohe tormasid teenrid toitu tegema ning kui toit valmis sai viidi ta peaaegu kätel söögituppa. Uus parun küsis, et mis siin uudist ka on ja teised rääkisid, et uus guvernant on, kuid see on väga arg ning nüüd jäi ta haigeks. Herbert küsis lihtsalt naljaviluks, et kas ta on ka siis ilus. Raimund ütles,et tal on nii ilusad mustad silmad ja sinised juuksed. Ta ütles seda vaimustusega. Kuno ja Ada naerised, et Raimund ütles, et sinised juuksed. Raimund ütles, et kui vvadata neid küünlavalgel, et siis need ongi sinised. Siis ütles uus parun, et pakikandja on arvatavasti pakid juba üles viinud ja et tal on neile kõigile kingitusi. Lapsed tulgu üles oma kinkide järgi ja ema isa omad toovad nad alla. Vana Parun suudles parunessi põsele, käele ja laubale.

Juliette Marchand

Uus parun nägi guvernant Marchandi ja Gottlieb Lustigit õhtulauas. Parun Herbert surus guvernandil kätt nagu oma vanal tuttaval. Herbert üritas leida sobivat momenti guvernandiga rääkimiseks. Ta nägi et preili Marchand oligi Raimundi kirjeldusele täpselt vastav. Lõpuks jõudis see hetk kätte. Parun Herbert küsis vaheaja järel koolipreililt, et kas ta ta kodu on Šveitsis. Guvernant vastas, et jah, Genfis. Parun rääkis, et Genfis on nii ilus loodus. Guvernant imestas, et härrale meeldib loodus. Parunihärra vastas, et seal algaski tema looduse armastus. Uus parun küsis,et kas talle pakub huvi eesti rahvas, kui ta selle maa keelt õpib. Guvernant vastas, et talle pakuvad huvi kõik rahvad, kui selle rahva juures pakuvad talle huvi virgad talupojad. Vana parun Rüdiger pahvatas naerma. Tema arust olid need laisad. Guvernant arvas tõemeelega, et talupojad ei söö leiba, vaid turvast. Guvernant ütles veel, et eestlastel pidi olema ilus rahvaluule. Selle peale pahvatasid kõik naerma peale guvernandi. Vana parun ütles, et luuleanne ei tee neid virgemaks ega terasemaks. Lõpuks lahkus guvernant lauast, kui ta sai vastuse, et teda enam seal vaja pole. Preili Marchandist räägiti taga, et kuidas ta julgeb rääkida kõrgema klassi inimestega ja oma arvamust avaldada. Preili Marchand läks oma tuppa koos härra Lustiga. Kui Guvernant jõudis oma oma tuppa rääkis ta Tohvriga talupoja elust. Tohver  rõõmustas, et ta sai saksa keeles rääkida, mida ta väga kaua oli õppinud. Pererahvaga ta ei saanud rääkida saksa keeles, sest tema põlati seal maha. Tohver rääkiks, et kui palju peavad talupojad mõisale, palju kirikule ja kellele veel tegema. Nad pidid viima suure osa O M A saagist mõisale. Tohver rääkis, et neil pole kellelegi kurta, kui ainult mõisahärrale, kes selle eest neile vitsa annab. Guvernant rääkis, et see pole mingi teoorjus vaid hoopis pärisorjus. Guvernant ei mallanud mõnel ajal selle juttu pärast magamagi jääda.

Kupja-Pritsu ähvardus

Huntaugu peremees oli vihane, et Miina ei lähe kupja-Pritsule naiseks. Alguses arvas Huntaugu perenaine ja Miina, et ta ütleb seda ainult selle pärast, et ta on joonud, kuid see ei olnud nii. Huntaugu peremees (Mihkel) ei jätnud seda jonni ka järgmise kahe päeva jooksul. Lõpuks ütles Mihkel kupjale, et ta võib saada Miina endale. Alguses oli ka ema selle vastu, et kubjas Miina endale võtab, sest ta tahtis Miinale ainult parimat. Huntaugu perenaine teadis, et kubjas on ahne, isekas ja palju muud halba. Lõpuks hakkas lisaks Huntaugu peremehele ka Huntaugu perenaine nägema kupjas rohkem head kui halba. Lõpuks, kui see päev kätte jõudis, mil kubjas pidi Miinat kosima tulema. Pool tundi enne kubjase saabumist oli Miina aidas riideid vahetamas, kuid kui kubjas kohale jõudis, polnud teda seal. Ta oli põgenenud. Hutaugu peremees jäi külaliste meeli lahutama kuni perenaine ja teised on Miina üleslaidnud ja tagasi tuppa toonud. Kuid see ei juhtunud. Miina oli kadunud. Kubjas vihastas ning ütles, et Miina just seda kosimise päeval pidi tegema.

Kombelised vaated

See nädal tegi guvernant mitu asja, mis parunessile ja parunile ei meeldinud. Esimene oli selline: vanemat sorti aednik oli võtnud võtnud Kuno,  Ada ja preili Marchandi ees mütsi maha ja ei olnud seda pähe pannud. Selle peale üritas guvernant seletada, et tal pole vaja võtta mütsi maha lase ja tema ees. Kuid aednik ei saanud hästi guvernandist aru, sest preili Marchand vehkis kätega ja rääkis saksa keeles. Lõpuks pani guvernant talle ise mütsi pähe. Pärast oli saanud ta parunessilt palju pahandada, et ta oli nii käitunud, sest muidu ei austata kõrgema klassi inimesi. Teine „pahategu“ , mis ta tegi oli selline: Kuno oli löönud teenijannat jalaga ainult selle pärast, et ta palus poisil lihtsalt aknalaualt maha tulla, et sealt tolmu pühkida. Preili Marchand aga karistas poissi „tunnivälise“ õppetööga ning lasi poisil vabandada teenijanna ees. Kolmas oli aga selline:  Lapsed ja guvernant olid läinud pikemale jalutuskäigule, mille ajal tuli preili Marchandil mõte külastada talupoegi. Ta küsis Kunolt ja Adalt, kas nad ei tahaks kaasa tulla. Lapsed olid nõus ning nad läksidki. Nad sattusid kogematta Uuetoa sauna, kus oli sees Päärn ja Päärna ema. Lapsed ja guvernant isegi jõid talupoegade tehtu kalja. Hiljem, kui paruness sellest teada sai, lasi ta teenijatel laste riided ära võtta ning kohe uued selga panna. Guvernant sai palju pahandada, et ta lasi lastel kalja juua talupegade kruusist. Guvernant ise oleks võinud aga lapsed...? Preili Marchand kaalus, et äkki peaks ta üldse sealt mõisat ära minema, sest ta ei saa õpetada lapsi nii, nagu ta tahab. Pärast rääkis ta uue paruniga, kes rääkis talle, kuidas Eestis asjad toimivad ja, kes pärast veenis teda ümbermõtlema.

Miina saatus

Miina oli juba 3 päeva kadunud. Perenaine ei osanud teda enam kuskilt otsida. Sel ajal kui ta mõtles, kus Miina veel võib olla, helises uksekell. Ukse taga oli Miina õde Mari. Ta rääkis, et Miina olevat tema juures ning ei tule enne tagasi, kui vanemad lubavad, et ei anna teda Kupja-Pritsule. Isa küll ütles, et kui ta vabatahtlikult ei tule, siis toob ta Miina koju vägisi, kuid lõpuks mõtles ta ümber ning lubas Miinal koju tulla. Mihkel läks linna ning nägi seal kupja isa, kes talle isegi tere ei öelnud, sest ta oli vihane tema peale, kuna Mihkel ja Miina olid alandanud tema poega. Õhtul sai Mihkel teada, et kubjas ootab teda kõrtsis. Huntaugu peremees läks sinna ning nad rääkisid seal juttu, kuidas kubjas saaks endale Miina. Kubjas tegi ettepaneku, et ta on väga lahke ja alandlik Miina suhtes ja äkki siis saab ta Miina endale naiseks võtta. Peremees nõustus ning nad võtsid üksteise terviseks viina. Kubjas küll käitus palju alandlikumalt ja hoolivamalt, kuid Miina ei võtnud vedu.

Odav tööjõud

Preili Marchand märkas talupoegade viletsat seisu. Mitte ainult selles mõisas, kus ta guvernant oli, vaid ka teisetes, mida te nägi, kui ta oma peremehega kaasa sõitis. Parun Herbert rääkis talle, et proovitakse talupoegade elutaset parandada, kuid see toimub väga aeglaselt. Siis küsis guvernant, et miks siin ei ole põllumasinaid, nagu välismaa. Herbert vastas, et siin on „odav tööjõud“ ja et masinad ja nende hooldamine on kallis. Ning iga asja tegemiseks on eraldi masinat vaja, talupojad aga teevad kõiki tõid ja tasuta. Preili Marchand nägi, et talupojad ja nende lapsed töötavad talvel oma kunkudes peeru valgel. Nad ketravad seal lõnga ja meisterdavad lusikaid jpm. Nad peavad suure osa oma käsitööst siiki mõisale loovutama. Peretütred peavad katrama mõisa jaoks eriti peenet lõnga ning kui perenaine näeb, et see on liiga paks, siis ta karistab neid rängema tööga.

Uus seadus tulekul

Kui Maapäeval räägiti uue seaduse tulekust, siis jõudis see sõnum peaaegu kohe talurahvani. Talurahvas suutis kõiki sõnumeid „tuulest lugeda“. Maa päevas oli seda juba arutatud 17 aastat kuid mingit uuendust ei olnud toimunud. Selle pärast mõni Talupoeg rääkis, et seda seadust ei tulegi. Parun Herberti isa püüdis aga et uusi seadusi ei tuleks, sest need oleksid talle kahju toonud. Ta mõjutas teisi Maapäevas.

Taim võõras mullas

Juliette Marchand hoidus nüüd pahandustest, sest ta teadis, et need tulu ei too. Ada Kuno enam ei läinud kituma guvernandi peale, sest Juliette hakkas neile aina rohkem meeldima. Tegelikult olid kõik preili Marchandiga rahul peale Adelheid von Heideggi, vanaparuni tütar ja uue paruni vanem õde. Adelheid kadestas Juliette tema välimuse, lauluhääle ja palju muu pärast. Kui Adelheidil oli sünnipäev, siis vihastas vana parunini vanem tütar eriti, sest kõik mehed soovisid Juliettega tantsida ja kuulata teda laulmas. Adelheid palus omaema aidata Juliette seltskonnast eemal hoida, kuid see ei õnnestunus, kuna mehed kutsusid teda üha uuesti ja uuesti tagasi. Juliette sai ka rääkida oma plaanidest talupoegadega, millele leidus paar toetajat. Üks vastuolijatest, kes oli kasvult suur ja tundus väga mehine, rääkis oma naiseliku häälega ühe loo, mis talupojad siis teevad, kui Juliette soov täide läheb. Preili Marchand hakkas naerma krahvi (see kellel oli selline naiselik hääl) hääle üle nagu ka paljud teised. Krahv õnneks ei saanud aru, et ta hääle üle itsitatakse. Hiljem läks Juliette raamatukokku, kuhu tuli ka uus parun Herbert. Nad rääkisid juttu, kuni astus sisse uue paruni ema. Paruness ütles Juliettele, et ta ei eputaks teiste ees oma oskustega ja läheks oma tuppa. Hiljem tantsusaalis küsiti Juliette järale, kuid paruness ütles, et preili Marchandil hakkas pea valutama ja ta läks oma tuppa.

Viimane abinõu

Opmann kutsus Huntaugu Mihkli enda juurde külla. Alguses arvas, et opmann räägib talle häid uudiseid, kuid ei. Opmann tahtis mõisa Miinat teenijaks. Mihkel heameelega ei tahtnud anda, kuid siis oleks ta opmanni välja vihastanud, kui ta ei oleks andnud. Järgmine päev läkski Miina mõisa tööle. Opmann tundus talle väga sõbralikuna. Tihti käis Miinat külastamas Kupja-Prits. Hiljem hakkas ka Miinal külas käima Päärn. Esimene kord, kui Päärn teda külastamas käis, siis oli Päärn natuke pahane, et Miina talle mõisa tulekutest ei rääkinud, kuid järgnevatel kordadel oli ta juba rahulik. Ühhel korrale sattusid Prits ja Päärn korraga Miina juurde. Prits tahtis Päärnale kallale hüpata, kuid Miina takistas teda. Siis jooksis kubjas opmanni juurde kituma. Kui opmann kohale jõudis, siis ajas ta nii Pritsu kui ka Päärna köögist minema ja ei lubanud neid sinnaa tagasi.

Uus seadus väljas!

Lõpuks tõlgiti uus seadus eesti keelde ja jagati igasse valda laiali. Loomulikult läksid kõik külamehed uudistama uut seadust. Enamik ei osanud neist lugeda, kuid need kes oskasid, need lugesid teistele selle teksti veerides ette. Talupojad otsisid sealt sõnu nagu „prii maa“ ja veel selliseid sõnu, mis kergendaksid neil olukorda, kuid nad ei leidnud selliseid. Kuid õnneks leidsid nad sealt selliseid lauseid, kus räägiti, et nad saavad 100 vaba päeva rohkem ja nad peavad vähem mõisale andma. Eriti rõõmustas neid aga see, et nad ei pea enam kirikule tööd tegema. Nad uurisid seadusi isegi öösiti. Raamatusse oli lausa kirjutatud midagi vene keeles. Selle lugemiseks kutsusid nad Oti, vana ning ühe silmaga soldati, kes oskas ainukesena vene keelt, kohale. Talupojad lootsid, et seal on keisri allkiri, kuid seda nad oma nördimuseks ei leinud. Järgmine päev läksid nad mõisa, et rääkida uue paruniga seadustest, kuid Herbert oli ära sõitnud Tallinnasse. Nüüd ei jäänud neil midagi muud üle, kui rääkida vana paruniga, kelle uus hoone oli maha põlenud ja sellepärast pidi ta oma poja mõisas elama, kuni talle uus ehitatakse. Kui nad vana paruniga rääkisid, siis vihastas vana parun ja ütles, et see seadus hakkab kahtima alles kümne aasta märast ja et nad peavad sel ajal ikka mõisale ja kirikule teotööd tegema. Külamehed olid selle uudise pärast nördinud ja läksid koju. Nad otsustasid, et kui uus parun tuleb, et siis nad räägivad temaga.

Sõit mahtrasse

Kui mehed tulid mõisast tagasi, rääkimast uue paruniga, olevat uus parun sama juttu nagu vanagi rääkinud, kuigi natukene sõbralikumalt. Mehed olid pettunud. Õhtul kui Päärn koju läks, siis kutsus Uustoa Jüri Päärna kaasa Mahtrasse, tema sugulase juurde. Nii nad läksidki sinna. Kui nad Ants Tertsiuse (Jüri sugulase) ukse juurde jõudsid ja selle avasid, nägid nad, et seal toimub koosolek. Teemaks oli sealgi uus seadus. Mahtra meestele olevat pakutud raha töö eest, kui kohus nad õigeks mõistab. Kuna oli juba hilja, siis jäid Päärn ja Jüri Antsu juurde ööseks. Teenija oli neile põrandale asemed teinud. Hommikul läksid nad tagasi Juuru. Nende imestuseks oli seal rohkesti rahvast, „köstripühast“ hoolimata. Ka seal räägiti uuest seadusest. Ka isegi kõige selgem pea ei oleks saanud midagi aru mis on õige, sest kõigil olid seal omad arvamised. Külamehed teadsid, et nad saavad kirikuhärralt midagigi teada, kuna kirikuhärra on nende hingekarjane ning siis ta peab neile vähemalt poolenesti tõtt rääkima.

Juuru kirikuhärra juures

Külamehed läksid kirikusse kirikuhärralt nõu küsima, et kas nad on seadusest õieti aru saanud, kuid kuna kirikuhärral oli vaja veel inimene maha matta ja pruutpaar laulatada, siis ei saanud hetkel kirikuhärra nendega kohtuda. Aja viiteks läksid mehed kiriku kõrval asuvasse kõrtsi. Ka seal rääkisid nad „uuest vakuraamatust“. Kui lõpuks kirikuhärra vabaks sai, siis rääkisid talupojad oma murest, seoses paragrahv 127-ga, talle. Selle paragrahvi järgi ei peaks nad abitegu tegema, kuid mõisahärrad ikkagi sunnivad neid. Kirikuhärra ei olnud „vakuraamatut“ läbi lugenud ning selle pärast võttis ta selle kohe riiulilt alla ja hakkas lugema. Ka tema ütles, et nad ei pea selle raamatu järgi abitegu tegema, kuid tema arust on see kusagil mujal kirjas. Hiljem kui mehed kiriku juurest lahkusid, siis nägid nad Päärna. Päärn rääkis, et teomees Purilast oli käinud mõisaga kohtus ning taheti talle selle eest naha peale anda, kuid õnneks siiski ei antud ning ta sai tulema sealt terve nahaga. Külamehed otsisid Antsu üles ja kuulasid tema juttu kohtus käigust.

Ants Velt käib mõisaga kohtut

Ants Velt tahtis kohtusse minna, sest ta naine, kellel polnud ühtegi tükki maad, pidi mõisale tööd tegema. Kuidt Ants tahtis, et keegi temaga kaasa tuleks. Ta püüdis veenda mitmeid, kuid tulutult. Õnneks andis hiljem järele Tõnu Jüri. Nii nad läksidki kahekesi kohtusse. Alguses läksid nad aagerehti kohtusse. Nad jõudsid sinna kell kümme. Kirjutaja arust oli Ants purjus, kuid Ants väitis vastu.Kirjutaja ähvardas teda peksuga. Aagereht ütles, et kui naisel on mõni loom, et siis ta peab mõisale tööd tegema, kuid Antsu naisel ei olnud ainustki looma. Selle peal Aagereht vihastas. Siis ütles Ants, et nii oli vakuraamatus ja nii on seaduste järgi, et ta naine ei pea käima mõisas tööl, kui tal pole maad. Siis taheti talle vitsa enda, sest ta oli kohtuniku väla vihastanud oma julgusega. Hiljem mõisteti ta siiki õigeks ja saadeti kirjaga oma koju, et see kiri hiljem mõisa viia, kuid Ants ei kuulnud, kuhu ja seega läks tagasi ja küsis. Talle taheti selle eest vitsa veel anda, kuid õnneks siiski ei antud. Kui ta kirja opmannile oli andnud, siis opmann ikka ei tahtnud lasta naist töölt lahti. Kevadeni ei läinud Antsu naine mõisa tööle, kuid ühel päeval kutsuti teda ja öeldi, et kui ei tule, siis võetakse neilt koht ära. Ants siiski võttis linad ja viis need koju naisele ketramiseks.

Herberti Paleus

Parun Herbert Heidegg tundis preili Marchandi vastu midagi, kuid ta alguses ei mõistnud seda. Ema rääkis temaga preili Marchandist, et ega Herbertil temaga mingeid plaane pole, nagu näiteks temaga abielluda. Alles siis mõistis Herbert, et ta on guvernanti armunud. Ta ütles emale, et preili Marchand hoiab temast eemale ning arvatavasti ei meeldi ta (Herbert) preili Marchandile. Aga siis ema küsis uuesti temalt, et kas ta soovib siis guvernandiga abielluda. Herbert vastas jaatavalt. Ema solvus selle peale ning ütles, et tema ja ta isa igatahes seda ei poolda, et parun abiellub alamklassist inimesega. Herbert rääkis, et ka Juliette pidi olema Prantsusmaal ühest paruni perekonnast. Ema läks ruumist minema ja kutsus Herbertiga rääkima vana paruni (Herberti isa). Isa rääkis peaaegu sama juttu nagu emagi. Ta rääkis Herbertile, et ta vaataks ringi, sest seal on veel ilusaid naisi, kes on heast perekonnast ning et kui Herbert abiellub Juliettega, et siis jääb ta pärandusest ilma. Nende jutuajamine lõppes. Siis leidis Herbert Juliette üles. Ta oli otsinud juba pikka aega võimalust Juliettega nelja silma all rääkida. Herbert ütles preili Marchandile, et ta armastab teda. Juliette rääkis, et see tooks mõlemale kahju kui nad abielluksid ja et parun ei armasta teda tegelikult, sest Juliette ei ole tema jaoks loodud. Sisemas armastas Juliette Herbertit, kuid ta püüdis siiski olla eemal Herbertist, sest muidu võivad pahandused tekkida.

Kel vägi, sel võimus

Miina sai tööt mõneks päevaks lahti. Ta läks kohe Uuetoa sauna, Päärna ja Päärna ema juurde. Päärn oli üllatunud, et Miina sinna tuli ja et ta töölt lahti sai. Miina rääkis, et mõisas on päris hea elu, ainult, et opmann käib teda seal kiusamas, kui see purjus on. Miina rääkis, et see laupäev pidi olema suurem jooming opmanni juures. Sellest jutust peale hakkas Päärn sisimas muretsema Miina pärast. Päärn läks laupäeval kõrtsi ja peale seda mõisa Miina järgi valvama. Päärn nägi, et opmann jõi ennast täis, suitsetas, imetles ennast ja läks Miina ukse juurde ja lõi selle maha. Päärnal oli võetud igaks juhuks murtud võsast ka üks paks oks, kuid mille ta kahjuks aknast sisse ronimisel kaotas. Päärn nägi, et opmann tahab Miinale halba teha ning kargas opmannile nagu kiskja selga ja peksis teda. Ta leidis ka akna alt oma kaika ja peksis teda sellega. Opmann nägi vilksamisi veel Päärna nägu ja kukkus siis pärandale maha. Opmann oli oimetuks löödud. Miina ehmatas, et äkki opmann suri ära, kuid lõpuks kuulis ta kerendusega, et opmann norskab. Miina käskis Päärnal ära minna, sest muidu võib tekkida tal pahandusi. Järgmine päev, lõuna ajal ärkas opmann üles ja rääkis Miinale lõigest, mis eelmine õhtu oli toimunud. Opmann teadis, et Päärn oli teda rünnanud ja Miina oli kaasa aidanud. Ta ütles, et mõlemad saavad 500-600 piitsahoopi ja palju muud veel. Miina küll püüdis andestust paluda, kuid see ei õnnestunud. Hiljem andis opmann järele ja ütles, et kui Miina ennast parandab, et siis laseb talle vähem hoope anda. Öösel käis opmann vaatamas Miinat, kuid teda ei olnud voodis – ta oli Uuetallu läinud. Järgmine hommik oli opmann jälle vihane, et Miina ei olnud oma voodis ja ütles, et Miina siiski saab kõik hoobid nagu ka Päärn ning Miina isa maja võetakse ära.

Kel võimus, sel õigus

Opmann Vinter läks paruni juurde kaebama Miina ja Päärna peale. Paruni juures oigas ta, nagu oleks tal jube valus. Opmann valetas parunile, et Päärn olevat Miina juures maganud ja siis teda kaikaga peksma hakanud. Vana parun ütles, et seda mõrtsukat ta teab ja et sellele tuleks anda kõvasti hoope haagikohtus. Nii siis määratigi Päärnale 80 hoopi ja Miinale 18 hoopi. Opmann luges neid hoope, mis Miinale anti. Kui 18 sai täis, siis lasi ta veel edasi ja edasi anda neid hoope. Ta nautis teiste karjeid ja verd lendamas. Lõpuks, kui 30 hoopi sai täis, siis ta lasi lõpetada ja selja silgu soolveega ülekallata. Miina selg oli nii valus, nagu see põleks. Kui Miina endale riideid veel selga pani, ilmus välja kubjas. Ta rääkis Miinaga irvitavalt ja ütles, et kui ta oleks kupjaga abiellunud, siis ei oleks seda juhtunud. Miina sülitas kupjale otse näkku. Siis astus piitsutaja vahele ja ütles kupjale, et ta vaese tüdruku rahule jätaks. Teel koju nägi Miina Mai-d. Mai ei tundnud teda kohe ära. Kui lõpuks Mai mõistis, et see on Miina, siis ta küsis, et mis juhtus. Miina rääkis kõigest Mai-le. Mai küsis, et millal siis Päärn pidavat minema ja Miina ütles, et täna õhtul arvatavasti, kuigi ta ei teadnud, et alles homme hommikul. Kui Miina koju jõudis, siis ta ei jõudnud enam oma jalgagi üle lävepaku tõsta. Järgmise päeva õhtul oli jälle Uustoa saunas kõvasti seljamäärimist. Päärn sai ju 80 hoopi.

Uut seadust uuritakse edasi

Ants läks jälle linna nõu küsima seaduste kohta, kuid kõik kohtuhärrad olid, kellet ta küsis, mõisnikud. Ants soovis vene keelst seadustiku kuid keegi ei andnud seda, üks isegi kärkis temaga, et sa oinas ei oska maakeeltki, milleks sul venekeelset vaja on. Ants käis ka krediidikassa teenri nõu küsimas, kuid see vastas, et ta räägib ainult mõisnikutega. Kahjuks ei aidanud ka Antsu sugulane, üks kaupmees. Ta (kaupmees) ei tahtnud, et kummalegi neist pahandusi tekiks. Ants tuli sama targalt linnast tagasi. Järgmisel õhtul tuli talitaja (Antsu) juurde palju rahvast. Nad ei olnud nõus enam mõisale sõnnikut vedama. Seega läks ants härra von Helffreichi jutule. Härral oli kiire, seda oli näha sellest, et ta sõrmedega laul koguaeg klõbistas. Ants rääkis talle, et talupojad tahavad sõnnikuveo poolest kergendust. Härra küsis, et kas Ants ise ka soovib ning ants ütles, et see paha küll ei teeks. Härra von Helffreich ütles, et Mahtras jääb niikaua vana seaduse järgi kuni kästakse. Härra läks ära ja ütles veel, et kui mingeid küsimusi veel tekib, et siis mingu opmanni jutule. Ants rääkis talupoegadele, et mis härra oli öelnud. Talupojad ütlesid,et nemad pole nõus sellega. Ants läks nüüd opmanni juurde ja ütles, et talupojad ei vea sõnnikut. Opmann ütless, et kõik lähevad aagrehti juurde. Ants palus, et äkki saab seda veel rääkida, et nad siiski ei peaks minema, kuid opmann ütles, et kui nad meelt ei muuda siis ei saa. Ants ütles, et kõik, kes ei soovi sõnnikut vedada, et need peaksid minema. Opmann nõustus ja ütles, et otsigu need üles homseks hommikuks, kes ei nõustu,



Kurbmäng algab

Mahtra talupojad, need kes ei olnud nõus sõnnikut vedama, kutsuti Habajale haagikohtu ette. Mehed mõtlesid, et kui nad tahavad, et uus seadus kehtestataks, et siis peaksid nad minema ja selle eest seisma, kuid neid takistas Miina. Miina oli tulnud jooksuga Mahtrasse. Ta rääkis, et olid kutsutud viie valla talitajad kokku ja need keldrisse luku taha pandud. Sinna olid tulnud 600 soldatit laetud püssidega.Seal olid soldatid pekstud üht meest piitsaga 110 korda, et ta vannuks vana seadust, kuid see ikka ei vandunud. Teised mehed lõid kartma ja vandusid alla. Mehed mõtlesid, et nad lähevad kirikuhärra juurde ja paluvad, et ta kirjutaks haagikohtule, et nad ei tuleks Mahtrale. Teel kirikusse nägid nad ka ühta kohtuniku, kellel nad palusid kirikusse kaasa tulla. Nii nad siis läksidki koos kohtunikuga kirikusse. Kirikus palusid nad kirjutada haagikohtule, kuid kirikuhärra ei kirjutanud. Ta ütles, et ainult siis kirjutab, kui mehed teevad mõisale tööd. Nii siis pöörduski Ants koos meestega tagasi kõrtsi. Seal nad pidasid nõu, et mis teha. Ants läks minema kindla plaaniga Liivimaale jõuda ning palus meestel tema naisele ja lapsele öelda, et nad ei muretseks. Ants läks alguses Atla küla poole, et sealt hobusega edasi minna. Atla külla tuli kirikuhärra saadetud vanker, kes otsis Antsu. Tallipoiss ütles, et ta ei tea kes Ants on ja kus ta võiks olla, sest tema pole ühtgi antsu näinud. Külas sel ajal mõeldi minna metsa redule, sest muidu saavad nad asjata piitsa. Seda nad tegidki. Kui kohtumõistjad tulid külla, siis nägid, et külas on haudvaikus ja, et kedagi ei ole seal.

Võimsad mõjud

Proua von Heidegg oli rõõmus, et preili Marchand lükkas Herberti abielu ettepaneku tagasi. Kuigi peaks see väga alandav olema tema jaoks, kuid see siiki ei ole. Preili Marchand oli oma toas, kui Mai ja Tohver sisse astusid. Nad rääkisid vreilenile Miina ja Päärna loo, kuid Miina ei tahtnud seda hästi uskuda, sest see oli nii julm. Mai ja Tohver palusid sellest parunile rääkida. Juliette ütles, et ta üritab, kuid ei saa pead anda, et see õnnestub. Nüüd otsis Juliette parun Herbertit. Ning ta leidistki. Parun suitsetas rõdul sigaretti ning tuli ise Juliette juurde. Herbert ütles, et ta on jälle pikka aega oodanud võimalust Juliettega kohtumiseks. Preili Marchand rääkis Herbertile kõigest, mis Mai ja Tohver olid talle rääkinud. Herbert hakkas juba kahetsema, et ta oli lasknud Miinat ja Päärna karistada. Ta mõistis ka, et opmann on valelik, kuigi enne oli opmann ta silmis üks usaldusväärsemaid mehi. Uue paruni silmis oli preili Marchand liiga karm „kohtunik“. Juliette vabandas oma otsekohesuse pärast, kuid perun Herbert ütles, et paremat nõuandjat ei saakski ta soovida.

Äikesepilved

Peremehed olid kutsutud 31. maiks mõisa, kuid need ei tulnud. Siis määrati uua aeg – 2. juuni, kuid ka siis ei tulnud nad kohale. Nad kartsid, et nad saavad kepi- ja vitsahoope. Nad varjasid ennast rabas. Ainuke, kes oli külla jäänud oli Mihkel Pärtel. Kubjas ütles, talle, et ta otsiks mehed üles ja tooks nad mõisa. Mihkel püüdis käsku täita, kuid mehed keeldusid metsast välja tulemast. Mehed otsustasid, et nad enam ei varja ennast ja et kutsuvad endale teistest valdadest abi, sest homme pidavat tulema soldatid Mahtrasse. Käskjalad saadeti välja abi kutsuma. Sel ajal läksid aga teised külamehed kirikusse mehi juurde tooma. Kõik nõustusid tulema. Kirikuhärra küll üritas neid ümber veenda, kuid tulutult. Mehed olid terve öö üleval ja jõid kõrtsis õlut enda julgustamiseks. Sinna sõitis kirikuhärra, kes veel üritas neid ümberveenda, kuid ka see kord ei õnnestunud. Siis ütles kirikuhärra neile, et nad mõtleksid oma naistele ja lastele ning see puudutas nende südameid. Kuid siis astus sisse üks kolletava näoga naine, kes talumehi innustas. Kirikuhärra saadeti sõimu teel minema.  Kirikuhärra läks mõisa hoiatama, et need soldateid juurde tooks. Neid kutsuti juurde Habjast. Ka Päärn kutsus mehi Vaitlalt kokku. Mehed tulid kõik, sest neid innustas vaatepilt, et talupoja sulane kutsub neid, et tema võitleb nende eest. Hommikul kihas mahtras talumeestest. Neid oli seal tuhandeid kokku tulnud erinevatest valdadest ja neid tuli veel juurde. Mõisa väravate taga seisid soldatid püssidega nagu kivikujud.

Mahtra sõda

Mõisa poole ratsutasid 2 soldati vormides meest. Eelsõitja oli ohvitser ja tema kaaslane oli lihtsoldat, vist väeülema teenija. Nad mõlemad olid üllatunud sellist suurt rahvamassi nähes. Nad ootasid ainult mõnda sada talupoega, kuid seal oli neid paar tuhat. Mõlemad pääsesid napilt mõisaväravatest sisse ilma, et oleks viga saanud. Kuid talupojad trügisid väravatest sisse ja võtsid kärust aiateibaid. Soldatid olid hirmul. Nad otsustasid, et ei ärrita talupoegi nii kaua, kui abiväed on saabunud. Nad pakkusid talupoegadele hõberaha, kuid see lisas õli tulle. Talupojad polnud raha oma kätte veel saanud ning see pärast tahtsid seda kõik. Soldatid andsid seda ainult lärmakatematele. Talupojad soovisid, et soldatid ära läheksid, kuid soldatid ei saanud eesti keelest aru ning talupojad ei saanud vene keelest aru. Rahvamassi seest ilmus välja üks kunagine soldat, kes oskas natuke vene keelt ja kes ära seletas, mis talupojad tahavad. Soldatid ütlesid, et nad peavad seda valvama ja ei tohi sealt lahkuda, sest muidu saavad nad hiljem palju karistada. Kuid joobunud talupojad läksid aina hullemaks. Mõned neist juba tikkusid soldatitele kallale, et püsse oma kätta saada ja nendest proovida lasta.  Lõpuks kargas Jüri Tork Ühele soldatile kallale ja rebis talt pagunid ära. Soldatid avasid tule tema pihta. Sõda nõudis esimese ohvri. Nüüd jooksid talupojad soldatitele kallale oma teivaste ja vaiadega. Soldatid tulistasid, kuid talupegi ei tahtnud ikka vähemaks jääda. Paljud soldatid trügisid talupoegadest läbi, tääkidega endale teeda tehes ja jooksid kogust jõust minema. Mõned neist hüppasid hobuste peale. Laiming tõmmati jalgupidi hobuselt maha, kuid kuidagi õnnestus ka temal minema saada hobusega. Talupojad ajasid neid nüüd taga. Adra Mihkel hüüdis, et maameest võit, kuid sel samal silmapilgul lasi üks soldat ta maha ja ütles,et küll ma sulle näitan, kelle võit on. Soldatid jooksid laadides ja siis tagaajajaid lastes. Paljud neist püüti kinni ning rööviti nad paljakas. Ohvitser oli saanud surma nii, et tal oli nägu ja pea lõhki, pluss silm veel välja voolanud. Ellu jäänud soldatid nägid abivägesid ja läksid neile vastu. Kuid ka abivägedega ei suudeta talupoegi võita, seega soldatid ei läinudki enam võitlusesse. Nad pöördusid tagasi.

Opmann Rosenberg

Opmann Rosenberg nägi, et soldatid on ümber piiratud. Ta teadis, et talupojad tulevad mõisa sisse. Opmanni naine ja ämmaemand ütlesid, et ta keeraks uksed lukku. Nii ta tegigi. See hetk kui ta just eeskoja ukse sai suletud, löödi maja välisuks maha. Talupojad tulid ka selle toa juurde, kus Opmann ennast peitis. Talupojad ütlesid, et nad ei tee talle midagi halba, kui ta ukse avab ja räägib neile uuest seadusest. Opmann oli kahe vahel, kuid siiski lõpuks avas. Ta rääkis talupoegadega uuest seadusest ja kinnitas, et nad siiski peavad „orjama“ mõisa. Mõned talupojad said vihaseks ja läksid opmannile kallale. Opmanni naine üritas oma meest kaitsta kuid ta ei suutnud, sest talupojad viisid ta teise tuppa ja hoidsid ust kinni. Talupojad peksid opmanni ja rebisid tal riideid puruks. Mahtra mehed üritasid opmanni kaitsta, sest tema polnud neile midagi teinud ja teiseks tulid ju talupojad sinna ainult selle pärast, et Mahtra mehi kaitsta vitsutamise eest ja seda olid nad ju teinud. Mahtra mehed viisid opmanni teise tuppa peitu, kuid teised talupojad nägid nende kavatsust läbi ja üritasid opmanni ikka peksta. Üks talupoeg tuli karusmarjast vitsaga opmanni peksma. Opmann palus, et teda ellu jäetaks ja et ta siis annab neile kõik oma vara ja läheb linna elama. Kuid talupojad ütlesid, et nad saavad selle vara ka siis kui ta surnud on. Teiste valdade talupojad varastasid mõisast asju ja neid asju, mida ei saanud kaasa võtta, need lõhuti ära. Enam ei pekstud opmanni nii palju, sest talupoegadele pakkus rohkem huvi asjade saamine. Järsku üks mees hüüab, et mõis põleb. Talupojad jooksid minema ning ka opmann pääses elusalt. Natuke maad mõisast eemal meenusid opmannile ämmaemand ja ta naine. Ta läks mõisa vaatama, kuid neid ei olnud seal. Nad olid juba mujale põgenenud. Opmann ise läks teiste valdade vanemate juurde ning sai sealt riideid.

Võidupidu

Vahvad sõjamehed tundsid, et nad vajavad keelekastet. Nii siis murtigi mõisa viinaaita sisse, kus oli palju piiritust. Seal oli seda üle kolmekümne aami – pese või pead. Mehed jõid ennast täis. Nees, kes vahepeal olid magama suikunud ja siis ärganud, need ei saanud üldse millestki aru, et kus nad on või miks nad siin on. Miina oli tulnud mõisa, et kutsuda Päärna ja Uuetoa Jüri tagasi koju, oma emade eest hoolitsema. Päärn oli nõus, kuid ta ei teadnud, kus on Jüri. Nad otsisid teda, kuni leidsid ta ühest kambast, kes jõid ohtralt piiritust. Muidu Jüri ei olnud jooma mees, kuid see kord oli ka tema purjus. Miina nägi, et Päärna käsi on katki ja et nii saadakse aru, et tema üks sõdijatest oli. Jüri kallas Päärna käe peale piiritust, mis haava puhastas ja Miina sidus selle kinni. Miina ütles, et Päärn hoiaks kätt nii, et keegi ei näeks, et see katki on. Nii siis läksidki Jüri, Miina ja Päärn tagasi Vaitla poole. Teel sinna küsis Miina, et ega nad ei võtnud mõisast midagi. Päärn ja Jüri tunnistasid üles, et nad olid võtnud sealt. Päärn oli võtnud Miinale põlle ja Jüri oli võtnud kingakujulise tuhatoosi ja hõbelusika. Miina viskas need üle vankriääre. Rahvasuu räägib, et üks soldat, kellel oli purustatud lõualuu palus midagi vene keeles, kuid ei saadud aru, mida ta räägib. Ta näitas käega hirmsa haava peale, näitas sõrmega pähe, suhu ja anus hingelõhestavalt edasi. Ta tahtis arvatavasti, et talupoeg ta piinad lõpetaks, kui talupoeg arvas, et mees talt märjukest palub. Nii siis tõigi talupoeg talle piiritust ja pesi sellega natuke ta nägu verest puhtaks, kuid see tegi soldatile põrguvalu. Soldat jõi piiritust kuni ta unne suikus.

Kui ori murrab ahelaid

Vaitla mõisas kuulis vanem parun Heidegg, et talupojad on läinud Mahtrasse, Mahtra talupoegi kaitsma vitsutmaise eest. Ta arvas, et soldatid ajavad nad oma püssidega kohe minema, kui soldatid neid ähvardama peaksid. Mõlemad parunid, nii Herbert kui ka Rüdiger läksid külasse talupoegade juurde. Rüdigeril oli plaan neile nahapeale anda. Külast leidis ta ainult ühe mehe. Järsku kostus sealt poolt püssipauke, kuid need jäid aina harvemaks. Sel ajal hüppas talupoeg hobusele ja kappas Mahtra poole. Rüdiger küll hõikas, et ta tagasi tuleks, kuid mees ei teinud kuulmagi. Rüdiger lasi Vinteril käskjala Mahtra poole saata, et teada seeda, et mis seal toimub. Herbert ja Rüdiger läksid mõisa poole. Kodu ukse juures tõttasid neile vastu Adelheid ja  Ada, kes pärisid neilt paukude kohta. Herbert märkas Mahtra poolt suitsu ning sai aru, et mõis on põlema pistetud. Ta ütles seda ka teistele. Adelheid sattus paanikasse. Ta tormas Ada ja Kuno kaenlas ja karjus, et hobused aetaks ette. Herbert ja Rüdiger üritasid teda maha rahustada sellega, et Käskjalg ütleb neile, mis päriselt lahti on ja et äkki pole midagi juhtunud. Nüüd jõudis ka käskjalg, kes rääkis, et mõis ja kõrvalhooned on põlema pistetud ja lähemale ei saanud minna, sest leegid kõrvetasid seal väga hullusti. Ta rääkis ka, et talupojad on hakanud sealt liikuma. Adelheid ütles, et kas tal polnud mitte õigus. Nüüd aeti hobused ukse ette ja sõideti minema. Maha jäid ainult preili Marchand ja Herbert. Mõni päev hiljem tuli haagikohtunikult kiri, et saadetkase neile abiväed. Nüüd saatis Herbert jällegi kirja oma vanematele, et kõik on korras, asjad puutumata, talupoegi pole tulnud ja abi on teel. Rahvasuu räägib, et ka ühed lahkes ja heasüdamega saksad olid Tallinnase läinud, sest nad kartsid, et seal sama juhtub nagu mahtraski. Nende teener ütles, et neile ei tehta midagi, kuid siiski nad ei usaldanud teenrit. Nad sõitsid Tallinnasse. Kui nad olid tagasi tulnud, siis nägid nad, et kõik nende vara on puutumata.

Pärast sõda

Pärast sõda kartsid Mahtra inimesed, et teiste valdade talupojad ja uus soldatite armee tuleb neil küla põlema panema. Sama hirmu tundsid ka teiste valdade talupojad. Osa nende hirmust õigustas ennast. Täpsemalt, kutsuti abiväge Peterburist ning läkitati Kroonlinnast neli jalaväge suurtükke. Nüüd käidi külades mehi kinni võtmas. Paljud andsid teisi üles, et ise nii suurt karistust mitte saada. Kuid see neil ei õnnestunud, neile anti sama suured karistused. Kõige suurem kaebaja oli Päärn Valk. Ta ütles ohvitseridele, et kes olid võtnud mõisast asju ja kuhu olid nad need pannud. Need, kelle peale ta esimesena kaebas olid Ants Laur ja Ants Käsper. Ohvitserr käskis neil asjad välja tuua, kuid nad olid vist liiga täis või liiga ehmatunud, igatahes nad ei leidnud neid enne üles, kui terve haopinu oli lahti laotud. Kui Ants Tertsius parajasti oli rohuaias, võtsid soldatid ta kinni. Teda süüdistati mässu algatamises ja teiste mässu kaasamises. Ta viidi ühte ruumi, kust ta nägi lähedal õue peal seisvat kahte meest. Opmann Rosenberg ütleb neile, et nad lihtsalt tunnistaksid, et Ants neid käskis ja siis nad ei saa karistada. Loomulikult tegidki mehed nii. Ants karjus neile veel, et nad valetavad. Kui ants kohtu alla läks, siis rääkis ta seal, et tema ei olnud seal sõjas, vaid tema oli olnud hoopis Kärus ja pärast läinud vene preestri juurde. Kuid siiski määratakse talle 1000 hoopi ja kui ta siis veel elus on, siis lastakse ta maha. Ka põgenema saanud soldatid näitasid inimeste poole, keda nad arvasid süüdi olevat. Kõik, keda soldatid süüdistasid, määrati süüdi. Süüdimõistetud viidi Siberisse rongiga. Neid olid veel vaatama tulnud naised ja lapsed. Nad vaatasid rongi poole kuni viimane helk oli kadunud.

Juliette’i viimane palve

Parun Herbert oli kindel, et ta peab oma lubadust pidama, mis ta Juliettele oli andnud. Herbert tahtis opmann Vinterile karistuse määrata. Kuid enne ta pidas oma isaga nõu. Alguses ei olnud Rüdiger nõus, kuid siiski suutis Herbert tema nõusse rääkida. Noor parun rääkis Vinteriga nii, et ta saaks aru, et Herbert teab kõikest, mis oli juhtunud. Nii tunnistaski opmann üles. Herbert tahtis ta lahti lasta, kuid ta isa ei lubanud. Herbert proovis teha nii, et Vinter ise lahkub. Herbert ütles talle, et ta peab Miina ja Päärna ees vabandama ja Miinale 20 rubla kahjutasu maksma. Vinter ei olnud sellega nõus ning ütles, et otsigu sel juhul endale uus opmann. Kui opmanniga räägitud, läks ta preili Marchandile uudist teatama. Teel Juliette juurde, tuli talle vastu Mai, kes ütles, et preili Marchand ootab teda. Herbert astus sisse. Juliette rääkis talle seda, mis Mai oli talle rääkinud. Juliette kutsus sisse Mai ja Miina, et nemad ise Herbertile ütleksid, mis viga. Mai ja Miina rääkisid, et nende mehed olid käinud Mahtras ning Päärn oli saanud vigastada ning nad paluvad andestust parunilt. Parun ütles, et kuna nad olid seal mässanud, siis ei saa ta neile andeks anda. Kuid Mai ja Miina hakkasid selle peale nutma. Herbert märkas, et ka Juliettel pisarad voolavad. Juliette ütles, et see oleks ta viimane soov, et Herbert aitaks neid inimesi. Juliette ütles, et ta mõtleks nende emadele, kellel poleks siis enam toitjaid. Herbert nõustus. Järsku oli kuulada õuest marssimise häält – soldatid olid kohale jõudnud. Miina ja Mai läksid metsa ja kutsusid Päärna ja Jüri mõisa. Herbert küsis neilt, et kas nad oskavad puutööd. Mõlemad jaatasid. Herbert andis neile veel kirja, et nad saaksid minna uut mõisa ehitama, mis oli enne maha põlenud (mitte Mahtra). Herbert palus veel, et Päärn kellegile oma käsi ei näitaks. Juliette ja talupoegade naised tänasid Herbertit.

Lahkumine

Herbert ja Juliette olid saanud Herberti vanematelt kirja. Herberti omas seisis, et ta (Rüdiger) jääb koos perekonnaga linna ning preili Marchandile, et ta võib minema hakata Vaitla mõisast, sest Adale ja Kunole pole vaja enam sel poolaastal õpetajat. Herbertit kurvastas aga see. Herbert üritas veel Juliette südamele tormi joosta, kuid tüdruk tõrjus ta tagasi. Juliette mõistis, et ta ei taha kogu oma elu Herbertiga koos elada. Juliette tegi selles otsuses veel kindlamaks juhtum, mis enne Mahta sõda oli toimunud: Herbert oli harjunud ühe naisega ja siis talle kaks korda näkku löönud. Lahkumisetund oli kätte jõudnud. Aednik tõi Juliettele lillekimbu. Preili Marchand arvas, et selle oli saatnud Herbert, kuid kui ta küsis seda aednikult, siis see vastas, et selle oli saatnud Gottlieb Lustig. Juliette palus oma ametikaaslasel tulla tema juurde. Härra Lustig punastas. Juliette tänas teda kingituse eest ning ütles, et lisaks õpetajale on Gottlieb ka väga tark looduses. Siis andis Gottlieb talle veel ühe väikese raamatu, kuhu olid kirjutatud üles suuremad sündmused Vaitla mõisas ja Prunu Rüdiger von Heideggiga. Juliette luges esimest lehekülga ja küsis imestusega, et kas Rüdiger oli olnud haagikohtunik. Gottlieb noogutas. Härra Lustig küsis Juliettelt, et kas ta võib kirjutada talle. Juliette ütles, et võib ja küsis seda sama vastu. Ka Gottlieb nõustus. Nüüd olid nad Juliette sõnul kirjasõbrad. Gottlieb ütles, et ärgu siia aadressile talle kirja saatku, et ta läheb Riiga õpetajaks. Julietta Marchand sõitis minema. Talle lehvitasid veel Mai ja Miina, kes nutsid „hea preili“ ära mineku pärast. Juliette nägi väljas soldateid, kelle keskel talupojad kurvalt kõndisid. Juliette arust oli see liiga kurb. Ta luges Gottliebi kirjutatud raamatut, kuid ka see oli liiga kurb. Ta pani silmad kinni ja jäi magama, et enam mitte näga seda vaest ja õnnetut maad.

Kurbmängu lõppvaatus

Sünmusi Mahtras hakkas uurima üks komisjon, kus enamus olid mõisnikud. Loomulikult olid namad talupoegade vastu. Ants Tertsius määrati süüdi ja ta pidi 1500 vitsahoopi ja kui ta veel siis surnud pole, siis maha lastama. Ants viidi kongi. Seal ta küsis oma kõrval kongis olevalt, et kuidas on vene keeles, et „mina olen süüta“. Teises kongis olev talitaja vastas: „ Ja ne vinavat, kak drugi dooma vinavat“ Seda ütles Ants ka „15 kindrali kindralile“. Viimane küsis selle peale, et kas ta vene, prantsuse või saksa keelt oskab. Ants vastas, et ei oska. Kindral ütles, et väga hea, et ennast süüdi tunnistab. Kohtus määrati Antsule ainult 100 vitsa hoopi, sest ta oli 97 numbri all õigeks ja 3 numbri all süüdlaseks mõistetud. Ants päris, et milles ta siis süüdi on. Kohtunik luges need ette, kuid Ants ütles rahulikult, et ta ka nendes süüdi ei ole. Kui uudis Mahtra sündmustest hiljem ka keisrini jõudis, ütles keiser, et surmanuhtlused jäävad ära. Kui karistamiseks päev kätte jõudis, pidid igast talust keegi inimese saatma, kes peab vankri esimeserd rattad, kotitäie kõlkaid ning labida ja luua kaasa võtma. Labidas ja luud olid nuhtluseplatsi lumest puhastamiseks. Karistus platsi ümber oli palju rahvast, kes oma tuttavatega hüvasti jätsid, sest see oli paljudele süüdi olevatele oma enda matus. Oli käes karistusteks. Aadu Andrei ja Peeter olander said 1000 vitsa hoopi. Nad vaevalt pidasid vastu. Järgmistele 600 hoopi ja nii edasi. Lõpuks jõuti Antsuni. Talle anti 100 hoopi, kuid ka need olid rasked, sest õues olid miinus kraadid ja nad pidid seal ainult pükste väel olema. (Tegelikult oli seal palju rohkem inimesi, keda ma nimetama ei hakka). Nuheldud viidi Tallinnasse ja mõned sealt edasi Siberisse. Ants Tertsius suri Siberis 80 aastaselt 1900. aastal. Ta oli seal terve perekonnaga. Ants oli seal veski- ja taluomanikuks tõusnud.

Täiendavad määrused

Rüütelkond muutis seadusi nii, et talurahval oli nüüd liikumisvõimalus, kuid siiski ei olnud neil kerge mujale elama minna, sest mõisnikud ei tahtnud odavast tööjõust ilma jääda. Seadused muudeti ka selliseks, et neid ei saa kuidagi valesti tõlgendada. 1863.a. tuli passiseadus, 1865.a. keelustati politseil ja mõisnikel talupoegadele ilma kohtuliku nõusolekuta ihunuhtlust määrata, 1868 lõpetati täielikult teoorjus, 1886.a. pani üks komisjon jälle vana seaduse maksma, kuid see komisjon kaotati 1893.a.

Kuus kirja

1. Kiri: Herbert von Heidegg saadab Juliettele kirja sellest, et kui õnnetu ja üksik ta on ja et Mai (Maie) ja Miina olid tänanud teda eestkostmise eest aj et nende mehed on õnnelikult tagasi Herberti isa mõisast. Mai on oma koha üles öelnud ja teeb sügisel Jüriga pulmad. Herbert rääkis ka, et kui Juliette oli tõllaga Vaitlast ära läinud, nuttis ta.
2. Kiri: Juliette kirjutab, et tal on kahju kuulda, et ta sõber on õnnetu ja soovitab tal teha tööd ja head. Erilise rõõmuga võtaks ta vastu sõnumi, et ka Päärn ja Miina soovitud sihile jõuavad. Ja uudis veel selline, et tema vana ametivend Gottlieb Lustig on Genfis ja on tal igapäevane külaline. Gottliebil pidid olema head raamatud ning Juliette soovitas tal kirjanikuks hakata, kuid Gottlieb punnib vastu.
3. Kiri: Herbert vabandab, et ta nii hilja vastas. Ta võttis Juliette nõu kuulda ja teeb nüüd teistele head ja tööd. Ta oli isegi aidanud Päärnal ja Miinal abiellu astuda ning neile kahjutasu andnud, mille eest Päärn endale taluhoone ja tööriistu oli ostnud.. Ka Miina vana austaja, Kupja-Prits, oli leidnud endale uue naise ja astub sellega talvel abiellu.
4. Kiri: Eelmised sõnumid rõõmustasid Juliette ning kui oleks võimalik, siis ta sooviks teada saada, mis mässajatest on saanud. Ta saadaks noorpaarile terviseid ja soovitavalt Tohvri kaudu, kui ta veel ta veel Herberti juures töötab.
5. Kiri: Herbert räägib, et mässajad olid saanud sobiva palga ja et Tohver töötab veel tema juures ja saadab talle terviseid. Herberti juures töötab nüüd jälle opmann Vinter.
Herbert rääkis veel, et ta on Gertrud von Meyendorfiga kihlatud.
6. Kiri: Juliette soovib kihlumise puhul õnne ning räägib, et härra lustig oli teda endale naiseks palunud ja ta oli nõustunud. Juliette räägib, et sellest tuleb vaikne abielu ning et nad mõistavad üksteis Gottliebiga ainult vaikides. Juliette rääkis, et ta sõidab nüüd jälle Baltimaadesse ja et „Eesti on nii külm, kare, kurb – nii kurb!“

1 kommentaar: