Eduard Vilde "Pisuhänd" sisukokkuvõte (täielik)

Eduard Vilde

„Pisuhänd”

Autori suhtumine kogu teosesse on veidi tragikoomiline – kirjanik pilkab inimeste kuulsusejanu ja tahet kiiresti rikastuda ning tuntust saavutada. Seda kogu raamatu ulatuses.

Kõige drastilisemalt on määratletud Ludvig Sanderi isiksus – luuser, kes on mingisuguse kavaluse abil end üsna kõrgele suutnud upitada, elab oma naise ning tema isa kulul, nimetades end ise inseneriks ning teisalt ka luuletajaks, kunstnikuhingega inimeseks. Vaatamata oma plaanidele põrub Sander konkreetselt läbi – tema raamatupettus tuleb ilmsiks ning ostutehing Vestmani tarvis põrub samuti läbi. Kõige eitavam suhtumine kuulubki autori poolt temale.

Vestman on tark mees, elukogenud ja haritud. Põhirõhk on pööratud äritegevusele ning ta liigub paremate tehingute suunas. On suutnud elus läbi lüüa – nagu ta ise öelda armastab, on ta „Vestman Vestmani uulitsast”. Autori suhtumist konkreetsesse tegelasse on raske määratleda. Samal ajal kui väljendub mehe ettemõtlemisvõime ja kavalus, jääb ta ühes tähtsamas ostutehingus kaotaja rolli.

Kõige jaatavamalt suhtub kirjanik Tiit Piibelehte – mees, kes näiliselt on lihtsameelne ning mitte kuigi elukogenud, lööb läbi oma kavalusega, tehes silmad ette nii Sanderile kui vanale Vestmanile endale.

Matilde ja Laura on pigem kõrvalisemad tegelased ning ei oma nii suurt rolli, seega on nende osatähtsus teoses teisejärgulisem kui eelmainitud kujude.

Vilde remargid on äärmiselt sisukad ja üksikasjalikud, et võimalikult täpselt anda edasi tegelaste isikupära, koomilisust ning tausta. Kirjanik kirjeldab oma märkustes osatäitjate rõivastust (nt: Piibeleht – kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane), harjumusi (nt Piibeleht – hakkab vestlemise ajal päevalilleseemneid suhu pistma) ning teisigi isikupäraseid omadusi (nt. Piibeleht paistab kohmetuna, tema kõne on murdesegane ja laktooniline). Kõik need kirjeldused loovad lugejale ettekujutatava pildi olustikust ja sündmuste käigust.

Vestman

Tark ja kriitiline ning väga enesekindel ärimees, kes on harjunud saama kõik, mida ta tahab. Üleoleva käitumisega, omab palju võimu ning teab, kuidas seda enda huvides ära kasutada.

Vestmani kõne on kindel ja jäik – range ning sihipärase ütlemisega.

Peab mehetööks vaid äri- ja ehitustegevust, seega on tema suhtumine Sandrisse üsna kriitiline – üritab viimane ju kuulust koguda kirjanikutööga; tehes märkuseid noormehe elukommete üle (nt: Vestman: „Tänan, ei! Ärimees ei võta tööpäeval alguooli. (riivab pilguga Sanderi klaasi). )

Vestmann suhtub austavalt nendesse meestesse, kes tegelevad äriga, pidades ülejäänud ametikohti (eesotsas loomingulise tööga seonduvaid) alamateks.

Teiste suhtumine mehesse on üsna lugupidav – on ju perekonnapeal võimu ning raha küllaga. Tema vastu üritati näidata austust, kuna temaga pahuksisse sattumine tähendanuks tihtipeale küllaldaselt probleeme.

Vestmani riietus on igati soliidne – kannab suvepalitut, kübarat ning hõbenupuga keppi, näitamaks oma taset ning staatust.

Sander

Veidi ebakindel, kergestimõjutatav õnneotsija.

Üritab kavaluse teel kõrgustesse pürgida ning raha teenida, mõeldes välja erinevaid plaane ning võimalusi oma kavatuste täideviimiseks.

Sander on libekeelne ning armastab luisata – kõike seda oma eesmärkide elluviimiseks.

Ludvigu suhtumine teistesse on suuresti seotud nende materiaalse taustaga. Vestmaniga suheldes on noormees ettevaatlik ning üritab pruudi isale igal võimalusel meelejärele olla – küsimärgi all on ju tema rahaline kindlustatus. Samal ajal kasutab ärimees ära Sandri alandlikkust, piitsutades teda salvavate ütlemistega.

Sandri suhted oma naisega on samuti omamoodi koomilised. Matilde sunnib oma meest raamatut kirjutama ning alandliku kodulooma kombel näeb Sander kurja vaeva, et seda soovi täide viia. Matilde on huvitatud avalikust heakskiidust ning tunnustusest ning ta üritab seda Sandri abil ka saavutada.

Piibeleht, Ludvigu endine koolikaaslane, tegutseb kirjanikuna, mis samuti osutub Sandrile äärmiselt kasulikuks. Mees palub Tiidul raamatu kirjutada, lubades talle kopsakat vaevatasu.

Piibeleht

Piibeleht on rahulik ja tasakaalukas, kindla ütlemisega kirjanik. Pealtnäha kergeusklik ja kergesti enda huvides ärakasutatav – seesmiselt hoopiski kavalust täis. Mehe kõnelaad on tegelaste seas kõige silmatorkavam. Tema sõnad on murdesegused ning kohati raskestimõistetavad. Ta vastab küsimustele alati väikese viibimisega.

Piibelehe suhtumist teistesse on üsna raske määratleda, ehk ongi tema kõige omanäolisem ning salapärasem tegelane kogu teoses. Sandrit on ta nõus abistama, näides ise talle lihtsameelse ja vaese kirjanikuna, kellele suurem rahasumma ainult heameelt teeks. Samal ajal selgub kurb tõsiasi, et Tiit oli kõik teised ülekavaldanud, saades omale Vestmani tahetud maad ning minnes lisaks veel Vestmani tütrele kosja.

Piibelehe välimus on samuti kõike muud kui tavapärane - kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane.

Laura

Habras noor neiu, tundub olevat tihtipeale oma mõttemaailmas ja unistustes.

Suhtub teistesse üldjoontes lugupidavalt ja väljapeetult. Tema kõne õhkab romantilisest meelestatusest (eriti Piibelehe osas). Matilde, kui Laura vanem õde, käitub tema suhtes veidi üleolevalt – ikka ja jälle peab Laura oma õe jaoks midagi ära tegema. Vestman on neiu isa.

Laura on enamasti kleidiväel. Tema märgatavaks omaduseks on pahema jala lonkamine.

Matilde

Kuulsusejanuline ning võimukas naine; Ludvig Sanderi abikaasa.

Veidi äkilise kõnelaadiga. Ihkab võimu ja avalikku tähelepanu. Tema jaoks on oluline seltskonnaelu ja kuulsus, mida ta oma mehe abil saavutada üritab. Naine on rahulolev vaid siis, kui tema soovide järgi talitatakse.

Matilde suhted Ludviguga väljendavad kõige paremini naise kuulsusejanu – nimelt sunnib ta Sandrit raamatut kirjutama, et nende osaliseks saaks tunnustus ja seltskondlik tähelepanu. Sander on lihtsamalt öeldes oma naise tallaalune.

Mingil määral sarnaneb naine oma isale – tema suhtumine teistesse on läbimõeldud ja kaval, veidi üleolev. See väljendub ka tema suhtlemises oma noorema õe, Lauraga.

Matilde kannab kübarat ja kauneid rõivaid, lastes õel omale loori siduda.

Karakterikoomika

Autor on selgesti välja toonud kirevamate isiksuste omapärasused – seda eesotsas Piibelehe tegelaskujuga. Mees on rahulik ja tasakaalukas, omapärase sõnava ja olemisega. Samal ajal kui Ludvig Sander kehastab luuserlikkuse sümbolit – alalõpmata on tal meeltes mingisugused kavalad nipid, mis tahest-tahtmata läbi kukuvad; mees hädaldab ja kurdab ning peab normaalsete suhete säilitamiseks laskuma alandlikkuse viimase piirini. Seevastu Vestman on range ja jäärapäine mees, ärritub üsna kergesti ning on pealtnäha vägagi raevukas ning hirmuäratav. Matilde aga on kuulsusejanus noor naine.

Kirjaniku loodud tegelaskujud on omamoodi koomiliselt vastandatud, iga tegelase isikupära tuleb selgesti välja nende kõnes ja käitumises, üheskoos nende kiiksudega.

Situatsioonikoomika

Kõige iroonilisem on teoses vast Piibelehe ostutehing – kulminatsioon kujunes sellega, kui selgus, et ta tegi seda põhimõtteliselt Vestmani rahade eest. Kõigi eelduste kohaselt võinuks Vestman kogu selle loo peale hirmsasti vihastada, kuid nii see ei juhtunud. Ärimees nägi Piibelehes potentsiaalset järeltulijat oma firmas, mis kokkuvõttes jahmatas kõiki.

Samamoodi kulgeb läbi teose Ludvig Sanderi püüdlused oma raamatu väljaandmiseks. Kuigi noormehes absoluutselt kirjanikuhinge ei olnud, jagunes kavalust temas küllaga. Mees pöördus Tiit Piibelehe poole, kes siis teatava rahasumma eest talle meistritüki valmis kirjutas. Kuid loomulikult asjad niimoodi ei jäänud – tehing tuli ilmsiks ning ainus, kes häbistatud sai, oli taaskord Sander.

Teos on ootamatu lahenduskäiguga – Piibeleht ei nõustu Vestmani firmas töötama, lubades edaspidi raha teenida vaid kirjanikutööga ning soovitades Sandril edaspidi äri alal veel õnne katsuda. Vestman ise aga Tiidu juttu uskuma ei jää: „Mõistan, pojuke, mõistan: selle taga on mõni uus vigur varjul! Neile lapsukestele võid ju hambasse puhuda, mis tahad – aga ära mind püüa uskuma panna, et niisugune nutimees päriselt tindipotti poeb, liiati, kui tal taskud raha täis on!”

Sõnakoomika

Tegelaste iseloomulik kõnelaad on kõige paremini välja toodud Tiit Piibelehe ja Vestmani puhul. Vestmani kõne on iseenesest otsene ja järsk, kuid vahetevahel kasutab ta huvitavaid sõnavorme (nt: alguool). Samamoodi on üks huvitav ütlemine pärit samuti tema suust: "Kord Piibeleht all ja Vestman peal, siis Piibeleht peal ja Vestman all".

Kõige eredamalt väljendub aga sõnakoomika Tiit Piibelehe kõnes. Mehe kõne on murdesegune ja laktooniline, ta vastab sõnakehviku kombel ikka alles mõne aja pärast. (nt: „Midä siss?” ; „Piä’nd.. piä!” ; „Ei, nemä om tennü egaüts esi omale „Pisuhänna”, midä nemä arvustevä.” Jne)