reede, 15. november 2013

A. Kitzberg "Kauka jumal" kokkuvõte

August Kitzberg
„Kauka jumal“
o   Kritzberg kui dramaturg
Küpsesse loomeikka jõudes keskendus Kitzberg näitekirjandusele ning temast sai Eesti kunstiväärtusliku draama rajaja. Tema tuntuimad teosed on näiteks „Kauka jumal“, „Tuulte pöörises“ ja „Libahunt“. Need teosed kuuluvad ka eesti draamaklassikasse. Peale selle on Kitzberg kirjutanud mälestusi ja lastejutte ning päevakajalisi följetone Tiibuse Jaagu ja Tiibuse Mari pseudonüümi all. Kirjanduse kõrvalt töötas ta valla-ja kohtukirjutaja, ärijuhtija ning ametnikuna. Kui ta 1920. aastal kirikupensioni hakkas saama, loobus ta ametnikutööst ja pühendus ainult kirjandusele. August Kitzberg elas aastatel 1855-1927.

o   Teose žanrimääraja
Näidend „Kauka jumal“ on draama, sest seal on ühendatud tragöödia ja komöödia. See käsitleb elulisi teemasid ning pühendub inimeste psühholoogiale ja käitumisele. Üldiselt on „Kauka jumalal“ tõsine sisu ja see käsitleb keerulist konflikti.

o   Keskne probleem
Peamiseks probleemiks selles näidendis oli kibestunud, ahne ja pahura taluperemehe, kes oli ühtlasi ka isa ning abikaasa, tujud ja iseloom. Kuigi tema lapsed ja naine armastasid teda väga, ei andnud too neile oma toetust. Ta ei kiitnud heaks midagi mida tema lapsed tegid ega kedagi kellega nad suhtlesid. Ta ei hoolinud oma lähedastest, vaid mõtles ainult iseendale. Peale iseenda hoolis ta ainult rahast. Tema naine, kes oli tema kõrval ustavalt aastaid olnud, oli mehe tegude pärast meeleheitel. Kuigi ta üritas oma mehe pilli järgi olla, ei lubanud tema süda oma lastele haiget teha, ta otsustas neid toetada ning oma abikaasat ümber veenda. See tal muidugi ei õnnestunud. Lapsed, kes nii väga vajasid oma isa õnnistust pere alustamiseks, ei saanud seda ning see viis neid tegema äärmuslikke tegusid mis ei lõppenud hästi.

o   Oma arvamus
Mina pean sellist probleemi üsna tõsiseks. Kuna lastele on alati nende vanemad ning nende vanemate arvamused kõige tähtsamad, siis on täiesti mõistetav miks nad nii väga oma isalt õnnistust nõudsid .Iga isa peaks oma lapsi toetama, aitama ning mõistma. Ainus mida Märt mõistis oli see, et tal oli palju raha ning rohkemat tal vaja polnudki. See jutt õpetab meile seda, et rahaga ei saa osta ei õnne, ega armastust.


neljapäev, 14. november 2013

M. Lermotov "Meie aja kangelane" sisukokkuvõte



                                    M. Lermotov- Meie aja kangelane.
                                                Sisu seletus


   
 Meie aja kangelase- esimene peatükk( sisu tegevuse järgi) -TAMAN.

See lugu on kirjutatud Petsorini märkmete põhjal.

See on Petsorini päeviku esimene osa. Selles on juttu kuidas Petsorin läheb linna nimega Taman. Petsorin satub elama ühte viletsasse hurtsikusse. Selles hurtsikus elas ka üks pime poiss. Esimesel ööl satub ta nägema kentsakat asja- pime rääkis kellegi naisterahvaga mererannas, kes omakorda ootas paati. See naine oli hüti perenaise tütar. Järgmisel õhtul kohtab Petsorin peretütart ja nad lähevad randa, istuvad paati ja sõidavad merele. Ta mõistab, et see oli lõks ja ta ei oska ujuda. Kuidagi suudab ta tüdruku paadist välja lükata ja kaldale sõuda. Kaldale jôudes ta märkas, et tüdruk polnud uppunud, vaid kõneles kaldal oma armsama Jankoga. Nad istusid teise paati tõmbasid purjed üles ja eemaldusid rannast. Kui Petsorin tagasi hurtsikusse jõudis olid kõik tema asjad ära varastatud. Järgmisel päeval Petsorin lahkus Tamaanist.

Teine peatükk- VÜRSTITAR MARY.

Petsorin saabub Pjatigorskisse, kus käivad tervisveeseltskonnad, et ravida oma tôvesid. Ta kohtas oma vana tuttavat Grusnitskit. Samas kohtab ta ka vürstinna Ligovskajat ja tema tütart Maryt. Mõned ajad hiljem kohtab ta oma vana armastust Veerat. Nende vaheline armastus polnud aga kustunud. Grusnitski armub aga Marysse. Samas tegi Petsorin kõik selleks, et Mary teda rohkem vihkama hakkaks. Ta omamoodi mängis Maryga. Grusnitski hakkab teda vihkama. Petsorin kohtus salaja Veeraga. Ühel ööl kui ta hiilis kohtuma Veeraga, tungiti talle kallale. Teda hakati süüdistama Mary majja tungimises( Grusnitski süüdistas). Nad otsustavad pidada duelli, toimumis paik pidi olema kitsas platoo, nii pidi olema kindel, et see kes saab haavata saab silmapilkselt surma kukkudes kuristikku platoo all. Grusnitski saab pihta ja kukub kuristikus alla. Mary saab teada nende tülist. Petsorin lahkub Pjatigorskist.







Kolmas peatükk- BELA(algus).

See lugu ja ka tema järg on kirjapandud Maksim Maksimôtsi lugude põhjal.

Raamatu autor sõidab mööda Kaukaasiat ja kohtab meest nimega Maksim Maksimôts, kes talle need lood jutustabki, nende reisi ajal.

Petsorin sattus N-kindlusesse, seal teenis ka Maksim Maksimôts. Ta sõbruneb Maksim Makimôtsiga. Nad satuvad ükskord mingisugusele kohalikule kogunemisele. Mingi aadli juurde. Sellel oli viieteist aastane poeg ja tütar, kelle nimi oli Bela. Samal peol viibis ka mees nimega Kazbits. Nii Petsorinile kui ka Kazbitsile hakkas meeldima Bela. Kazbitsil oli stepi kõige kiirem ratsu. Perepoeg tahtis seda endale. Nii tegi ta Petsoriniga kaupa. Tema röövis oma õe ja andis Petsorinile, kes vastutasuks muretses talle selle hobuse. Nii toimuski. Kazbits tappis vastutasuks, aga Bela isa.

Neljas peatükk-FATALIST.

Kord kui seltskond mängis kasarmus kaarte, vedas mees nimega Vulits kihla et midagi elus pole ette määratud. Tõestuseks ta võttis püssi ja vajutas päästikule(enne seda ta väitis et ta ei saa surma). Pauku ei kostnud, oli tekkinud tõrge. Ta vajutas teist korda, sihtides seinal rippuvat mütsi. Kõlas lask. Järgmisel päeval tuleb teade Vulits on tapetud. Keegi purjus kaskas oli kogemata teda hakkinud. Kôik tormasid kohe selle kasaka hurtsiku juurde. Ta oli ennast sinna luku taha pannud. Ta ei andnud alla. Petsorin läks akna juurde, rebis selle lahti ja vangistas kasaka. Kindlusesse tagasi jõudnud jutustas ta sellest kõigest Maksim Maksimôtsile.  Fatalist- saatuse paratamatuse uskuja.

Viies peatükk-BELA( lõpp).

Bela sai teada oma isa surmast. Ta jäi elama kasarmusse. Aja jooksul ta hakkas Petsorini armastama. Kord läksid Petsorin ja Maksimôts jahile. Saaki nad ei saanud. Tagasi tulles nad märkasid ratsanikku, see oli Kazbits ja nad hakkasid teda taga ajama. Nad tabasid hobust, see kukkus. Nad märkasid, et Kazbits hoidis oma kätel Belat, ta tõstis kinžalli. Oli juba hilja. Kazbits põgenes. Bela sai surmavalt haavata. Ta elas veel vaid kaks päeva. Kazbits oli röövinud Bela nõnda. Bela oli läinud keelust hoolimata jalutama. Kazbits oli varitsenud ja kui valvemehi läheduses ei olnud oli ta Bela röövinud.
Pärast õnnetust jäi Petsorin haigeks ja viidi üle Gruusiasse. Hiljem olevat ta Venemaale tagasi tulnud.

Kuues peatükk- MAKSIM MAKSIMOTS.

Pärast esimets kohtumist lähevad raamatu autori ja Maksim Maksimôtsi teed lahku, mõne aja pärast nende teed taas ristuvad. Samasse kohta kus viibivad nemad, saabub üks kaless. Tuleb välja, et see kuulub Petsorinile. Maksim Maksimôts tahab hirmsasti kohata oma vana sõpra. Nende kohtumisel on Petsorin ükskõikne. Nad jätavad hüvasti ja Petsorin sõidab Pärsiasse. Ta lubab oma kirjadega mis olid Maksim Maksimôtsi valduses, teha mis keegi igavnes soovib ja lahkus. Raamatu autor keda need kirjad väga huvitavad palub need endale. Ta saabki need endavaldusesse. Ta jättis hüvasti Maksim Makimôtsiga, kes oli muutunud tõrksaks ja sõitis ära.

Viimane peatükk-PETSORINI PÄEVIKU EESSONA.

Selles räägib autor, et ta oli saanud teada Petsorini surmast ja ta otsustas need materjalid trükis avaldada. Seda tegema sundis teda suur kasusoov.




kolmapäev, 13. november 2013

Stendhali "Punane ja must" sisukokkuvõte

STENDHALI „PUNANE JA MUST”



Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad.

Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble’is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa „Punasest ja mustast”, loob paralleele enda ja Julieni vahel.

Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane

Esimene neist on mees, kes Stendhal tahtnuks olla. See on noor, tavaliselt ilus mees, kes väärib armastust, kuid on uje, sest temagi on võimeline armastama ja järelikult olema kohmetunud selle ees, keda armastab. Kuid siiski on ta võimeline ületama takistused tahtekindluse ja julgusega.. Teine marionett on naine, keda Stendhal tahaks armastada. Naine, keda kirjanik ihkab armastada, on täiuslikult ilus, puhas ja kes saab ometigi tema armukeseks. Kolmas tegelaskuju on naine, kes kirjanik enda arvates oleks olnud, kui ta oleks olnud naine. „Punases ja mustas” on selleks Mathilde. Neljas marionett on deus ex machina – võimas heategija (härra de La Mole).

Julien on noor üheksateistkümneaastane noormees, kes kasvab üles peres, kus hinnatakse ainult füüsilisi oskusi. Julien aga erineb oma perekonnast – isast ja vendadest igati. Ta on huvitatud kirjandusest, tal on omad eeskujud, keda salaja jumaldada, ta armastab raamatuid. Tunne, et ta ei kuulu perekonda, ajab mehe niikaugele, et ta nõustub minema koduõpetajaks linnapea majja. Julien, kelle suurepärane mälu on taganud talle jumalasõna tundmise peast, saab kiiresti väärtuslikuks.

Jõudnud oma uude koju, hämmastavad Julieni võimalused, mida elu võib pakkuda ning mees hakkab kiiresti ellu viima oma unistust – jõuda „haljale oksale”. Kohtudes majaperenaise, kolmekümnendates aastates proua de Renaliga, saab Julieni selgeks, mida teha. Proua on algul Julieni suhtes äraootaval seisukohal. Ta kardab oma laste pärast, keda ta kogu hingest jumaldab. Kohtudes noormehega kaovad ta kartused, sest noormehe intelligentsus võlub ka teda.

Julienile on vastumeelne maja, kus ta elab ning ka sealne õhkkond ning inimesed. Härra de Renali ta vihkab. Talle tundub mees pealiskaudne ning kalk, tavaline rikkur, kes oma varanduse on kokku ajanud vaeste arvelt. Ka lastesse on tal algul keeruline kiinduda, ta õpetab neid vastumeelselt. Proua de Renalis näeb ta oma võimalust, mis aitab tal elus kaugemale jõuda ning ta otsustab naist ära kasutada.

Proua de Renal on lihtsameelne vähese haridusega daam, kes ometigi on hingelt väga puhas ning olemuselt õrn. Ta armastab üle kõige oma lapsi ning austab meest. Julieni tulek aga ajab naise meeled segadusse ning alguse saab Julieni ning proua de Renali suhe.

Julien on tundetu ning auahne. Tema tegemised on kõik ette planeeritud ning väiksemgi muutus toob kaasa talle hingepiinad. Julien manipuleerib härra de Renaliga, ähvardades lahkuda, kui too palka juurde ei maksa. Härra de Renal läheb manipulatsiooniga kaasa, sest ei suudaks leppida sellega, kui ta andeka Julieni oma vaenlastele kaotaks.
Ajapikku hakkab Julien proua de Renali armastama. Aukartus kulla ning karra vastu hakkab taanduma. Julieni võlub mitte ainult naise õrnus ning abitus vaid ka tema tema harvaesinev ükskõiksus ning külmus. Varsti haigestub proua de Renali üks lastest ning naine võtab seda kui jumala karistust. Julien saadetakse teise linna seminari õppima.

Elu seminaris pole Julienile kerge. Enamus õpilasi on talupojad, kes samamoodi nagu tema, soovivad elus kõrgemalt jõuda. Julien näeb taas, et ta ei sulandu massi – teda ümbritseb kadedus, rumalus ning tahumatus. Suhtumine temasse muutub pärast ta edutamist järeleaitajaks.

Edasi viib noormehe elutee teda markii de Mole’i juurde, kus pakutakse sekretärikohta. Julien võtab pakkumise vastu, sest teda on alati võlunud võimalused, mida Pariis võib pakkuda. Markii usaldab Julieni, poiss õpib palju ning elu muudab teda. Julien tutvub markii tütre Mathildega, kellel poisi vastu varsti tunded tärkavad. Julien põlgab algul Mathilde armastuse, kuid tema keeruline iseloom ei anna talle rahu. Pärast koosveedetud ööd taipab Mathilde, et ei tunne Julieni vastu midagi. Neiu kartis, et Julien võiks hakata tema üle domineerima.

Markii poolt korraldatud välisreisil saab Julien head nõu, kuidas Mathilde endale võita. Tema peensusteni välja töötatud plaan näib olevat vettpidav. Peagi jääb Mathilde rasedaks, kuid uudise teatamine isale on raske. Markii on pettunud, kuna oli lootnud oma tütrele kõrgemast soost meest. Tütre au päästmiseks teeb la Mole Julienist  Julien Sorel de la Vernaye. Abiellumisplaanid rikub ära proua de Renali armukadedusest kirjutatud kiri, kus ta paljastab Julieni olemuse ning tema motiivid. Vihane ning pettunud Julien tulistab kodukirikus proua de Renali, kes jääb siiski elama. Julienile määratakse surmanuhtlus. Vanglas külastavad Julieni tema isa, küree, Mathilde ning proua Renal, kes kõik püüavad surmanuhtlust ära hoida.

Kui algul oli Julien ainult vallutamise peal väljas, siis vanglas olles taipab mees, mis on talle tõeliselt oluline – proua Renali armastus. Mathilde sarnanes Julienile, sest ka tema oli rahutu ning ei tahtnud leppida keskpärase eluga. Proua Renali jaoks oli Julien tõeline armastus.


Julien on väga auahne ning ambitsioonikas. Teab, mida soovib saavutada ning teeb kõik, et sinna jõuda. Iseloomult väga keeruline ning vastuoluline – vähemalt minu kui noorema põlvkonna lugeja jaoks. Tema viis, kuidas kõrgemale jõuda on tihti isegi julm – ta kasutab ära teisi inimesi ning teeb haiget neile, keda armastab.

E. Hemingway "Kellele lüüakse hingekella" sisukokkuvõte

“Kellele lüüakse hingekella” (Ernest Hemingway)

Tegelased:
Anselmo (A) – vanamees (partisan)
Robert Jordan (R) – ameeriklane, sildade õhkulaskja
Golz (G) – kindral, pealetungi juht
Pablo (P) – partisanirühma juht
Rafael (RA) – mustlane
Maria – partisanide laagris elanud tüdruk
Pilar (PI) – P naine
El Sordo (S) – teise partisanirühma juht
Fernando (F) - partisan
Agustin (AU) - partisan
Primitivo (PR) – partisan
Andrés (AN) – partisan 
Marty (MA) – prantsuse revolutsionäär, internatsionaalse brigaadi peakomissar 
Karkov (K) – ajakirjanik, “Pravda” erikorrespondent (ta oil Staliniga otseses ühenduses)
Duval (D) – G staabiülem kindralstaabis

Sisu:
     R ja A lamasid metsa all ja vaatlesid veskit. A seletas talle, kus asuvad valvepostid ja sild. Seejärel hakkasid nad laagri poole liikuma. A käskis R oodata ja ta läks mehi tema tulekust teavitama. R pani seljakotid lõhkeaine ja muu vajalikuga maha ja hakkas meenutama.
     Talle meenus, kuidas ta 1933 oli selles piirkonnas rännanud. Siis mõtles ta kindral G-le, kes oli talle kindralstaabis andud käsu sild rünnaku alguses õhku lasta, et vaenlaste abiväed ei pääseks üle kuristiku. G ütles talle kuupäeva ja kellaaja, mil võiks rünnak alata ja keelas tal silda enne rünnaku (pommitamise) algust õhkida. A sai ta endale teejuhiks.
     A tuli koos P-ga R juurde. Nad tutvusid omavahel ja R rääkis P-le silla õhkimise plaanist. P keeldus teda aitamast ja keelas tal silda õhkida. A vihastas ja hakkas P-d sõimama. P kartis, et neid rünnatakse, kui nad silla õhivad ja siis peavad nad sealt piirkonnast lahkuma. Lõpuks nõustus P R-it laagrisse lubama. R sai aru, et P on omadega läbi ja on potentsiaalne äraandja/reetur.
     P näitas E-le uhkusega oma hobuseid. Seejärel hakkas P jälle oma pahameelt silla õhkulaskmise üle väljendama ja nad sõimasid üksteist A-ga. R tõdes, et P on ohtlik
    Nad jõudsid laagrisse. Laager asus eendkaljus ja selle ees istus RA, kes oli valvama pandud. R ja RA ajasid omavahel juttu. Seejärel küsiti R-lt eelmise õhkija kohta, kes oli varem partisanide juures käinud ja koos nendega ühe rongi õhku lasknud. Nad rääkisid, et ta oli väga imelikult käitunud ja kartis vangilangemist. R tõdes, et tal olid juba ammu närvid läbi olnud. R valetas, et ta oli end ise tapnud, kuid tegelikult lasi R õhkija maha, kui see lahingus haavata sai.
     M tõi neile süüa ja istus ka ise nende juurde. M oli väga ilus tüdruk, kuid tal olid lühikesed juuksed. Pärast rääkis ta R-le, et tal olid vanglas juuksed täiesti maha aetud ja et ta põgenes rongilt, mille partisanid koos eelmise õhkijaga õhku lasid. R vestles M-ga ja nad meeldisid teineteisele. Sellega rikkus ta üht hispaanlastega suhtlemise reeglitest – paku meestele suitsu ja jäta naised rahule.
     R vestles A-ga ja sai teada, et P joob väga palju ja tahaks erru minna. R uuris ka meeste arvu ja nende relvastuse kohta. A rääkis kuidas PI sundis neid M kaasa vedama (M ei suutnud ise kõndida) ja kuidas ta M eest hoolitsenud on.
     R nägi ka PI-d ja sai teada, et PI toetab silla õhkulaskmist. Ka rääkis PI talle S partisanirühmast, kelle abi saaks ka silla juures kasutada.
    R ja A läksid silda vaatama. R vaatas, kuhu tuleks laengud paigutada. Nad jälgisid ka vahimehi. A rääkis, kuidas talle meeldis jahil käia. R rääkis, et talle ei meeldi tapmine ja ta paneks vaenlased (kapitalistid) hoopis tööle.
     R viis kotid tagasi koopasse, mis ei meeldinud P-le ja vestles teistega. P ja PI hakkasid jälle silla pärast vaidlema. PI väitis, et sild on vabariigi taastamise hind (osa riigist oli fašistide käes). P ütles, et kõige mõttekam oleks R maha lasta. PI saatis M koopast välja ja R käsi libises vaikselt püstoli poole. PI ütles P-le, et on nüüd salga pealik. Pärast pingelist vaidlust (R hoidis püstolit süles) P alistus ja tunnustas PI võimu. Kõik hakkasid sööma.
     R ja RA istusid väljas ja RA laulis. Teda tuli PI keelama, kuna ta reedab nii nende laagri asukoha. Pärast küsis RA R-lt, et miks ta P-d maha ei lasknud. Ta ütles, et varem või hiljem peab ta P igal juhul tapma. R ei arvanud, et see oleks vajalik.
     R mõtles, et P ise tappa oleks viga. P peaks tapma PI või RA.
     R rääkis oma elust USA-s ja oma vanaisast, kes end maha lasi. Ta küsis PI-lt, et kas ta oleks pidanud P tapma. PI ütles, et see polnud vajalik. P olevat omadega läbi ja seega ohutu.
    R ronis väljas magamiskotti, et magama jääda. M tuli tema juurde magamiskotti. R rääkis, et armastab teda. M ütles, et kardab ja et teda vägistati vanglas mitme sõduri poolt. R sai teada, et PI saatis M-i R juurde.
     Kui R hommikul ärkas, siis M magamiskotis enam polnud. Seejärel nägi ta mitmeid pommituslennukeid üle laagri lendamas, mida saatsid hävitajad. R saatis A maanteele seal liikuvaid sõidukeid jälgima ja märkeid tegema. RA pilkas R-d, et mehe tapmise asemel hakkas ta öösel hoopis uut tegema. R saatis RA valvemeeskondi jälgima. F rääkis, et levivad jutud, nagu plaaniks vabariik suurt pealetungi. See ärritas R-d, et vaenlased on nende plaanidest teada saanud ja kartis, et silla õhkimine võib raskeks osutuda.
     Kuna S ei tulnud nende laagrisse, läksid PI, R ja M ise tema juurde. PI oli vaadanud R kätt, kuid polnud öelnud, mida ta nägi. R tahtis teada, kuid PI keeldus talle ütlemast. PI rääkis neile, kuidas P oli hukanud sõdureid ja ka inimesi oma kodukohas, kes olid läinud fašistide poolele. Ta oli olnud väga julm ja lasknud neil ükshaaval ülejäänud linnarahva (meeste) eest läbi kõndida ning kõik võisid neid peksta. Seejärel visati nad kurisikku. Selle käigus olid paljud metsistunud ja eriti jubedalt käitusid linna joodikud. Jubedam olevat olnud ainult päev, mil fašistid omakorda nende alevi vallutasid, kuid M keelas tal sellest rääkida.
     Nad jõudsid S laagrisse. Seal kohtasid nad Joaquin-it, kes rääkis ka oma perekonnast ja fašistide tapatalgutest. Seejärel kohtusid nad S-ga, kes pakkus neile viskit. R rääkis talle oma plaanidest ja S lubas teda aidata. PI ja S hakkasid rääkima, et kuhu peaks pärast silla hävitamist põgenema. Veel vestlesid nad eelmisest õhkijast ja R rääkis, miks ta oli tema tapnud. Teised tahtsid teada, et kas R närvid ikka on korras. R väitis, et on.
     S ütles, et silla õhkimine pole probleemiks, kuid päevavalgel põgenemine võib väga traagiliselt lõppeda. S siiski nõustus ja lubas veel hobuseid juurde otsida.
     Nad lahkusid S laagrist, kuid teel oma laagrisse muutus PI näost kaameks. Teal oli halb olla, kuigi ise ta seda eitas. Nad istusid maha ja PI ütles, et M saab varsti R omaks. Seejärel jättis ta nad omaette ja lahkus.
     R ja M olid koos ja vestlesid. R ütles, et M-il on maailma kõige jumalikum keha. PI oli käskinud R-l M endaga kaasa võtta ja nüüd mõtles R, kuidas USA-s M-sse suhtutaks. R oli tavaelus ülikoolis õppejõud ja ta õpetas hispaania keelt.
     M ütles, et uurib PI käest, kuidas tuleb mehe eest hoolitseda. M käskis R- vanduda, R  ta vajadusel (haavata saamisel) maha laseks.
     Laagrisse jõudes oli hakanud lund sadama (olgugi, et oli juuni). P oli õnnelik, et lund sadas, kuna lootis, et rünnak jääb ära. Ta ütles, et maha sajab palju lund. P oli purjus ja noris kõigiga tüli. Ta solvas ka PI endist meest, kes oli olnud matadoor (härjavõitleja), kuid saanud raskelt vigastada ja lõpuks surnud.
     RA tuli laagrisse tagasi ja rääkis R-le vahimeestest. F ja R läksid koos A-le järgi, kes tuisus maanteed jälgis. A küürutas suure puu taga ja tegi liikuvate sõidukite kohta märkmeid. Tal oli väga külm, kuid ta ei tahtnud enne vastava käsu saamist lahkuda. Ta meenutas, kuidas oli tapnud oma esimese inimese – ühe tunnimehe – ja soovis, et ta ei peaks enam kunagi ühtegi inimest tapma. Ta mõistis, et inimese tapmine on väga suur patt ja soovis, et sõda ükskord juba lõppeks. Lõpuks jõudsid F ja R A juurde ning A oli selle üle väga õnnelik.
     Laagrisse jõudes ütles PI, et S käis seal ja ütles, et läks hobuseid tooma. P oli jälle purjus ja noris tüli. AU uuris R-lt USA kohta ja R rääkis ka oma elukutsest. R otsustas, et tapab P. Nüüd hakkas R ise tüli norima, kuid P ei läinud enam kaasa. Ta sai aru, mis neil plaanis on. P mõnitas A-d ja A lõi teda mitu korda rusikaga näkku. R hoidis püstolit peos ja lükkas M eemale, kuid P ei reageerinud. Seejärel P tõusis ja ütles, et läheb hobuseid vaatama ning väljus koopast.
     PI ütles, et on nüüd P tapmisega nõus. PI lasi kõigil oma arvamuse öelda ja koos otsustati P tappa. R teatas, et tapab P. Siis tuli P tagasi koopasse. A oli ainus, kes P-ga rääkima hakkas ja R taipas, et A kogub P tapmiseks julgust. Ta kutsus A enda juurde ja juhtis ta tähelepanu koopas olevale dünamiidile, mistõttu ei või koopas tulistada.
     P muutis oma käitumist ja rääkis nendega nagu sõpradega. P teatas, et pooldab nüüd silla õhkulaskmist. Kõik said aru, et P oli ukse taga kuulanud ja kuulis, et teda tahetakse tappa. P eitas seda.
     R tegi plaani, kuidas silda õhku lasta. TA meenutas ka oma varasemat elu Hispaanias ja otsustas, et kirjutab pärast sõda raamatu. PI rääkis, et oli eelmise õhkulaskja juures tundnud surma lõhna, kuid R ei uskunud teda ja üldse igasugust ennustamist.
     R läks välja magama ja hiljem tuli tema juurde ka M. Hommikul kuulis R hobust lähenema, haaras relva ja lasi ratsaniku maha. Teised tulid ka välja ja R ütles, et ratsavägi on liikvel. Nad viisid kuulipilduja kalju peale ja R käsul vajati see okstega. Nad said aru, et ratasvägi liigub mööda S-I poolt vastastatud hobuste jälgi. P ronis tapetud ratsaniku hobuse selga ja ratsutas sellega tagasi, et talle järgnejaid koopa juurest eemale ajada.
     PR jäi kuulipilduja juurde ja R läks automaadiga teise kalju peale. Ta õpetas, kui kaugelt ja kuidas tuleks lasta ning keelas tal ise tulistamist alustada. Vaelase märkamise korral pidi ta R-le märku andma ja võis ise tulistama hakata pärast R-i.
     Varsti ilmuski välja 4 ratsanikku. Kõik heitsid end pikali ja jäid ootama. R ei tahtnud neid tulistada ja lootis, et nad lahkuvad. Ratsanikud jäid seisma ja vaatasid ringi. Seejärel pöörasid nad ringi ja lahkusid. R oli õnnelik, kuid A oleks tahtnud nad tappa. Seejärel möödusid neist 20 ratsanikku ja ka A mõistis, et 4 mittetapmine oli õige otsus, sest muidu oleksid need 20 neile appi tulnud.
     R ütles A-la., et abiellub M-ga. R ütles, et usaldav A-d ja käskis tal lahingus kõiki tema käske täita. Järsku kuulis ta kauguses tulistamist. Nad taipasid, et S laagris tulistatakse ja A tahtis neile appi minna. R keelas teda.
     R jättis A kuulipilduja juurde ja läks PR juurde. Ka PR tehtis S-le appi minna, kuid R keelas. Ta teadis, et ratsapatrull oli mööda hobusejälgi liikudes S laagrisse jõudnud ja enam polnud midagi teha. Üle nende laagri lendas lennuk.
     S oli taganenud künkatipule ja tõrjus sealt koos oma meestega fašistide rünnakut. Paljud olid haavatud ja janus. S teadis, et varsti tulevad lennukid ja nad kõik tapetakse. S võttis püstoli ja tulistas mitu korda maha. Seejärel käskis ta meestel vait olla. Fašistide komandör arvas, et nad tapsid end. Ohvitserid karjusid S meeste peale, et nad tulistaksid, kuid mehed olid vait ja irvitasid. Kapten ütles, et üleval pole enam keegi elus ja saatis snaiperi kontrollima. Snaiper keeldus minemast. Vihane kapten sõimas kõiki argpüksideks ja läks üksi üles. S tulistas teda kuulipildujast ja oli pettunud, et ainult ühe neist tappa sai. Lõpuks jõudsid kohale lennukid ja pommitasid künkatippu. Ellu jäi ainult Joaquini, kelle fašistide leitnant kuklalasuga tappis. Seejärel käskis ta kõigil partisanidel pead maha lõigata ja need kaasa võtta.
     R nägi, kuidas kolonn ratsanikke nende laagri lähedalt mööda liikusid. P ja A käisid hiljem S laagripaika vaatamas ja nägid peadeta laipu. A rääkis R-le veel vägede liikumisest ja R otsustas kirjutada kindralstaapi raporti, et rünnak ära jäetaks. Ta kirjutas raporti valmis ja pitseeris selle S.I.M-i (sõjaluureteenistus) pitsatiga. Raportit saadeti kindralstaapi kohale viima AN. Samas ei uskunud R, et rünnak ära jääb, sest G ainult juhib seda, käsud tulevad aga Madriidist.
     R mõtles, et võib rünnaku ajal surma saada ja siis kohtuks ta oma surnud vanaisaga. Siis aga keelas endal nii mõelda ja unistas hoopis M-st, kellega koos nad pärast silla õhkimist hotelli lähevad.
     Oli viimane öö enne rünnakut. M ja R olid jälle koos magamiskotis. M ütles R-le, et “ei taha teda kurvastada, kuid tal kipitab seal kõik ja on väga valus ning ta kardab, et R-l pole temaga hea”. R ütles, et sellest pole midagi ja et ta ei tee midagi, mis M-le valu teeks. Tegelikult oli ta väga pettunud, et viimane öö niimoodi juhtus. R rääkis
M-le, et mida nad pärast õhkimist  teevad ja kuhu lähevad. R lubas M-ga abielluda. M rääkis talle, kuidas tema vanemad olid fašistide poolt tapetud ja kuidas teda pärast vanemate hukkamist koheldi.
     Öösel ajas PI R-I üles ja ütles, et P on põgenenud ja R-i kottidest midagi kaasa võtnud. Kadunud olid detonaatorid ja osa lõhkeainest. R oli väga vihane, sest PI pidi kotte valvama.
     AN jõudis valitsusvägede eelposti ja pärast pikka palumist ja veenmist lubati tal nende poolele minna. Ta ütles kes ta on ja näitas S.I.M. pitseriga R-I raportit ja seletas, mis ta sellega tegema peab. Teda ei tahetud uskuda ja arvati, et pitser on võltsing, kuid lõpuks viidi ta komandöri juurde.
     R mõtles, kuidas saaks silda ilma detonaatoriteta õhku lasta. Ta kahtles oma ettevõtmise õnnestumises. Lõpuks mõtles ta välja viisi, kuidas saaks dünamiidi granaatide abil lõhkema panna.
     P tuli laagrisse tagasi ja ütles, et viskas detonaatorid kuristikku, kuid tõi kaasa 5 meest ja mõtles välja kuidas saaks dünamiidi granaatidega lõhata. Ta ütles, et tuli tagasi ja tahab neid aidata. PI võrdles P-d Juudasega. R enesetunne hakkas paranema, kuna neil oli nüüd 5 meest juures.
     AN viidi pataljonikomandöri juurde, kes otsustas AN-i mootorrattaga ise brigaadi staapi viia. Seal kohtusid nad kolonelleitnandiga (pärast ühe ohvitseri mahalaskmisega ähvardades, kes keeldus teda äratamast). Kolonelleitnant andis neile kõige kõvema läbipääsuloa ja nad asusid kindralstaabi poole teele.
     R seletas meestele mida nad tegema peavad ja tehti viimaseid ettevalmistusi rünnakuks. M jäi hobuste juurde ja mehed läksid lahingupositsioonidele rünnaku algust ootama.
     AN ja pataljonikomandör läksid komandantuuri kindralstaabi asukohta küsima. Tunnimees ei teadnud, kus see asub. Samal ajal peatus maja ees staabiauto, kust väljus internatsionaalse brigaadi mundrit kandev mees. Pataljonikomandör tundis temas ära Prantsusmaa ühe suurima revolutsionääri MA. Ta küsis MA käest kindralstaabi kohta, kuid pärast nende tutvustamist lasi MA nad arreteerida. Valvur ütles pataljonikomandörile ja AN-le, et MA on hulluks läinud ja tal on mahalaskmismaania. MA kutsus nad enda juurde, kuid pärast selgituste kuulamist lasi nad ikka vahi alla võtta. MA arvas, et G on reetur ja teeb fašistidega koostööd.
     ME juurde tuli K, kes alguses rääkis ME-ga sõbralikult (mõlemad vihkasid teineteist), kuid seejärel küsis talt ettekande ja läbipääsuloa kohta. K sundis ME-d neid talle andma ja saatis need paberid  pataljonikomandörile ja AN-le, kes seejärel kindralstaapi läksid.
     AN viis raporti kindralstaapi, kus selle võttis vastu G staabiülemale D-le. D hakkas telefoni teel G-d otsima. Vahepeal tahtis ta juba ise rünnakukäsku peatada, kuid siis sai G kätte, kuid oli juba hilja midagi teha. Lennukid olid välja saadetud.
     R kuulis pommiplahvatusi ja algas rünnak. R ja A olid silla juures ja tapsid vahimehed. Seejärel läks R laenguid paika panema. Ta kinnitas laengud ja vedas granaatidest (mida ta kasutas detonaatoritena) splintide äratõmbamise traadid A juurde. Seejärel läks ta teist laengut paigaldama. PI tuli oma salga jäänustega. F oli haavatud ja käskis neil ta koos püssiga maha jätta. P oli veel teise vahiposti juures.
R tuli sillalt tagasi ja A lasi silla õhku. Üks kild tabad A-d ja ta hukkus. R oli väga vihane, sest kui P poleks detonaatoreid ära visanud, poleks A killuga pihta saanud ja hukkunud. R pani RA kuulipilduja juurde ja õpetas teda laskma. Vaenlased tulid autoga lähemale ja RA hakkas neid tulistama. Lõpuks tuli P ja ilmus välja ka fašistide tank. Kõik P-ga kaasas olnud mehed said surma. Nüüd läksid kõik M juurde ja hakkasid hobustega põgenema. Nad põgenesid läbi metsa, kuid pidid seejärel maantee ületama. Maantee otsustati ületada ükshaaval. Teised pääsesid edukalt üle maantee, kuid samal ajal tank tulistas ja R jäi hobuse alla. Ta murdis oma reieluu.
     R käskis teistel M endaga kaasa võtta ja end koos püstolkuulipildujaga maha jätta. AU küsis, et kas R tahab, et AU ta tapaks. R ütles, et see pole vajalik ja nad jätsid hüvasti. Kõik lahkusid. Ta jalg hakkas valutama, kuid R jäi ootama ratsanike salka ja pani oma püstolkuulipilduja valmis. Ratsanikud nägid maas lamamas hobuse laipa ja üks ohvitser läks seda vaatama. Tegemist oli sama ohvitseriga, kes oli tapnud Joaquini ja lasknud S meestel pead maha lõigata. Ohvitser liikus R poole ja R-l oli püstolkuulipilduja laskevalmis…