kolmapäev, 13. november 2013

E. Hemingway "Kellele lüüakse hingekella" sisukokkuvõte

“Kellele lüüakse hingekella” (Ernest Hemingway)

Tegelased:
Anselmo (A) – vanamees (partisan)
Robert Jordan (R) – ameeriklane, sildade õhkulaskja
Golz (G) – kindral, pealetungi juht
Pablo (P) – partisanirühma juht
Rafael (RA) – mustlane
Maria – partisanide laagris elanud tüdruk
Pilar (PI) – P naine
El Sordo (S) – teise partisanirühma juht
Fernando (F) - partisan
Agustin (AU) - partisan
Primitivo (PR) – partisan
Andrés (AN) – partisan 
Marty (MA) – prantsuse revolutsionäär, internatsionaalse brigaadi peakomissar 
Karkov (K) – ajakirjanik, “Pravda” erikorrespondent (ta oil Staliniga otseses ühenduses)
Duval (D) – G staabiülem kindralstaabis

Sisu:
     R ja A lamasid metsa all ja vaatlesid veskit. A seletas talle, kus asuvad valvepostid ja sild. Seejärel hakkasid nad laagri poole liikuma. A käskis R oodata ja ta läks mehi tema tulekust teavitama. R pani seljakotid lõhkeaine ja muu vajalikuga maha ja hakkas meenutama.
     Talle meenus, kuidas ta 1933 oli selles piirkonnas rännanud. Siis mõtles ta kindral G-le, kes oli talle kindralstaabis andud käsu sild rünnaku alguses õhku lasta, et vaenlaste abiväed ei pääseks üle kuristiku. G ütles talle kuupäeva ja kellaaja, mil võiks rünnak alata ja keelas tal silda enne rünnaku (pommitamise) algust õhkida. A sai ta endale teejuhiks.
     A tuli koos P-ga R juurde. Nad tutvusid omavahel ja R rääkis P-le silla õhkimise plaanist. P keeldus teda aitamast ja keelas tal silda õhkida. A vihastas ja hakkas P-d sõimama. P kartis, et neid rünnatakse, kui nad silla õhivad ja siis peavad nad sealt piirkonnast lahkuma. Lõpuks nõustus P R-it laagrisse lubama. R sai aru, et P on omadega läbi ja on potentsiaalne äraandja/reetur.
     P näitas E-le uhkusega oma hobuseid. Seejärel hakkas P jälle oma pahameelt silla õhkulaskmise üle väljendama ja nad sõimasid üksteist A-ga. R tõdes, et P on ohtlik
    Nad jõudsid laagrisse. Laager asus eendkaljus ja selle ees istus RA, kes oli valvama pandud. R ja RA ajasid omavahel juttu. Seejärel küsiti R-lt eelmise õhkija kohta, kes oli varem partisanide juures käinud ja koos nendega ühe rongi õhku lasknud. Nad rääkisid, et ta oli väga imelikult käitunud ja kartis vangilangemist. R tõdes, et tal olid juba ammu närvid läbi olnud. R valetas, et ta oli end ise tapnud, kuid tegelikult lasi R õhkija maha, kui see lahingus haavata sai.
     M tõi neile süüa ja istus ka ise nende juurde. M oli väga ilus tüdruk, kuid tal olid lühikesed juuksed. Pärast rääkis ta R-le, et tal olid vanglas juuksed täiesti maha aetud ja et ta põgenes rongilt, mille partisanid koos eelmise õhkijaga õhku lasid. R vestles M-ga ja nad meeldisid teineteisele. Sellega rikkus ta üht hispaanlastega suhtlemise reeglitest – paku meestele suitsu ja jäta naised rahule.
     R vestles A-ga ja sai teada, et P joob väga palju ja tahaks erru minna. R uuris ka meeste arvu ja nende relvastuse kohta. A rääkis kuidas PI sundis neid M kaasa vedama (M ei suutnud ise kõndida) ja kuidas ta M eest hoolitsenud on.
     R nägi ka PI-d ja sai teada, et PI toetab silla õhkulaskmist. Ka rääkis PI talle S partisanirühmast, kelle abi saaks ka silla juures kasutada.
    R ja A läksid silda vaatama. R vaatas, kuhu tuleks laengud paigutada. Nad jälgisid ka vahimehi. A rääkis, kuidas talle meeldis jahil käia. R rääkis, et talle ei meeldi tapmine ja ta paneks vaenlased (kapitalistid) hoopis tööle.
     R viis kotid tagasi koopasse, mis ei meeldinud P-le ja vestles teistega. P ja PI hakkasid jälle silla pärast vaidlema. PI väitis, et sild on vabariigi taastamise hind (osa riigist oli fašistide käes). P ütles, et kõige mõttekam oleks R maha lasta. PI saatis M koopast välja ja R käsi libises vaikselt püstoli poole. PI ütles P-le, et on nüüd salga pealik. Pärast pingelist vaidlust (R hoidis püstolit süles) P alistus ja tunnustas PI võimu. Kõik hakkasid sööma.
     R ja RA istusid väljas ja RA laulis. Teda tuli PI keelama, kuna ta reedab nii nende laagri asukoha. Pärast küsis RA R-lt, et miks ta P-d maha ei lasknud. Ta ütles, et varem või hiljem peab ta P igal juhul tapma. R ei arvanud, et see oleks vajalik.
     R mõtles, et P ise tappa oleks viga. P peaks tapma PI või RA.
     R rääkis oma elust USA-s ja oma vanaisast, kes end maha lasi. Ta küsis PI-lt, et kas ta oleks pidanud P tapma. PI ütles, et see polnud vajalik. P olevat omadega läbi ja seega ohutu.
    R ronis väljas magamiskotti, et magama jääda. M tuli tema juurde magamiskotti. R rääkis, et armastab teda. M ütles, et kardab ja et teda vägistati vanglas mitme sõduri poolt. R sai teada, et PI saatis M-i R juurde.
     Kui R hommikul ärkas, siis M magamiskotis enam polnud. Seejärel nägi ta mitmeid pommituslennukeid üle laagri lendamas, mida saatsid hävitajad. R saatis A maanteele seal liikuvaid sõidukeid jälgima ja märkeid tegema. RA pilkas R-d, et mehe tapmise asemel hakkas ta öösel hoopis uut tegema. R saatis RA valvemeeskondi jälgima. F rääkis, et levivad jutud, nagu plaaniks vabariik suurt pealetungi. See ärritas R-d, et vaenlased on nende plaanidest teada saanud ja kartis, et silla õhkimine võib raskeks osutuda.
     Kuna S ei tulnud nende laagrisse, läksid PI, R ja M ise tema juurde. PI oli vaadanud R kätt, kuid polnud öelnud, mida ta nägi. R tahtis teada, kuid PI keeldus talle ütlemast. PI rääkis neile, kuidas P oli hukanud sõdureid ja ka inimesi oma kodukohas, kes olid läinud fašistide poolele. Ta oli olnud väga julm ja lasknud neil ükshaaval ülejäänud linnarahva (meeste) eest läbi kõndida ning kõik võisid neid peksta. Seejärel visati nad kurisikku. Selle käigus olid paljud metsistunud ja eriti jubedalt käitusid linna joodikud. Jubedam olevat olnud ainult päev, mil fašistid omakorda nende alevi vallutasid, kuid M keelas tal sellest rääkida.
     Nad jõudsid S laagrisse. Seal kohtasid nad Joaquin-it, kes rääkis ka oma perekonnast ja fašistide tapatalgutest. Seejärel kohtusid nad S-ga, kes pakkus neile viskit. R rääkis talle oma plaanidest ja S lubas teda aidata. PI ja S hakkasid rääkima, et kuhu peaks pärast silla hävitamist põgenema. Veel vestlesid nad eelmisest õhkijast ja R rääkis, miks ta oli tema tapnud. Teised tahtsid teada, et kas R närvid ikka on korras. R väitis, et on.
     S ütles, et silla õhkimine pole probleemiks, kuid päevavalgel põgenemine võib väga traagiliselt lõppeda. S siiski nõustus ja lubas veel hobuseid juurde otsida.
     Nad lahkusid S laagrist, kuid teel oma laagrisse muutus PI näost kaameks. Teal oli halb olla, kuigi ise ta seda eitas. Nad istusid maha ja PI ütles, et M saab varsti R omaks. Seejärel jättis ta nad omaette ja lahkus.
     R ja M olid koos ja vestlesid. R ütles, et M-il on maailma kõige jumalikum keha. PI oli käskinud R-l M endaga kaasa võtta ja nüüd mõtles R, kuidas USA-s M-sse suhtutaks. R oli tavaelus ülikoolis õppejõud ja ta õpetas hispaania keelt.
     M ütles, et uurib PI käest, kuidas tuleb mehe eest hoolitseda. M käskis R- vanduda, R  ta vajadusel (haavata saamisel) maha laseks.
     Laagrisse jõudes oli hakanud lund sadama (olgugi, et oli juuni). P oli õnnelik, et lund sadas, kuna lootis, et rünnak jääb ära. Ta ütles, et maha sajab palju lund. P oli purjus ja noris kõigiga tüli. Ta solvas ka PI endist meest, kes oli olnud matadoor (härjavõitleja), kuid saanud raskelt vigastada ja lõpuks surnud.
     RA tuli laagrisse tagasi ja rääkis R-le vahimeestest. F ja R läksid koos A-le järgi, kes tuisus maanteed jälgis. A küürutas suure puu taga ja tegi liikuvate sõidukite kohta märkmeid. Tal oli väga külm, kuid ta ei tahtnud enne vastava käsu saamist lahkuda. Ta meenutas, kuidas oli tapnud oma esimese inimese – ühe tunnimehe – ja soovis, et ta ei peaks enam kunagi ühtegi inimest tapma. Ta mõistis, et inimese tapmine on väga suur patt ja soovis, et sõda ükskord juba lõppeks. Lõpuks jõudsid F ja R A juurde ning A oli selle üle väga õnnelik.
     Laagrisse jõudes ütles PI, et S käis seal ja ütles, et läks hobuseid tooma. P oli jälle purjus ja noris tüli. AU uuris R-lt USA kohta ja R rääkis ka oma elukutsest. R otsustas, et tapab P. Nüüd hakkas R ise tüli norima, kuid P ei läinud enam kaasa. Ta sai aru, mis neil plaanis on. P mõnitas A-d ja A lõi teda mitu korda rusikaga näkku. R hoidis püstolit peos ja lükkas M eemale, kuid P ei reageerinud. Seejärel P tõusis ja ütles, et läheb hobuseid vaatama ning väljus koopast.
     PI ütles, et on nüüd P tapmisega nõus. PI lasi kõigil oma arvamuse öelda ja koos otsustati P tappa. R teatas, et tapab P. Siis tuli P tagasi koopasse. A oli ainus, kes P-ga rääkima hakkas ja R taipas, et A kogub P tapmiseks julgust. Ta kutsus A enda juurde ja juhtis ta tähelepanu koopas olevale dünamiidile, mistõttu ei või koopas tulistada.
     P muutis oma käitumist ja rääkis nendega nagu sõpradega. P teatas, et pooldab nüüd silla õhkulaskmist. Kõik said aru, et P oli ukse taga kuulanud ja kuulis, et teda tahetakse tappa. P eitas seda.
     R tegi plaani, kuidas silda õhku lasta. TA meenutas ka oma varasemat elu Hispaanias ja otsustas, et kirjutab pärast sõda raamatu. PI rääkis, et oli eelmise õhkulaskja juures tundnud surma lõhna, kuid R ei uskunud teda ja üldse igasugust ennustamist.
     R läks välja magama ja hiljem tuli tema juurde ka M. Hommikul kuulis R hobust lähenema, haaras relva ja lasi ratsaniku maha. Teised tulid ka välja ja R ütles, et ratsavägi on liikvel. Nad viisid kuulipilduja kalju peale ja R käsul vajati see okstega. Nad said aru, et ratasvägi liigub mööda S-I poolt vastastatud hobuste jälgi. P ronis tapetud ratsaniku hobuse selga ja ratsutas sellega tagasi, et talle järgnejaid koopa juurest eemale ajada.
     PR jäi kuulipilduja juurde ja R läks automaadiga teise kalju peale. Ta õpetas, kui kaugelt ja kuidas tuleks lasta ning keelas tal ise tulistamist alustada. Vaelase märkamise korral pidi ta R-le märku andma ja võis ise tulistama hakata pärast R-i.
     Varsti ilmuski välja 4 ratsanikku. Kõik heitsid end pikali ja jäid ootama. R ei tahtnud neid tulistada ja lootis, et nad lahkuvad. Ratsanikud jäid seisma ja vaatasid ringi. Seejärel pöörasid nad ringi ja lahkusid. R oli õnnelik, kuid A oleks tahtnud nad tappa. Seejärel möödusid neist 20 ratsanikku ja ka A mõistis, et 4 mittetapmine oli õige otsus, sest muidu oleksid need 20 neile appi tulnud.
     R ütles A-la., et abiellub M-ga. R ütles, et usaldav A-d ja käskis tal lahingus kõiki tema käske täita. Järsku kuulis ta kauguses tulistamist. Nad taipasid, et S laagris tulistatakse ja A tahtis neile appi minna. R keelas teda.
     R jättis A kuulipilduja juurde ja läks PR juurde. Ka PR tehtis S-le appi minna, kuid R keelas. Ta teadis, et ratsapatrull oli mööda hobusejälgi liikudes S laagrisse jõudnud ja enam polnud midagi teha. Üle nende laagri lendas lennuk.
     S oli taganenud künkatipule ja tõrjus sealt koos oma meestega fašistide rünnakut. Paljud olid haavatud ja janus. S teadis, et varsti tulevad lennukid ja nad kõik tapetakse. S võttis püstoli ja tulistas mitu korda maha. Seejärel käskis ta meestel vait olla. Fašistide komandör arvas, et nad tapsid end. Ohvitserid karjusid S meeste peale, et nad tulistaksid, kuid mehed olid vait ja irvitasid. Kapten ütles, et üleval pole enam keegi elus ja saatis snaiperi kontrollima. Snaiper keeldus minemast. Vihane kapten sõimas kõiki argpüksideks ja läks üksi üles. S tulistas teda kuulipildujast ja oli pettunud, et ainult ühe neist tappa sai. Lõpuks jõudsid kohale lennukid ja pommitasid künkatippu. Ellu jäi ainult Joaquini, kelle fašistide leitnant kuklalasuga tappis. Seejärel käskis ta kõigil partisanidel pead maha lõigata ja need kaasa võtta.
     R nägi, kuidas kolonn ratsanikke nende laagri lähedalt mööda liikusid. P ja A käisid hiljem S laagripaika vaatamas ja nägid peadeta laipu. A rääkis R-le veel vägede liikumisest ja R otsustas kirjutada kindralstaapi raporti, et rünnak ära jäetaks. Ta kirjutas raporti valmis ja pitseeris selle S.I.M-i (sõjaluureteenistus) pitsatiga. Raportit saadeti kindralstaapi kohale viima AN. Samas ei uskunud R, et rünnak ära jääb, sest G ainult juhib seda, käsud tulevad aga Madriidist.
     R mõtles, et võib rünnaku ajal surma saada ja siis kohtuks ta oma surnud vanaisaga. Siis aga keelas endal nii mõelda ja unistas hoopis M-st, kellega koos nad pärast silla õhkimist hotelli lähevad.
     Oli viimane öö enne rünnakut. M ja R olid jälle koos magamiskotis. M ütles R-le, et “ei taha teda kurvastada, kuid tal kipitab seal kõik ja on väga valus ning ta kardab, et R-l pole temaga hea”. R ütles, et sellest pole midagi ja et ta ei tee midagi, mis M-le valu teeks. Tegelikult oli ta väga pettunud, et viimane öö niimoodi juhtus. R rääkis
M-le, et mida nad pärast õhkimist  teevad ja kuhu lähevad. R lubas M-ga abielluda. M rääkis talle, kuidas tema vanemad olid fašistide poolt tapetud ja kuidas teda pärast vanemate hukkamist koheldi.
     Öösel ajas PI R-I üles ja ütles, et P on põgenenud ja R-i kottidest midagi kaasa võtnud. Kadunud olid detonaatorid ja osa lõhkeainest. R oli väga vihane, sest PI pidi kotte valvama.
     AN jõudis valitsusvägede eelposti ja pärast pikka palumist ja veenmist lubati tal nende poolele minna. Ta ütles kes ta on ja näitas S.I.M. pitseriga R-I raportit ja seletas, mis ta sellega tegema peab. Teda ei tahetud uskuda ja arvati, et pitser on võltsing, kuid lõpuks viidi ta komandöri juurde.
     R mõtles, kuidas saaks silda ilma detonaatoriteta õhku lasta. Ta kahtles oma ettevõtmise õnnestumises. Lõpuks mõtles ta välja viisi, kuidas saaks dünamiidi granaatide abil lõhkema panna.
     P tuli laagrisse tagasi ja ütles, et viskas detonaatorid kuristikku, kuid tõi kaasa 5 meest ja mõtles välja kuidas saaks dünamiidi granaatidega lõhata. Ta ütles, et tuli tagasi ja tahab neid aidata. PI võrdles P-d Juudasega. R enesetunne hakkas paranema, kuna neil oli nüüd 5 meest juures.
     AN viidi pataljonikomandöri juurde, kes otsustas AN-i mootorrattaga ise brigaadi staapi viia. Seal kohtusid nad kolonelleitnandiga (pärast ühe ohvitseri mahalaskmisega ähvardades, kes keeldus teda äratamast). Kolonelleitnant andis neile kõige kõvema läbipääsuloa ja nad asusid kindralstaabi poole teele.
     R seletas meestele mida nad tegema peavad ja tehti viimaseid ettevalmistusi rünnakuks. M jäi hobuste juurde ja mehed läksid lahingupositsioonidele rünnaku algust ootama.
     AN ja pataljonikomandör läksid komandantuuri kindralstaabi asukohta küsima. Tunnimees ei teadnud, kus see asub. Samal ajal peatus maja ees staabiauto, kust väljus internatsionaalse brigaadi mundrit kandev mees. Pataljonikomandör tundis temas ära Prantsusmaa ühe suurima revolutsionääri MA. Ta küsis MA käest kindralstaabi kohta, kuid pärast nende tutvustamist lasi MA nad arreteerida. Valvur ütles pataljonikomandörile ja AN-le, et MA on hulluks läinud ja tal on mahalaskmismaania. MA kutsus nad enda juurde, kuid pärast selgituste kuulamist lasi nad ikka vahi alla võtta. MA arvas, et G on reetur ja teeb fašistidega koostööd.
     ME juurde tuli K, kes alguses rääkis ME-ga sõbralikult (mõlemad vihkasid teineteist), kuid seejärel küsis talt ettekande ja läbipääsuloa kohta. K sundis ME-d neid talle andma ja saatis need paberid  pataljonikomandörile ja AN-le, kes seejärel kindralstaapi läksid.
     AN viis raporti kindralstaapi, kus selle võttis vastu G staabiülemale D-le. D hakkas telefoni teel G-d otsima. Vahepeal tahtis ta juba ise rünnakukäsku peatada, kuid siis sai G kätte, kuid oli juba hilja midagi teha. Lennukid olid välja saadetud.
     R kuulis pommiplahvatusi ja algas rünnak. R ja A olid silla juures ja tapsid vahimehed. Seejärel läks R laenguid paika panema. Ta kinnitas laengud ja vedas granaatidest (mida ta kasutas detonaatoritena) splintide äratõmbamise traadid A juurde. Seejärel läks ta teist laengut paigaldama. PI tuli oma salga jäänustega. F oli haavatud ja käskis neil ta koos püssiga maha jätta. P oli veel teise vahiposti juures.
R tuli sillalt tagasi ja A lasi silla õhku. Üks kild tabad A-d ja ta hukkus. R oli väga vihane, sest kui P poleks detonaatoreid ära visanud, poleks A killuga pihta saanud ja hukkunud. R pani RA kuulipilduja juurde ja õpetas teda laskma. Vaenlased tulid autoga lähemale ja RA hakkas neid tulistama. Lõpuks tuli P ja ilmus välja ka fašistide tank. Kõik P-ga kaasas olnud mehed said surma. Nüüd läksid kõik M juurde ja hakkasid hobustega põgenema. Nad põgenesid läbi metsa, kuid pidid seejärel maantee ületama. Maantee otsustati ületada ükshaaval. Teised pääsesid edukalt üle maantee, kuid samal ajal tank tulistas ja R jäi hobuse alla. Ta murdis oma reieluu.
     R käskis teistel M endaga kaasa võtta ja end koos püstolkuulipildujaga maha jätta. AU küsis, et kas R tahab, et AU ta tapaks. R ütles, et see pole vajalik ja nad jätsid hüvasti. Kõik lahkusid. Ta jalg hakkas valutama, kuid R jäi ootama ratsanike salka ja pani oma püstolkuulipilduja valmis. Ratsanikud nägid maas lamamas hobuse laipa ja üks ohvitser läks seda vaatama. Tegemist oli sama ohvitseriga, kes oli tapnud Joaquini ja lasknud S meestel pead maha lõigata. Ohvitser liikus R poole ja R-l oli püstolkuulipilduja laskevalmis…












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar