W. Shakespeare "Hamlet"
Sügavas leinas
prints Hamlet näeb öösel oma isa vaimu, kes talle räägib, kuidas Claudius ta
mürgitas ning nõuab, et poeg talle kätte maksaks. Claudius on abiellunud
Hamleti ema Gertrudiga ning nad peavad Hamletit hulluks ja selle põhjuseks
arvatakse suurt armastust kantsleri tütre Ophelia vastu. Helsingöri lossi
saabuvatel rändnäitlejatel laseb Hamlet neil näidelda tükki, kus kuningas mõrvatakse
sarnaselt tema isale ning see näidend ajab Claudiuse endast nii välja, et
viimane minema jookseb ja veel samal päeval Hamleti Inglismaale saadab koos
käsuga viimane tappa. Enne minekut süüdistab Hamlet ema mõrvas osalemises ning
tapab kantsleri pidades teda kuningaks. Hamlet pöörab Claudiuse vandenõu enda
kasuks ja tänu piraatidele naaseb Taanimaale, kus ootab teda Claudiuse poolt
üles ässitatud Laertes. Hamlet ja Laertes peavad duelli ning kuningas, kartes
Hamleti võitu, pakub talle mürki, mida joob aga Gertrudis, kes sureb. Hamlet
saab vaid riivata mürgise mõõgaga, Laertes saab samuti surmava haava, kuid enne
surma jõuavad nad siiski ära leppida ning Hamlet tapab veel enne surma
Claudiuse ning jõuab määrata ka oma pärija.
Teose põhiprobleem ja 2-3 kõrvalprobleemi
Teose
põhiprobleemiks on kättemaks hingerahu nimel.
Kõrvalprobleemideks
peaksin ma seda, et kas ainsaks kättemaksumeetodiks võib tõesti ainult mõrv
olla ja kas tuleks kuulata oma südant või siis kedagi teist. Samuti võiks
kõrvalprobleemiks pidada seda, kui kaugele on inimene valmis võimu nimel
minema.
Hamleti iseloomustus
Hamlet oli
Taanimaa prints, mõrvatud kuninga Hamleti ning Gertrudise poeg.
Hamletit võib
pidada ausaks, väärikaks ja sõnapidajaks. Tema isa palus pojal kätte maksta
alatu mõrva eest ning Hamlet tegigi seda. Enne isa vaimuga kohtumist ei
kahtlustanud Hamlet Claudiust ega oma ema. Ta ise oli aus ning ehk just
sellepärast ei osanud oodata ka teistest midagi nii alatut ja vääritut.
Hamletit võiks
pidada suhteliselt umbusklikuks, kuid siiski mitte piisavalt. Kui tema endised
koolikaaslased kuninga soosingu nimel tema järele nuhkima tulid, siis Hamlet ei
usaldanud neid hoolimata vanast sõprusest ning testis neid osava sõnamänguga
ning tegi õigesti. Ja piisavalt umbusklik ei olnud ta seetõttu, et läks
kergemeelselt Laertesega mõõgavõitlusele, kuigi selleks ajaks oleks pidanud tal
juba piisavalt kogemusi olema seoses salakavalate ja reetlike inimestega.
Kindlasti oli
Hamlet ka tark ning kaval. Prints ei olnud alguses kindel, kas vaim, keda ta
nägi, oli tema enda ettekujutus või tõepoolest tema isa rahutu hing. Seda
kontrollis ta näidendiga, mis sarnanes vägagi tema isa mõrvaga ning Claudiuse
minemajooksmine poole etenduse pealt tõestas Hamletile tema süüd. Nii leidiski
ta tänu kavalusele ja tarkusele kinnitust oma kahtlustele. Samuti lasi Hamlet
teistel arvata, et on hull. Arvan, et ta tegi seda selleks, et keegi tema
tegelikest plaanidest enne õiget aega midagi aimata ei oskaks.
Hamlet on väga
emotsionaalne, kuigi ta suudab seda mõningates situatsioonides varjata. Näiteks
see koht, kus Hamlet ei suuda oma viha kontrollida ning kogu raevu Ophelia
peale välja elab. Tänu sellele saab Claudius aru, et Hamleti hullusel on mingi
sügavam põhjus, kui armastus Ophelia vastu. Lõpuks ei suuda ta end enam vaos
hoida ja paljastab end emale, süüdistades teda mõrva kaasosaluses ning isa petmises,
kuna vahetult peale viimase surma kuninganna Claudiusega abiellus.
Hamlet oli samuti
väga lojaalne, kuna õukondlaste hulgast kandis tema ainsana leina märgiks
musta. Tema jaoks oli muidugi väga solvav, et keegi teine seda enam ei teinud,
eriti tema ema Gertrud. Ta heitis oma emale ka seda ette, et leinaajast
hoolimata ta juba uuesti abiellus ning veel oma surnud mehe vennaga. Hamleti
autunne ja väärikus seda heaks ei suutnud kiita.
Kindlasti oli
Hamlet julge, kuna järgnes salapärasele vaimule, kuigi sõber teda hoiatas.
Head
iseloomuomadused: ausus,
väärikus, sihikindlus, mitte liigne usaldatavus, tarkus, kavalus, julgus,
sõnapidamine, lojaalsus
Halvad
iseloomuomadused: liigne
emotsionaalsus, (antud teoses võiks halvaks omaduseks pidada ka julgust, mis
muidu ju tegelikult rühmituks kindlasti heade omaduste alla)
Hamleti sõbrad ja nende suhted
Hamleti sõbrad
olid Horatio, Rosencrantz ning Guildenstern.
Horatio jäi
Hamletile truuks kuni viimase surmani. Horatio oli ühtlasi ka ainus, keda
Hamlet täielikult usaldas. Horatio oli haritud ning just sellepärast kutsusid
Bernardo ja Marcellus ta vana Hamleti vaimuga kohtuma. Sellel ajal usuti, et
vaimudega saavad kartmatult suhelda vaid haritlased, kes ladina keelt oskasid.
Just Horatio oli see, kes Hamletile tema isa rahutust ringi uitavast hingest
rääkis. Seda, et Hamlet Horatiot usaldas, võib järeldada sellest, et prints
rääkis ainult temale, mida vaimult kuulnud oli. Kui Hamlet piraatide tõttu
Taanimaale naases, siis oli Horatio esimene, kellega ta kokku sai.
Rosencrantzi ja
Guildensterniga oli Hamlet koos koolis käinud. Hamlet polnud nende siirastes
kavatsustes sugugi mitte kindel ning kavala jutuga saigi kinnitust oma
kahtlusele, et koolikaaslased oli uus kuningas sinna tema järele nuhkimiseks
kohale lasknud kutsuda. Lõpuks lasi Claudius Hamleti Inglismaale saata, et ta
seal tapetaks, kuid Hamlet tänu oma nutikusele ei lasknud sel juhtuda. Surma
saatis ta hoopis vanad koolikaaslased reetmise eest.
Kõhkleja või teoinimene
Arvan, et Hamlet
oli pigem teoinimene. Ta maksis oma isa surma eest kätte nagu ta oli lubanud.
Kogemata tappis ta Claudiuse asemel Poloniuse, kuid isegi see ei pannud teda
kõhklema. Ta teadis, et kantsler oli samuti uue kuninga soosingu nimel paljugi
õelat ning halba korda saatnud. Seda kõike pidas ta oma armastatud isa
reetmiseks. Samas peale seda, kui Hamlet oli veendunud, et Claudius on tema isa
mõrvanud (peale seda, kui Claudius poole näidendi pealt minema oli jooksnud),
soovis ta oma onu tappa, kuid lõi kõhklema ning läks hoopis ema juurde ning süüdistas
teda kaasosaluses. Arvan, et ta oli rohkem teoinimene, kui kõhkleja, sest
seoses Claudiuse tapmisega tal küll hetkeks tekkis kahtlus, kuid emaga viimase
toas rääkides ning arvates, et liikuva seinavaiba taga on kuningas, torkas ta mõõgaga
hoopis Poloniust. Kui Hamlet oleks olnud piisavalt kõhklev ja kahtlev, siis
oleks ta Claudiuse plaani läbi näinud ning poleks läinud rapiirivõitlusele
Laertesega.
Poloniuse iseloomustus
Polonius oli kuninga
nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli
väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma
teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades
teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis
väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta
oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid
plaane välja mõelda/ täide saata. Polonius tegi seda kindlasti ka enda kasu
eesmärgil, lootes, et krooni võiks pärida tema poeg Laertes, kuna kõigile oli
teada, et Claudius Hamletit ei sallinud. Usun, et Polonius armastas väga oma
lapsi, ta hoolitses nende eest ning soovis neile parimat, kuigi kantsler seda
ehk tegelikult tegudes ei teinud. Aga tema tahe oli siiski oma laste suhtes hea
ja ta siiralt uskuski, et tema nõuanded on Laertesele ja Opheliale parimad.
Head
iseloomuomadused:
lojaalsus, armastus oma laste vastu
Halvad
iseloomuomadused:
salakavalus, õelus, julmus, omakasupüüdlikkus
Ophelia iseloomustus
Ophelia oli
Poloniuse tütar. Ophelia tundus olevat väga kuulekas oma isale ning vennale,
kuna viimased keelasid tal Hamleti kirju ning kingitusi vastu võtta ja Ophelia
kuuletus isale ning järgis ühtlasi ka venna nõuandeid. Muidugi võis põhjuseks
olla ka see, et Ophelial lihtsalt polnud Hamleti vastu väga suuri tundeid.
Arvan, et Ophelia suurimaks veaks oli see, et ta lasi isal kogu oma elu juhtida
ning kontrollida. Ophelia kandis isale kõik ette, mis Hamletiga seotud oli ning
lõpuks oli ta isa ning kuninga soovil nõus isegi printsi järele nuhkima minema.
See jäi ka viimaseks korraks, kuna Hamlet nägi ta läbi ning lõpetas temaga
igasuguse suhtluse. Gertrudis ja Claudius suhtusid temasse hästi. Gertrudise
meelest oleks pidanud Opheliast Hamleti naine saama ning ühtlasi ka kuninganna.
Hamlet oli Opheliasse väga armunud. Ophelial, kui isiksusel, ei olnud teoses
kandvat rolli. Teda kasutati lihtsalt isa ning kuninga poolt ära nende tahtmise
saavutamiseks ja Ophelia ei olnud ka eriti iseseisva mõtlemisega ega ka mitte
otsustusvõimeline inimene, seega võiks tema rolli teoses piltlikult nimetada
hüpiknukuks.
Ophelia oli
harjunud elama isa soovide ning käskude järgi. Mina arvan, et Ophelia hulluse
peamiseks põhjuseks oligi oskamatus edasi elada ilma isa juhendamiseta. Ema
neil arvatavasti polnud, kuna temast pole teoses sõnagi juttu. Kindlasti tegi
tema jaoks raskemaks olukorra ka see, et vend ei saanud teda raskel ajal
toetada, oli ta ju välismaal ära. Ophelia hulluseks andis kindlasti põhjust ka
teadmine, et tema isa tappis Hamlet, kes temasse ju armunud oli olnud. Polonius
keelas tütrel Hamleti armastusavaldusi tõsiselt võtta ning selline tegu printsi
poolt ehk tõestas Opheliale isa sõnu. Muidugi pole kindel, kuidas Ophelia
sellest üldse teada sai ja kui tõeselt sellest isa mõrvamisest talle räägiti.
Kuna Ophelia tundus suhteliselt naiivne olevat, võis ka see versioon, mis talle
juhtunust räägiti tema vaimset stabiilsust kõigutada.
Traagiline tegelane Hamlet
Hamlet on
traagiline tegelane, kuna ta oli sügavas leinas ning täis vihkamist Claudiuse
vastu. Peale isa surma ei olnud Hamleti elus enam midagi head ega ilusat. Ta
elas vaid kättemaksu nimel. Hamlet oli nii õnnetu, et ta kaalus isegi
enesetappu. Lõpuks, kui ta Claudiuse tappis ja seega kättemaksu isa mälestuse
nimel sooritas, suri ta ka ise. Hamlet oli traagiline tegelane, kuna tema elu
oli täis ebaõiglust, rõhumist ja õnnetust.
Hull Hamlet
Arvan, et Hamlet
teeskles hullu, kuna nii oli tal lihtsam oma kättemaksuplaane teostada.
Eelkõige oli Hamlet hull Claudiuse ja Gertrudise jaoks. Tänu Poloniusele, kes
samuti printsi vaimselt ebastabiilseks pidas, arvasid nad kõik Hamleti hulluse
põhjuseks olevat suurt armastust Ophelia vastu, kuid hiljem selgus, et siiski
peitub selles midagi märksa sügavamat. Hamlet käitus väga targalt, kui lasi
teistel end hulluks pidada, see andis talle aega Claudiuse süüs selgusele jõuda
ning kättemaksu haududa.
Claudiuse iseloomustus
Claudius oli kalk
ja julm. Ta tappis oma enda venna, kuningas Hamleti.
Claudius oli samuti
väga manipuleeriv, kuna kasutas kõiki ära, et saavutada enda tahtmist. Claudius
saatis Hamleti Inglismaale, et ta seal hukataks, kuid tänu Hamleti enda
nutikusele hukati hoopis tema reeturlikud koolivennad. Samuti kasutas kadunud
kuninga egoistlik vend ära ka Hamleti vanasid koolikaaslasi, pannes nad Hamleti
järele nuhkima, loomulikult olid viimased ka ise nõus. Ta ässitas Poloniuse poja Laertese Hamleti
vastu üles, et see ta tapaks. Arvan, et Gertrudisega abiellus ta samuti
selleks, et kuningakroon oleks kindlam. Alamklassiga pidi ju ka paratamatult
arvestama.
Claudius oli väga
tark ning ettenägelik. Selliste alatute plaanide välja mõtlemine ja teostamine
nõuab ettenägelikkust ja kavalust. Lõpuks suutis ta ka just tänu oma õelale
kavalusele ning suurepärasele manipuleerimisoskusele Hamleti hävitada, saates
ta enda poolt üles ässitatud Laertesega rapiirivõitlusele. Ja kuna ta jällegi
ettenägelik oli, oskas ta karta, et ausas lahingus võiks võita Hamlet ning
selle ära hoidmiseks lasi ta Laertesel oma mõõga otsa mürgiseks teha.
Tagavaraplaaniks oli mürgitatud vein.
Claudius oli
meeletult võimuahne mees. Nagu teosest selgub, oma heaolu ning krooni nimel oli
ta nõus tapma oma venna ning tema poja.
Eelpool nimetatud
põhjustel võib järeldada, et Claudius oli ka hea inimestetundja. Ta isegi ei üritanud näiteks Horatiot oma
plaanidesse kaasata, kuigi teda Hamlet väga usaldas. Claudius pidi teadma, et
Horatio sõpra ei reedaks. Samas toimis see Hamleti vanade koolikaaslastega.
Samuti suutis ta küll tänu heale manipuleerimisoskusele, kuid küllap ka võimele
inimesi läbi näha ning nende mõtteid ning tundeid aimates, enda soovide nimel
ära kasutada.
Head
iseloomuomadused:
kavalus, tarkus, ettenägelikkus, sihikindlus, hea inimeste tundmise oskus
Halvad
iseloomuomadused:
auahnus, julmus, oskus inimestega manipuleerida
Claudius oli
Hamleti vastane, kuna tegelikult oleks pidanud ju traditsiooni järgi Hamletist
troonipärija saama. Kroon läheb ju isalt pojale, mitte vennalt vennale. Kuigi
sellest teoses eriti juttu pole, siis usun, et ka see võis üks Hamleti
vihapõhjustest olla. Claudius ja Hamlet on oma olemustelt vägagi erinevad
inimesed. Kui Claudius tänu Hamleti korraldatud näidendile mõistis, et prints
tema koledast tapatööst teadlik on, kartis kuningas veelgi rohkem oma seisuse
ja ühtlasi ka elu pärast. Ta mingis mõttes kartis Hamletit ning üritas teda
surma saata, mis lõpuks ka õnnestus. Hamlet vihkas Claudiust loomulikult
tulihingeliselt oma armastatud isa tapmise pärast. Kogu teos ongi põhiliselt
üles ehitatud nende kahe vastasseisule tuginedes.
Gertrudise iseloomustus
Gertrudis oli
kuninganna ning Hamleti ema. Hamlet pidas teda väärituks ning truudusetuks,
kuid mina arvan, et ta oli pigem kergemeelne. Peale oma abikaasa surma, ei
läinud Claudiusel kuninganna võlumisega just kuigi kaua. Võib-olla oli ta Claudiusega koos ka
sellepärast, et jätkata kuningannana. Teosest
võib järeldada, et oma poega ta siiski armastas. Ta muretses tema pärast väga,
kui printsi hullumeelseks peeti. Kergeusklik oli ta seetõttu, et ei osanud oma
uue mehe poolt neid kurje kavatsusi tema poja suunas läbi näha. Või kui isegi
suutis, siis ei julgenud midagi ette võtta. Nagu ka Ophelial ei olnud kandvat
rolli, nii ei olnud seda ka Gertrudisel. Mulle näis ta mõtlematu, lihtsameelse
ja otsustusvõimetu naisena. Claudius tundus teda aga armastavat. Saatuslikul
lahingul, tunnistas ta viimasel hetkel siiski hiljaks jäädes, et veini asemel
on peekris mürk ning keelas Gertrudisel seda juua, kuid oli juba hilja. Sellest
võib järeldada, et uus kuningas siiski hoolis oma naisest ja ei soovinud
kindlasti mitte tema surma. Polonius ning tema lapsed näisid kuningannat
vähemalt väliselt austavat, kuid usun, et seda vaid tema seisuse, mitte
isiksuse tõttu.
Hamleti viivitus kättemaksuga
Hamlet viivitas
oma kättemaksuga, kuna ta polnud alguses siiski kindel Claudiuse süüs. Teoses
on kirjutatud, et ka kurjad vaimud võivad meeldiva kuju võtta. Seega pidi
Hamlet kindlalt veenduma oma onu süüs, mida ta ka tegi. Ta plaanis seda
kättemaksu pikemalt ette ning lõpuks tegi selle ka teoks. Kuigi ma
väitsin/väidan, et Hamlet oli pigem teoinimene, kui kahtleja, siis oletusi ja
kõhklusi tal selle aja jooksul tõepoolest oli, mis iseenesest on täiesti
inimlik. Hamlet üritas siiski käituda läbimõeldult, mitte uisa-päisa.
„Olla või mitte olla?“
Hamleti kõnes
„Olla või mitte olla“ seisneb
põhiküsimus selles, kas elada edasi ning jätkata võitlust meeletu ebaõiglusega
ja maksta kätte isa mõrva eest või alla anda ning endalt elu võtta. Hamletit
arvatavasti häiriski kõige enam see, et tapja jätkuvalt troonil istus ning
mitte niivõrd see, et tema valitsejaks ei saanud. Kõnes ta kirjeldab, kui
lihtne oleks antud olukorras sooritada enesetapp, mis tema jaoks võrdus
ebaõiglusele järeleandmist ning isa mälestuse rüvetamist. Hamlet oma iseloomu
ning põhimõtetega valis loomulikult raskema tee ehk siis edasi elada ja
võidelda ning isa tapmise eest tasuda.
Miks Hamlet hukkus?
- Hamlet hukkus, kuna ta läks
kergeusklikult Laertesega võitlema ning ei osanud isegi aimata kuninga ja
Laertese tegelikke kavatsusi.
- Kui ta võttis vastu otsuse minna
Laertesega võitlema, oleks ta pidanud vähemalt mõõgad enne üle
kontrollima, sest Laertese mõõka oleks prints saanud eristada ausast
võitlusvahendist seda ainult väga lähedalt uurides.
- Viha ja kibestumus seoses isa surma
ning ema reetlikkusega olid teinud Hamleti pimedaks ning kindlasti ka tänu
sellele ei suutnud ta asju enam reaalselt läbi mõelda.
- Tema vastaseks oli väga õel ning
kaval mees, kes teda oma positsiooni hoidmiseks korduvalt tappa oli soovinud.
- Laertes oli Hamleti peale väga
vihane, kuna viimane tappis tema isa ning põhjustas sellega ka
eeldatavasti Ophelia enesetapu. Laertes soovis talle samuti kätte maksta
nagu Hamlet Claudiuselegi.
Mille nimel võitles Hamlet?
- Hamlet võitles, et tema isa vaim
saaks lõpuks rahulikult puhata. Vana kuningas Hamleti vaim ju käskis oma
pojal enese mõrva eest kätte maksta ning rääkis, et enne ta rahu ei saa.
- Peamine võitluspõhjus Hamletil teoses
oli see, et tema isa alatult tapnud mees oli võtnud tema isa koha. Ta oli
kuningas ning ta abiellus isegi Hamleti emaga. Ta tahtis hävitada
Claudiuse.
- Hamlet võitles Ophelia armastuse
eest, saates talle sügavasisulisi ning siiraid armastuskirju, kuid loobus
sellest, kui mõistis, et naine samuti Claudiuse ja oma isa huvides
lihtsalt tema järele luurama on saadetud.
- Hamlet võitles ka iseendaga. Selle
parimaks näiteks oli „Olla või mitte olla?“. Tal tuli mõte alla anda, kuid
ta siiski ei teinud seda, vaid jätkas võitlust oma isa mälestuse nimel. Vastasel
korral poleks tema hing enam kunagi rahu saanud.
- Hamlet võitles ka selle eest, et
lõpuni iseendaks jääda, mida ta ka läbi raskuste suutis. Inimesed olid
reetlikud, omakasupüüdlikud ning vääritud. Hamlet oli aga aus ja väärikas
ning ta ei suutis Claudiusele kätte maksta nii, et ta need loomuomadused
säilitas. Ta suutis endale kindlaks jääda ning tegi oma otsused ise
kellestki sõltumata. Näiteks Polonius käitus kuninga meele järele, Ophelia
elas isa sõnade ja otsuste järgi oma elu.