neljapäev, 9. november 2017

Viivi Luik "Seitsmes rahukevad" kokkuvõte


Viivi Luik
"Seitsmes rahukevad"





Sügis. Minategelane ja ema läksid pihlakamarju korjama. Mt. leidis kuuse alt metsavendade keedupoti, ema jättis selle sinnapaika, sest oli uusmaasaaja tütar. Mt. vihastas ja karjus: "Nunnad ja mungad, vaarao!". Ema püüdis teda keelata, aga see ei mõjunud, sest mt. teadis, et ema sõltus tema vanaemast ja onust, ta oli temas 17 aastat vanem ning raha oli tal ainult 25 rubla, mille ema oli saanud mt. isa käest. Mt pidas end talle sülle langenud õnneks ning võis röökida kui tahtis. Oma armastust välendas ta metsiku trampimise, raske ja tüütu kaelasrippumise ning juustest sikutamisega. Kingitustena emale käis ta aias kääridega lilli lõikamas. Üle nende peade lendasid reaktiivlennukid, mt. kartis ja tahtis ära minna, ema aga ütles et lennukid pole ohtlikud ning lohutas minategelast. Nad korjasid pangetäie pihlakamarju ning hakkasid kodu poole minema.Vahepeal nad puhkasid, siis püüdis minategelane lennukeid silme eest ära saada ema hirmutades. Jõe ääres jäi ema Teiste-Leidaga juttu ajama, minategelasel kästi kodu poole minna. Ta läks väga aeglaselt ning mõtles hauast, millest naised rääkima jäid. See oli tapetud parteilase haud, kes oli surnud haarangus, mille järgi isegi aega arvestati. Mees maeti kuusikusse, isegi risti ei lubatud hauale panna. Minategelane läks ühe talu sirelilehtlasse, kuhu ta oli peitnud pildiraamatu. Ta vaatas pilte ja ootas, kuni ema taluni jõuab. Siis läksid nad koju. Ema hakkas pihlakatest moosi keetma, vanaema keetis suppi. Minategelane vaatas üle kõik asjad, mis kuulusid neile- lauad, kapid, surnud tädi peegel ning riided ja raamatud. Tulevikuasjad- apelsinimahl, nõudepesumasinad, külmutuskapid jne, olid neist vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel, ettekujutamatud. Ema kõrvetas moosi põhja. Minategelane süüdistas teda kõiges, ka enda olemasolus. Minategelase onu oli lihunik, talle kuulusid saed, noad ja muud riistad, mis minategelast vigastada püüdsid. Õhtul kartis minategelane paljusid asju, ka oma nukku, Manni, kes oli kõva kui kivi. Vanaema viis Manni sahvrisse ning minategelane läks magama. Hommikul läksid ema ja vanaema Kõliniitu heina kuivatama. Mt jäi koju. Ta tahtsis järele vaadata, mis on mesipuud, mille katuse onu vahetevahel ära tõstab. Hädavaevu jaksas ta katuse üles tõsta, siis aga kukkus see maha. Mt. pistis käe tarru, ning ehmus, tundes oma käe all külma noatera. Ta uuris nuga, mässis tagasi paberisse ning pani tarru. Ta sai aru, et onu sees oli hirm ärapeidetud Saksa täägi pärast, vanaema sees mure riigilaenu maksmise ning piimanormi pärast, ema sees ahastus suhkru ja palituriide pärast. Tema oli neile lohutus ja vandetõotus tuleviku käest. Teda nähes pidid nad aimama helgemat tulevikku. Minategelane mattis Manni maha, rohkem ei ole ta teda näinud. Järgmisel päeval läks mt esimest korda koos emaga linna. Sinna sõideti bussiga. Pargis muusikat kuuldes mõtles mt taas, et on laps-rahva tulevik. Ema ostis talle jäätist, kuna mt seda aga varsti ei tahtnud, oli ema õnnelik kui sai selle ise ära süüa. Emal oli vaja tutvuse kaudu hankida tõend, et on riigile müünud toore seanaha. Seni kuni täiskasvanud asju ajasid, läks mt. Heljuga välja. Helju näitas talle lambanahku. Nad peksid üksteist nahkadega, minategelasel sai kõrini ning ta hirmutas Heljut, tehes tigeda näo ning sisistades: " Metsavana tuleb!" Helju andis talle seejärel lepituseks paberist nuku. Mt. pesti lambarasvast puhtaks ning nad läksid emaga kohvikusse, seejärel raamatupoodi. Mt. sai kaks raamatut, sest vihikuid maalastele ei müüdud. Koju jõudes avastasid nad, et kolm nende kana oli maha murtud. Ema ja vanaema hakkasid sulgi kitkuma. Isa saabus komandeeringust, tõi emale kringli ning minategelasele raadio. Hommikul tegi isa perest pilte ning hiljem viis minategelase mootorrattaga sõitma. Sõideti poest läbi, osteti martsipani ning heeringaid ja seejärel mindi isa vanasse koju- Tuudakule. Vaadati ringi, söödi ära pool martsipanjänesest ning siis mindi tagasi, peatudes Liisu juures. Isa jäi välja Liisu seinakella parandama, mt. läks sisse. Magamistoast sängist nägi mt. võõra mehe silmi ning püssirauda, ta ehmus ning jooksis tagasi vaatamata koju. Hommikul läks isa ära. Külla tuli Ilves, raamatukogu juhataja, kes tuli läbi viima tursa tutvustamise kursusi. Vanaema andis talle tänuks 10 muna, minategelane läks neid kohale viima. Ta valis endale raamatukogust kaks rasket raamatut, Ilves aga võttis need ära ning andis talle hoopis "inetu pardipoja", öeldes minategelase protestile vastuseks, et ka siin on ridade vahel peidus inimesed. Paula- toa Aime tuli külla. Nad söötsid kahekesi koeri pekiga, hrimutasid kanu ning viskasid kuke katusele, seejärel tantsisid grammofoni kuulates, lugesid minategelase raha ning lõpuks midagi kartma hakates pugesid kapi ja seina vahele, kust nad ise enam välja ei saanud. Vanaema, ema ja Paula tulid koju ning päästsid nad pika pusimise järel lahti. Minategelaseni jõudis arvamus, et kõik, mis ümberringi oli, oli vaid kuju võtnud aeg. Järgmisel päeval läks minategelane vanaemaga koos kolhoosi väljadele lehma söötma. Nad jäid aga ohvitserile vahele, kes lubas sellest mitte teatada, kui vanaema võtab endale püssi ja hakkab patrullis käima. Vanaema oli vihane, ent nõustus. Ühel hommikul hakati mullikat tapma. Laps kamandati tuppa, ta kuulis siiski emalt, mis toimub ning hiilis lauda peale pealt vaatama. Kui mullikas surnud oli, põgenes ta metsa. Ta jooksis seal ringi ning kui nägi Liisut tulemas, hakkas koera mängima, et mitte Liisut näha. Ta ei tahtnud Liisuga ikka rääkida, end siiski kutsus mt ta lõpuks neile ja rääkis, et nad mullika ära olid tapnud. Liisu, vanaema ning mt. läksid külla hiljuti naabertallu kolinud ingerlasele. Talle viidi kaasa liha ning sahhariini. Minategelasele seal ei meeldinud, hiljem lõi ta kogemata ingerlase last jalaga ning ta hakaks selle peale ise nutma. Seejärel läksid nad ära ning mt. jooksis koju. Onu oli läinud kaugele kellegi vasikat tapma. Puud said otsa ning ema ja mt. läksid metsa, et suure kelguga natuke puid tuua. Kelk oli aga raske ning kui osad halud veel maha kukkusid, hakkas ema nutma ning jooksis koju. Hiljem läksid ema ja vanaema kelgule järele. Vana- aasta viimasel päeval pärast Teiste juurest ajalehtede toomist läks mt. koju suure ringiga. Ta kaapis silla all ning kukutas end seal olevasse koopasse, kus ta mängis mängu, milles murdis pead teiste inimeste suurimate saladuste üle. Ta tahtis teada,kas kõik see, lumi, jää jne huvitab teda ka siis samamoodi kui ta juba suur on. Nüüdseks on aga kõik muutunud. Koerad on surnud, samuti Liisu, vanaema ja teised. Mt. läks koju. Toas oli kuusk, küpsetati leiba, mis aga oli lääge, ahjus olid jõulutoidud. Isa tuli koju. Minategelane sai isalt kingiks dressipüksid, onult aga samblatuti koos nahksete sinilillelehtedega, mis minategelase jaoks oli talvepimeduses sähvatanud igavene päike, lootusesäde. Tulevikus langesid kaupade hinnad, majavedamise plaanid unustati, põllutöödele tekkisid uues kombainid ja traktorid. Ema häbeneb südame kunagist elu, ent tal pole seda millegiga asendada. Vaid fotod säilitavad tema noort nägu. Ema ei tunne mingit võõristust uksekellade, liftide, telefonide ja tolmuimejate eest. Minategelane ei tunneks teda ära, kui ta ei teaks, et see on tema. Niisamuti ei tunneks ema teda, kui ta ei teaks et see on tema. Minategelane on muutunud asitõendiks tänasest päevast. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar