W. Shakespeare "Hamlet" sisukokkuvõte

W. Shakespeare "Hamlet"

Üldistus (7 lauset)

Sügavas leinas prints Hamlet näeb öösel oma isa vaimu, kes talle räägib, kuidas Claudius ta mürgitas ning nõuab, et poeg talle kätte maksaks. Claudius on abiellunud Hamleti ema Gertrudiga ning nad peavad Hamletit hulluks ja selle põhjuseks arvatakse suurt armastust kantsleri tütre Ophelia vastu. Helsingöri lossi saabuvatel rändnäitlejatel laseb Hamlet neil näidelda tükki, kus kuningas mõrvatakse sarnaselt tema isale ning see näidend ajab Claudiuse endast nii välja, et viimane minema jookseb ja veel samal päeval Hamleti Inglismaale saadab koos käsuga viimane tappa. Enne minekut süüdistab Hamlet ema mõrvas osalemises ning tapab kantsleri pidades teda kuningaks. Hamlet pöörab Claudiuse vandenõu enda kasuks ja tänu piraatidele naaseb Taanimaale, kus ootab teda Claudiuse poolt üles ässitatud Laertes. Hamlet ja Laertes peavad duelli ning kuningas, kartes Hamleti võitu, pakub talle mürki, mida joob aga Gertrudis, kes sureb. Hamlet saab vaid riivata mürgise mõõgaga, Laertes saab samuti surmava haava, kuid enne surma jõuavad nad siiski ära leppida ning Hamlet tapab veel enne surma Claudiuse ning jõuab määrata ka oma pärija.

Teose põhiprobleem ja 2-3 kõrvalprobleemi

Teose põhiprobleemiks on kättemaks hingerahu nimel.

Kõrvalprobleemideks peaksin ma seda, et kas ainsaks kättemaksumeetodiks võib tõesti ainult mõrv olla ja kas tuleks kuulata oma südant või siis kedagi teist. Samuti võiks kõrvalprobleemiks pidada seda, kui kaugele on inimene valmis võimu nimel minema.

Hamleti iseloomustus

Hamlet oli Taanimaa prints, mõrvatud kuninga Hamleti ning Gertrudise poeg.

Hamletit võib pidada ausaks, väärikaks ja sõnapidajaks. Tema isa palus pojal kätte maksta alatu mõrva eest ning Hamlet tegigi seda. Enne isa vaimuga kohtumist ei kahtlustanud Hamlet Claudiust ega oma ema. Ta ise oli aus ning ehk just sellepärast ei osanud oodata ka teistest midagi nii alatut ja vääritut.

Hamletit võiks pidada suhteliselt umbusklikuks, kuid siiski mitte piisavalt. Kui tema endised koolikaaslased kuninga soosingu nimel tema järele nuhkima tulid, siis Hamlet ei usaldanud neid hoolimata vanast sõprusest ning testis neid osava sõnamänguga ning tegi õigesti. Ja piisavalt umbusklik ei olnud ta seetõttu, et läks kergemeelselt Laertesega mõõgavõitlusele, kuigi selleks ajaks oleks pidanud tal juba piisavalt kogemusi olema seoses salakavalate ja reetlike inimestega.

Kindlasti oli Hamlet ka tark ning kaval. Prints ei olnud alguses kindel, kas vaim, keda ta nägi, oli tema enda ettekujutus või tõepoolest tema isa rahutu hing. Seda kontrollis ta näidendiga, mis sarnanes vägagi tema isa mõrvaga ning Claudiuse minemajooksmine poole etenduse pealt tõestas Hamletile tema süüd. Nii leidiski ta tänu kavalusele ja tarkusele kinnitust oma kahtlustele. Samuti lasi Hamlet teistel arvata, et on hull. Arvan, et ta tegi seda selleks, et keegi tema tegelikest plaanidest enne õiget aega midagi aimata ei oskaks.

Hamlet on väga emotsionaalne, kuigi ta suudab seda mõningates situatsioonides varjata. Näiteks see koht, kus Hamlet ei suuda oma viha kontrollida ning kogu raevu Ophelia peale välja elab. Tänu sellele saab Claudius aru, et Hamleti hullusel on mingi sügavam põhjus, kui armastus Ophelia vastu. Lõpuks ei suuda ta end enam vaos hoida ja paljastab end emale, süüdistades teda mõrva kaasosaluses ning isa petmises, kuna vahetult peale viimase surma kuninganna Claudiusega abiellus.

Hamlet oli samuti väga lojaalne, kuna õukondlaste hulgast kandis tema ainsana leina märgiks musta. Tema jaoks oli muidugi väga solvav, et keegi teine seda enam ei teinud, eriti tema ema Gertrud. Ta heitis oma emale ka seda ette, et leinaajast hoolimata ta juba uuesti abiellus ning veel oma surnud mehe vennaga. Hamleti autunne ja väärikus seda heaks ei suutnud kiita.

Kindlasti oli Hamlet julge, kuna järgnes salapärasele vaimule, kuigi sõber teda hoiatas.

Head iseloomuomadused: ausus, väärikus, sihikindlus, mitte liigne usaldatavus, tarkus, kavalus, julgus, sõnapidamine, lojaalsus

Halvad iseloomuomadused: liigne emotsionaalsus, (antud teoses võiks halvaks omaduseks pidada ka julgust, mis muidu ju tegelikult rühmituks kindlasti heade omaduste alla)

Hamleti sõbrad ja nende suhted

Hamleti sõbrad olid Horatio, Rosencrantz ning Guildenstern.

Horatio jäi Hamletile truuks kuni viimase surmani. Horatio oli ühtlasi ka ainus, keda Hamlet täielikult usaldas. Horatio oli haritud ning just sellepärast kutsusid Bernardo ja Marcellus ta vana Hamleti vaimuga kohtuma. Sellel ajal usuti, et vaimudega saavad kartmatult suhelda vaid haritlased, kes ladina keelt oskasid. Just Horatio oli see, kes Hamletile tema isa rahutust ringi uitavast hingest rääkis. Seda, et Hamlet Horatiot usaldas, võib järeldada sellest, et prints rääkis ainult temale, mida vaimult kuulnud oli. Kui Hamlet piraatide tõttu Taanimaale naases, siis oli Horatio esimene, kellega ta kokku sai.

Rosencrantzi ja Guildensterniga oli Hamlet koos koolis käinud. Hamlet polnud nende siirastes kavatsustes sugugi mitte kindel ning kavala jutuga saigi kinnitust oma kahtlusele, et koolikaaslased oli uus kuningas sinna tema järele nuhkimiseks kohale lasknud kutsuda. Lõpuks lasi Claudius Hamleti Inglismaale saata, et ta seal tapetaks, kuid Hamlet tänu oma nutikusele ei lasknud sel juhtuda. Surma saatis ta hoopis vanad koolikaaslased reetmise eest.

Kõhkleja või teoinimene

Arvan, et Hamlet oli pigem teoinimene. Ta maksis oma isa surma eest kätte nagu ta oli lubanud. Kogemata tappis ta Claudiuse asemel Poloniuse, kuid isegi see ei pannud teda kõhklema. Ta teadis, et kantsler oli samuti uue kuninga soosingu nimel paljugi õelat ning halba korda saatnud. Seda kõike pidas ta oma armastatud isa reetmiseks. Samas peale seda, kui Hamlet oli veendunud, et Claudius on tema isa mõrvanud (peale seda, kui Claudius poole näidendi pealt minema oli jooksnud), soovis ta oma onu tappa, kuid lõi kõhklema ning läks hoopis ema juurde ning süüdistas teda kaasosaluses. Arvan, et ta oli rohkem teoinimene, kui kõhkleja, sest seoses Claudiuse tapmisega tal küll hetkeks tekkis kahtlus, kuid emaga viimase toas rääkides ning arvates, et liikuva seinavaiba taga on kuningas, torkas ta mõõgaga hoopis Poloniust. Kui Hamlet oleks olnud piisavalt kõhklev ja kahtlev, siis oleks ta Claudiuse plaani läbi näinud ning poleks läinud rapiirivõitlusele Laertesega.

Poloniuse iseloomustus

Polonius oli kuninga nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata. Polonius tegi seda kindlasti ka enda kasu eesmärgil, lootes, et krooni võiks pärida tema poeg Laertes, kuna kõigile oli teada, et Claudius Hamletit ei sallinud. Usun, et Polonius armastas väga oma lapsi, ta hoolitses nende eest ning soovis neile parimat, kuigi kantsler seda ehk tegelikult tegudes ei teinud. Aga tema tahe oli siiski oma laste suhtes hea ja ta siiralt uskuski, et tema nõuanded on Laertesele ja Opheliale parimad.

Head iseloomuomadused: lojaalsus, armastus oma laste vastu

Halvad iseloomuomadused: salakavalus, õelus, julmus, omakasupüüdlikkus

Ophelia iseloomustus

Ophelia oli Poloniuse tütar. Ophelia tundus olevat väga kuulekas oma isale ning vennale, kuna viimased keelasid tal Hamleti kirju ning kingitusi vastu võtta ja Ophelia kuuletus isale ning järgis ühtlasi ka venna nõuandeid. Muidugi võis põhjuseks olla ka see, et Ophelial lihtsalt polnud Hamleti vastu väga suuri tundeid. Arvan, et Ophelia suurimaks veaks oli see, et ta lasi isal kogu oma elu juhtida ning kontrollida. Ophelia kandis isale kõik ette, mis Hamletiga seotud oli ning lõpuks oli ta isa ning kuninga soovil nõus isegi printsi järele nuhkima minema. See jäi ka viimaseks korraks, kuna Hamlet nägi ta läbi ning lõpetas temaga igasuguse suhtluse. Gertrudis ja Claudius suhtusid temasse hästi. Gertrudise meelest oleks pidanud Opheliast Hamleti naine saama ning ühtlasi ka kuninganna. Hamlet oli Opheliasse väga armunud. Ophelial, kui isiksusel, ei olnud teoses kandvat rolli. Teda kasutati lihtsalt isa ning kuninga poolt ära nende tahtmise saavutamiseks ja Ophelia ei olnud ka eriti iseseisva mõtlemisega ega ka mitte otsustusvõimeline inimene, seega võiks tema rolli teoses piltlikult nimetada hüpiknukuks.

Ophelia oli harjunud elama isa soovide ning käskude järgi. Mina arvan, et Ophelia hulluse peamiseks põhjuseks oligi oskamatus edasi elada ilma isa juhendamiseta. Ema neil arvatavasti polnud, kuna temast pole teoses sõnagi juttu. Kindlasti tegi tema jaoks raskemaks olukorra ka see, et vend ei saanud teda raskel ajal toetada, oli ta ju välismaal ära. Ophelia hulluseks andis kindlasti põhjust ka teadmine, et tema isa tappis Hamlet, kes temasse ju armunud oli olnud. Polonius keelas tütrel Hamleti armastusavaldusi tõsiselt võtta ning selline tegu printsi poolt ehk tõestas Opheliale isa sõnu. Muidugi pole kindel, kuidas Ophelia sellest üldse teada sai ja kui tõeselt sellest isa mõrvamisest talle räägiti. Kuna Ophelia tundus suhteliselt naiivne olevat, võis ka see versioon, mis talle juhtunust räägiti tema vaimset stabiilsust kõigutada.

Traagiline tegelane Hamlet

Hamlet on traagiline tegelane, kuna ta oli sügavas leinas ning täis vihkamist Claudiuse vastu. Peale isa surma ei olnud Hamleti elus enam midagi head ega ilusat. Ta elas vaid kättemaksu nimel. Hamlet oli nii õnnetu, et ta kaalus isegi enesetappu. Lõpuks, kui ta Claudiuse tappis ja seega kättemaksu isa mälestuse nimel sooritas, suri ta ka ise. Hamlet oli traagiline tegelane, kuna tema elu oli täis ebaõiglust, rõhumist ja õnnetust.

Hull Hamlet

Arvan, et Hamlet teeskles hullu, kuna nii oli tal lihtsam oma kättemaksuplaane teostada. Eelkõige oli Hamlet hull Claudiuse ja Gertrudise jaoks. Tänu Poloniusele, kes samuti printsi vaimselt ebastabiilseks pidas, arvasid nad kõik Hamleti hulluse põhjuseks olevat suurt armastust Ophelia vastu, kuid hiljem selgus, et siiski peitub selles midagi märksa sügavamat. Hamlet käitus väga targalt, kui lasi teistel end hulluks pidada, see andis talle aega Claudiuse süüs selgusele jõuda ning kättemaksu haududa.

Claudiuse iseloomustus

Claudius oli kalk ja julm. Ta tappis oma enda venna, kuningas Hamleti.

Claudius oli samuti väga manipuleeriv, kuna kasutas kõiki ära, et saavutada enda tahtmist. Claudius saatis Hamleti Inglismaale, et ta seal hukataks, kuid tänu Hamleti enda nutikusele hukati hoopis tema reeturlikud koolivennad. Samuti kasutas kadunud kuninga egoistlik vend ära ka Hamleti vanasid koolikaaslasi, pannes nad Hamleti järele nuhkima, loomulikult olid viimased ka ise nõus.  Ta ässitas Poloniuse poja Laertese Hamleti vastu üles, et see ta tapaks. Arvan, et Gertrudisega abiellus ta samuti selleks, et kuningakroon oleks kindlam. Alamklassiga pidi ju ka paratamatult arvestama.

Claudius oli väga tark ning ettenägelik. Selliste alatute plaanide välja mõtlemine ja teostamine nõuab ettenägelikkust ja kavalust. Lõpuks suutis ta ka just tänu oma õelale kavalusele ning suurepärasele manipuleerimisoskusele Hamleti hävitada, saates ta enda poolt üles ässitatud Laertesega rapiirivõitlusele. Ja kuna ta jällegi ettenägelik oli, oskas ta karta, et ausas lahingus võiks võita Hamlet ning selle ära hoidmiseks lasi ta Laertesel oma mõõga otsa mürgiseks teha. Tagavaraplaaniks oli mürgitatud vein.

Claudius oli meeletult võimuahne mees. Nagu teosest selgub, oma heaolu ning krooni nimel oli ta nõus tapma oma venna ning tema poja.

Eelpool nimetatud põhjustel võib järeldada, et Claudius oli ka hea inimestetundja. Ta  isegi ei üritanud näiteks Horatiot oma plaanidesse kaasata, kuigi teda Hamlet väga usaldas. Claudius pidi teadma, et Horatio sõpra ei reedaks. Samas toimis see Hamleti vanade koolikaaslastega. Samuti suutis ta küll tänu heale manipuleerimisoskusele, kuid küllap ka võimele inimesi läbi näha ning nende mõtteid ning tundeid aimates, enda soovide nimel ära kasutada.

Head iseloomuomadused: kavalus, tarkus, ettenägelikkus, sihikindlus, hea inimeste tundmise oskus

Halvad iseloomuomadused: auahnus, julmus, oskus inimestega manipuleerida

Claudius oli Hamleti vastane, kuna tegelikult oleks pidanud ju traditsiooni järgi Hamletist troonipärija saama. Kroon läheb ju isalt pojale, mitte vennalt vennale. Kuigi sellest teoses eriti juttu pole, siis usun, et ka see võis üks Hamleti vihapõhjustest olla. Claudius ja Hamlet on oma olemustelt vägagi erinevad inimesed. Kui Claudius tänu Hamleti korraldatud näidendile mõistis, et prints tema koledast tapatööst teadlik on, kartis kuningas veelgi rohkem oma seisuse ja ühtlasi ka elu pärast. Ta mingis mõttes kartis Hamletit ning üritas teda surma saata, mis lõpuks ka õnnestus. Hamlet vihkas Claudiust loomulikult tulihingeliselt oma armastatud isa tapmise pärast. Kogu teos ongi põhiliselt üles ehitatud nende kahe vastasseisule tuginedes.

Gertrudise iseloomustus

Gertrudis oli kuninganna ning Hamleti ema. Hamlet pidas teda väärituks ning truudusetuks, kuid mina arvan, et ta oli pigem kergemeelne. Peale oma abikaasa surma, ei läinud Claudiusel kuninganna võlumisega just kuigi kaua. Võib-olla oli ta Claudiusega koos ka sellepärast, et jätkata kuningannana.  Teosest võib järeldada, et oma poega ta siiski armastas. Ta muretses tema pärast väga, kui printsi hullumeelseks peeti. Kergeusklik oli ta seetõttu, et ei osanud oma uue mehe poolt neid kurje kavatsusi tema poja suunas läbi näha. Või kui isegi suutis, siis ei julgenud midagi ette võtta. Nagu ka Ophelial ei olnud kandvat rolli, nii ei olnud seda ka Gertrudisel. Mulle näis ta mõtlematu, lihtsameelse ja otsustusvõimetu naisena. Claudius tundus teda aga armastavat. Saatuslikul lahingul, tunnistas ta viimasel hetkel siiski hiljaks jäädes, et veini asemel on peekris mürk ning keelas Gertrudisel seda juua, kuid oli juba hilja. Sellest võib järeldada, et uus kuningas siiski hoolis oma naisest ja ei soovinud kindlasti mitte tema surma. Polonius ning tema lapsed näisid kuningannat vähemalt väliselt austavat, kuid usun, et seda vaid tema seisuse, mitte isiksuse tõttu.

Hamleti viivitus kättemaksuga

Hamlet viivitas oma kättemaksuga, kuna ta polnud alguses siiski kindel Claudiuse süüs. Teoses on kirjutatud, et ka kurjad vaimud võivad meeldiva kuju võtta. Seega pidi Hamlet kindlalt veenduma oma onu süüs, mida ta ka tegi. Ta plaanis seda kättemaksu pikemalt ette ning lõpuks tegi selle ka teoks. Kuigi ma väitsin/väidan, et Hamlet oli pigem teoinimene, kui kahtleja, siis oletusi ja kõhklusi tal selle aja jooksul tõepoolest oli, mis iseenesest on täiesti inimlik. Hamlet üritas siiski käituda läbimõeldult, mitte uisa-päisa.

„Olla või mitte olla?“

Hamleti kõnes „Olla või mitte olla“  seisneb põhiküsimus selles, kas elada edasi ning jätkata võitlust meeletu ebaõiglusega ja maksta kätte isa mõrva eest või alla anda ning endalt elu võtta. Hamletit arvatavasti häiriski kõige enam see, et tapja jätkuvalt troonil istus ning mitte niivõrd see, et tema valitsejaks ei saanud. Kõnes ta kirjeldab, kui lihtne oleks antud olukorras sooritada enesetapp, mis tema jaoks võrdus ebaõiglusele järeleandmist ning isa mälestuse rüvetamist. Hamlet oma iseloomu ning põhimõtetega valis loomulikult raskema tee ehk siis edasi elada ja võidelda ning isa tapmise eest tasuda.

Miks Hamlet hukkus?

1. Hamlet hukkus, kuna ta läks kergeusklikult Laertesega võitlema ning ei osanud isegi aimata kuninga ja Laertese tegelikke kavatsusi.
2. Kui ta võttis vastu otsuse minna Laertesega võitlema, oleks ta pidanud vähemalt mõõgad enne üle kontrollima, sest Laertese mõõka oleks prints saanud eristada ausast võitlusvahendist seda ainult väga lähedalt uurides.
3. Viha ja kibestumus seoses isa surma ning ema reetlikkusega olid teinud Hamleti pimedaks ning kindlasti ka tänu sellele ei suutnud ta asju enam reaalselt läbi mõelda.
4. Tema vastaseks oli väga õel ning kaval mees, kes teda oma positsiooni hoidmiseks korduvalt tappa oli soovinud.
5. Laertes oli Hamleti peale väga vihane, kuna viimane tappis tema isa ning põhjustas sellega ka eeldatavasti Ophelia enesetapu. Laertes soovis talle samuti kätte maksta nagu Hamlet Claudiuselegi.

Mille nimel võitles Hamlet?

1. Hamlet võitles, et tema isa vaim saaks lõpuks rahulikult puhata. Vana kuningas Hamleti vaim ju käskis oma pojal enese mõrva eest kätte maksta ning rääkis, et enne ta rahu ei saa.
2. Peamine võitluspõhjus Hamletil teoses oli see, et tema isa alatult tapnud mees oli võtnud tema isa koha. Ta oli kuningas ning ta abiellus isegi Hamleti emaga. Ta tahtis hävitada Claudiuse.
3. Hamlet võitles Ophelia armastuse eest, saates talle sügavasisulisi ning siiraid armastuskirju, kuid loobus sellest, kui mõistis, et naine samuti Claudiuse ja oma isa huvides lihtsalt tema järele luurama on saadetud.
4. Hamlet võitles ka iseendaga. Selle parimaks näiteks oli „Olla või mitte olla?“. Tal tuli mõte alla anda, kuid ta siiski ei teinud seda, vaid jätkas võitlust oma isa mälestuse nimel. Vastasel korral poleks tema hing enam kunagi rahu saanud.
5. Hamlet võitles ka selle eest, et lõpuni iseendaks jääda, mida ta ka läbi raskuste suutis. Inimesed olid reetlikud, omakasupüüdlikud ning vääritud. Hamlet oli aga aus ja väärikas ning ta ei suutis Claudiusele kätte maksta nii, et ta need loomuomadused säilitas. Ta suutis endale kindlaks jääda ning tegi oma otsused ise kellestki sõltumata. Näiteks Polonius käitus kuninga meele järele, Ophelia elas isa sõnade ja otsuste järgi oma elu.