Eduard
Vilde
„Pisuhänd”
Autori
suhtumine kogu teosesse on veidi tragikoomiline – kirjanik pilkab
inimeste kuulsusejanu ja tahet kiiresti rikastuda ning tuntust
saavutada. Seda kogu raamatu ulatuses.
Kõige
drastilisemalt on määratletud Ludvig Sanderi isiksus – luuser,
kes on mingisuguse kavaluse abil end üsna kõrgele suutnud upitada,
elab oma naise ning tema isa kulul, nimetades end ise inseneriks ning
teisalt ka luuletajaks, kunstnikuhingega inimeseks. Vaatamata oma
plaanidele põrub Sander konkreetselt läbi – tema raamatupettus
tuleb ilmsiks ning ostutehing Vestmani tarvis põrub samuti läbi.
Kõige eitavam suhtumine kuulubki autori poolt temale.
Vestman
on tark mees, elukogenud ja haritud. Põhirõhk on pööratud
äritegevusele ning ta liigub paremate tehingute suunas. On suutnud
elus läbi lüüa – nagu ta ise öelda armastab, on ta „Vestman
Vestmani uulitsast”. Autori suhtumist konkreetsesse tegelasse on
raske määratleda. Samal ajal kui väljendub mehe ettemõtlemisvõime
ja kavalus, jääb ta ühes tähtsamas ostutehingus kaotaja rolli.
Kõige
jaatavamalt suhtub kirjanik Tiit Piibelehte – mees, kes näiliselt
on lihtsameelne ning mitte kuigi elukogenud, lööb läbi oma
kavalusega, tehes silmad ette nii Sanderile kui vanale Vestmanile
endale.
Matilde
ja Laura on pigem kõrvalisemad tegelased ning ei oma nii suurt
rolli, seega on nende osatähtsus teoses teisejärgulisem kui
eelmainitud kujude.
Vilde
remargid on äärmiselt sisukad ja üksikasjalikud, et võimalikult
täpselt anda edasi tegelaste isikupära, koomilisust ning tausta.
Kirjanik kirjeldab oma märkustes osatäitjate rõivastust (nt:
Piibeleht – kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda;
kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud;
taskud välja veninud; kui ta istub, on näha, et üks ta sokkidest
on must ja teine punane), harjumusi (nt Piibeleht – hakkab
vestlemise ajal päevalilleseemneid suhu pistma) ning teisigi
isikupäraseid omadusi (nt. Piibeleht paistab kohmetuna, tema kõne
on murdesegane ja laktooniline). Kõik need kirjeldused loovad
lugejale ettekujutatava pildi olustikust ja sündmuste käigust.
Vestman
Tark
ja kriitiline ning väga enesekindel ärimees, kes on harjunud saama
kõik, mida ta tahab. Üleoleva käitumisega, omab palju võimu ning
teab, kuidas seda enda huvides ära kasutada.
Vestmani
kõne on kindel ja jäik – range ning sihipärase ütlemisega.
Peab
mehetööks vaid äri- ja ehitustegevust, seega on tema suhtumine
Sandrisse üsna kriitiline – üritab viimane ju kuulust koguda
kirjanikutööga; tehes märkuseid noormehe elukommete üle (nt:
Vestman: „Tänan, ei! Ärimees ei võta tööpäeval alguooli.
(riivab pilguga Sanderi klaasi). )
Vestmann
suhtub austavalt nendesse meestesse, kes tegelevad äriga, pidades
ülejäänud ametikohti (eesotsas loomingulise tööga seonduvaid)
alamateks.
Teiste
suhtumine mehesse on üsna lugupidav – on ju perekonnapeal võimu
ning raha küllaga. Tema vastu üritati näidata austust, kuna temaga
pahuksisse sattumine tähendanuks tihtipeale küllaldaselt probleeme.
Vestmani
riietus on igati soliidne – kannab suvepalitut, kübarat ning
hõbenupuga keppi, näitamaks oma taset ning staatust.
Sander
Veidi
ebakindel, kergestimõjutatav õnneotsija.
Üritab
kavaluse teel kõrgustesse pürgida ning raha teenida, mõeldes välja
erinevaid plaane ning võimalusi oma kavatuste täideviimiseks.
Sander
on libekeelne ning armastab luisata – kõike seda oma eesmärkide
elluviimiseks.
Ludvigu
suhtumine teistesse on suuresti seotud nende materiaalse taustaga.
Vestmaniga suheldes on noormees ettevaatlik ning üritab pruudi isale
igal võimalusel meelejärele olla – küsimärgi all on ju tema
rahaline kindlustatus. Samal ajal kasutab ärimees ära Sandri
alandlikkust, piitsutades teda salvavate ütlemistega.
Sandri
suhted oma naisega on samuti omamoodi koomilised. Matilde sunnib oma
meest raamatut kirjutama ning alandliku kodulooma kombel näeb Sander
kurja vaeva, et seda soovi täide viia. Matilde on huvitatud
avalikust heakskiidust ning tunnustusest ning ta üritab seda Sandri
abil ka saavutada.
Piibeleht,
Ludvigu endine koolikaaslane, tegutseb kirjanikuna, mis samuti osutub
Sandrile äärmiselt kasulikuks. Mees palub Tiidul raamatu kirjutada,
lubades talle kopsakat vaevatasu.
Piibeleht
Piibeleht
on rahulik ja tasakaalukas, kindla ütlemisega kirjanik. Pealtnäha
kergeusklik ja kergesti enda huvides ärakasutatav – seesmiselt
hoopiski kavalust täis. Mehe kõnelaad on tegelaste seas kõige
silmatorkavam. Tema sõnad on murdesegused ning kohati
raskestimõistetavad. Ta vastab küsimustele alati väikese
viibimisega.
Piibelehe
suhtumist teistesse on üsna raske määratleda, ehk ongi tema kõige
omanäolisem ning salapärasem tegelane kogu teoses. Sandrit on ta
nõus abistama, näides ise talle lihtsameelse ja vaese kirjanikuna,
kellele suurem rahasumma ainult heameelt teeks. Samal ajal selgub
kurb tõsiasi, et Tiit oli kõik teised ülekavaldanud, saades omale
Vestmani tahetud maad ning minnes lisaks veel Vestmani tütrele
kosja.
Piibelehe
välimus on samuti kõike muud kui tavapärane - kannab
kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja
püksisääred on lühikeseks jäänud; taskud välja veninud; kui ta
istub, on näha, et üks ta sokkidest on must ja teine punane.
Laura
Habras
noor neiu, tundub olevat tihtipeale oma mõttemaailmas ja unistustes.
Suhtub
teistesse üldjoontes lugupidavalt ja väljapeetult. Tema kõne õhkab
romantilisest meelestatusest (eriti Piibelehe osas). Matilde, kui
Laura vanem õde, käitub tema suhtes veidi üleolevalt – ikka ja
jälle peab Laura oma õe jaoks midagi ära tegema. Vestman on neiu
isa.
Laura
on enamasti kleidiväel. Tema märgatavaks omaduseks on pahema jala
lonkamine.
Matilde
Kuulsusejanuline
ning võimukas naine; Ludvig Sanderi abikaasa.
Veidi
äkilise kõnelaadiga. Ihkab võimu ja avalikku tähelepanu. Tema
jaoks on oluline seltskonnaelu ja kuulsus, mida ta oma mehe abil
saavutada üritab. Naine on rahulolev vaid siis, kui tema soovide
järgi talitatakse.
Matilde
suhted Ludviguga väljendavad kõige paremini naise kuulsusejanu –
nimelt sunnib ta Sandrit raamatut kirjutama, et nende osaliseks saaks
tunnustus ja seltskondlik tähelepanu. Sander on lihtsamalt öeldes
oma naise tallaalune.
Mingil
määral sarnaneb naine oma isale – tema suhtumine teistesse on
läbimõeldud ja kaval, veidi üleolev. See väljendub ka tema
suhtlemises oma noorema õe, Lauraga.
Matilde
kannab kübarat ja kauneid rõivaid, lastes õel omale loori siduda.
Karakterikoomika
Autor
on selgesti välja toonud kirevamate isiksuste omapärasused – seda
eesotsas Piibelehe tegelaskujuga. Mees on rahulik ja tasakaalukas,
omapärase sõnava ja olemisega. Samal ajal kui Ludvig Sander
kehastab luuserlikkuse sümbolit – alalõpmata on tal meeltes
mingisugused kavalad nipid, mis tahest-tahtmata läbi kukuvad; mees
hädaldab ja kurdab ning peab normaalsete suhete säilitamiseks
laskuma alandlikkuse viimase piirini. Seevastu Vestman on range ja
jäärapäine mees, ärritub üsna kergesti ning on pealtnäha vägagi
raevukas ning hirmuäratav. Matilde aga on kuulsusejanus noor naine.
Kirjaniku
loodud tegelaskujud on omamoodi koomiliselt vastandatud, iga tegelase
isikupära tuleb selgesti välja nende kõnes ja käitumises,
üheskoos nende kiiksudega.
Situatsioonikoomika
Kõige
iroonilisem on teoses vast Piibelehe ostutehing – kulminatsioon
kujunes sellega, kui selgus, et ta tegi seda põhimõtteliselt
Vestmani rahade eest. Kõigi eelduste kohaselt võinuks Vestman kogu
selle loo peale hirmsasti vihastada, kuid nii see ei juhtunud.
Ärimees nägi Piibelehes potentsiaalset järeltulijat oma firmas,
mis kokkuvõttes jahmatas kõiki.
Samamoodi
kulgeb läbi teose Ludvig Sanderi püüdlused oma raamatu
väljaandmiseks. Kuigi noormehes absoluutselt kirjanikuhinge ei
olnud, jagunes kavalust temas küllaga. Mees pöördus Tiit Piibelehe
poole, kes siis teatava rahasumma eest talle meistritüki valmis
kirjutas. Kuid loomulikult asjad niimoodi ei jäänud – tehing tuli
ilmsiks ning ainus, kes häbistatud sai, oli taaskord Sander.
Teos
on ootamatu lahenduskäiguga – Piibeleht ei nõustu Vestmani firmas
töötama, lubades edaspidi raha teenida vaid kirjanikutööga ning
soovitades Sandril edaspidi äri alal veel õnne katsuda. Vestman ise
aga Tiidu juttu uskuma ei jää: „Mõistan, pojuke, mõistan: selle
taga on mõni uus vigur varjul! Neile lapsukestele võid ju hambasse
puhuda, mis tahad – aga ära mind püüa uskuma panna, et niisugune
nutimees päriselt tindipotti poeb, liiati, kui tal taskud raha täis
on!”
Sõnakoomika
Tegelaste
iseloomulik kõnelaad on kõige paremini välja toodud Tiit Piibelehe
ja Vestmani puhul. Vestmani kõne on iseenesest otsene ja järsk,
kuid vahetevahel kasutab ta huvitavaid sõnavorme (nt: alguool).
Samamoodi on üks huvitav ütlemine pärit samuti tema suust: "Kord
Piibeleht all ja Vestman peal, siis Piibeleht peal ja Vestman all".
Kõige
eredamalt väljendub aga sõnakoomika Tiit Piibelehe kõnes. Mehe
kõne on murdesegune ja laktooniline, ta vastab sõnakehviku kombel
ikka alles mõne aja pärast. (nt: „Midä siss?” ; „Piä’nd..
piä!” ; „Ei, nemä om tennü egaüts esi omale „Pisuhänna”,
midä nemä arvustevä.” Jne)
