.jpg)
PARVEPOISS
See
novell räägib Lokist,
kes on muideks tüdruk. Kirjeldatakse, kuidas Mustjõgi
on öö jooksul jääst vabanenud ning seda, et mets on ärganud
ellu. Siis räägitakse sellest, et Habahannese
talu
seisab nõlvakul. Habahannesed on uhked ja kõrgid. Nende juures
käivad kõik külalised – parvepoisid. Loki ja ta isa Silver
Kudisiim on
vaesed. Loki isa ei luba tal parvepoistega suhelda ning Loki kuulab
oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal
Habahannesel ja ta tütre
Mallel.
Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda.
Paari päeva pärast möödub veel 1 parv, kus on ainult 1 mees peal,
kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima, ta
arvab, et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel
ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas
Nipernaadi.
Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni.
Rääkisid Habahannese puugist,
Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki
endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks.
Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi
tunnistas, et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles,
et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud
teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu
hurtsikus on. Ta kutsus ta enda juurde, kuid Nipernaadi keeldus.
Habahannes vihastas. Nipernaadi rääkis, et Habahannes on ise vaene
ja sõimas teda vargaks. Habahannes ja ta tütar Mall arvasid, et
Nipernaadi ise on kindlasti rikas. Habahannes läks uuesti
Nipernaadiga rääkima. Nipernaadi siis lähebki Habahanneste juurde
ning lahkub sealt mullika ja kolme seelikuga. Siis läks Mall Loki
juurde ja ütles, et Nipernaadi petab teda, et ta teab ja Loki peaks
teda uskuma. Nipernaadi nägi Lokit nutmas ning nad plaanisid keskööl
minema minna koos. Pimedas Nipernaadi ei näinud, et Loki asemel on
Mall hoopis parvel, ta vihastas, lükkas Malle keset voolu, ise
muidugi hüppas enne seda maha kaldale.
TOOMAS
NIPERNAADI
Ööd
veetis ta metsas, tal puudus kindel siht. Samal ajal suri Krootuse
talu lesk perenaine Liis
Nõgikikas.
Janka
nägi ta surma ja teatas sellest ta kolmele pojale, kes olid ema
surma juba oodanud, sest nad kartsid ema rohkem kui surma. Ema
oli karm, kuna pojad olid laisad ja ei teinud talutöid. Poegade
nimed olid Peeter,
Paulus
ja Joonatan.
Janka käis talust tallu Liis Nõgikikka surmast teatamas. Teel
kohtas ta Nipernaadit. Janka rääkis talle, kes oli Liis. Nipernaadi
sammus Krootuse poole, läks järve äärde, kus kohtus Millaga,
kelle vend oli Janka. Milla ja Krootuse talu vennad ei saa omavahel
läbi. Taluõuel vennad kaklesid, kes talu endale saab, mitte keegi
ei tahtnud peremeheks hakata. Nipernaadi, kes esitles end sugulasena,
ütles, et võtab selle raske koorma vendadelt ja hakkab ise
peremeheks. Ta ütles, et on ise talu pidanud terve oma elu. Lisaks
sellele andis ta neile äriidee: et vennad käiksid laadalt laadale
kinoga. Järgmine hommik ütles Joonatan Nipernaadile, et talu kuulub
nüüdsest talle. Nipernaadi läks Milla juurde ja ütles, et ostis
talu ära neilt ning et ta tahab Millat perenaiseks. Vennad said kogu
vajaliku kraami kätte, Janka tõi Lätist
pärdiku,
kelle nimi oli Mika.
Kui nad olid ära läinud, tuli vana Puuslik Krootisele. Nipernaadi
läks Milla juurde, rääkis uuesti, et tahab teda perenaiseks. Ütles
Millale, et ta tegelik amet on olla kingsepp. Nipernaadi rääkis, et
ostis talu Milla pärast. Milla ütles, et tuleb perenaiseks. Janka
ütles, et Milla pole parem vanast perenaisest. Milla rügaski ainult
tööd teha, Nipernaadile see ei meeldinud. Vennad tulid koju. Nad
olid haavatud ja ei tahtnud, et keegi teada saaks sellest, miks nad
peksa said ja seega saatsid Pauluse
kõrtsi
uhkustama ning nende heast elust pajatama. Mika pääses põgenema.
Kõik kolm venda hakkasid teda taga ajama. Pärdik põgenes salus
kase otsa. Kodust toodi redel, kuid ahv hüppas puu pealt puule. Ahvi
püüdmisest tekkinud kisa meelitas rahvast kohale. Nipernaadi
soovitas puud maha saagida. Kui viimane puu oli maha võetud, hüppas
pärdik Joonatani õlale ja sealt edasi rukkipõldu. Piirati
rukkinurm sisse, siis läks Mika Sirkli
rukkisse, uuesti piirati rukkinurm sisse. Lõpuks sai Janka ahvi
kätte. Mõni päev hiljem tuli valla kasak sinna ja ütles, et vendi
võib parandada ainult vangirood ja surmanuhtlus. Neile esitati mitu
süüdistust. 1: Sirkli rukkipõllu äratallamine. Trahv 670
krooni
ja 4
senti.
2: Pusliku salu maha raiumine. Trahv 340.-
3: küla kokku käsutamine ja Tõramaa rukkipõllu hävitamine. 660.-
4: Kuslapi sae ja kirve vargus. Vennad hakkasid kõiges Nipernaadit
süüdistama. Samal hetkel jooksis Milla Joonatani juurde nuttes,
langes talle kaela. Nipernaadi jooksis ruttu minema.
PÄRLIPÜÜDJA
Nipernaadi
rändas mitu päeva. Jõudis ühe talu õuele. Nurmelt tuli tüdruk,
kelle nimi oli Tralla.
Ta oli talus teenija ning karjane.
Nipernaadi astus tuppa ja küsis tööd. Peremees
keeldus algul, kuid perenaine
tahtis. Nii jäigi Nipernaadi tallu. Siis ta kohtus peretütre
Elloga.
Talle rääkis ta, et on rätsepp. Ello küsis, kas talle meeldib
luisata, mille peale Nipernaadi rääkis, et on meremees, kalur
hoopis. Peagi sai ta talus omaks inimeseks. Perenaine armus temasse.
Ello palus ühel päeval Nipernaadit saatma ennast oma tulevase
kirikhärra juurde. Teel Nipernaadi ütles, et armastab Ellot.
Kirikhärra
ja Ello otsustasid, et pulmad on kahe nädala pärast. Kui ta nägi
Ellot ja kirikhärrat suudlemas, sai Nipernaadi pahaseks ja hakkas
ennast koledaks pidama. Sel ööl tuli ta koju alles vastu hommikut.
Ta läks Tralla aita ja rääkis talle, et nad peavad varsti lahkuma.
Küsis, kas Tralla tahab teda endale meheks, kuid Tralal oli nõutu.
Ühel päeval ta kutsus Ello jõe äärde ja väitis, et on hoopis
muinasteadlane. Ta rääkis, et jõgi olnud olla kunagi lai ning
kullalaevastik olla hukkunud seal. Ja Katarina ajal olnud seal
pärlipüüdjad.
Rääkis uuesti ka seda, et armastab Ellot. Ello ei uskunud, et seal
jões pärleid leidub. Nipernaadi krabas Ellot, ta kiskus lahti ja
Nipernaadi hakkas nutma. Teisel hommikul sõitis Nipernaadi
peremehega vallamajja. Nipernaadi rääkis talle, et võtab jõe
süvendamise kulud enda peale ning vastutasuks peremehelt saab paar
vakamaad liivast neeme jõe suunas. Sõitsid vallamajja eellepingut
sõlmima. Ühtlasi saatis ta lehte kuulutuse, et otsib hulgalisi
töölisi. Koju jõudes näitas Ellole lepingut ja ütles, et
peremees rentis talle selle 50 aastaks. Nipernaadile hakkas hästi
palju kirju tulema, mida ta näitas ainult Ellole. Ello ei tahtnud
enam abielluda, vaid hoopis Nipernaadiga põgeneda. Nad pidid
varahommikul enne pulmi koos minema. Nipernaadi lubas saata tallu oma
venna, kes neile kulla järele saadab, kuid Ello ütles, et teda ei
huvita raha ning neil pole kulda tarvis. Kodus sosistas Tralla aida
lävel, et on nõus Nipernaadiga minema igale poole. Lõpuks
Nipernaadi põgenes üksi.
VALGED
ÖÖD
Nipernaadi
oli teel olnud juba kaua. Ta oli rahutu ning selle põhjuseks olid
valged ööd. Ta jõudis läbi Jaanihansu
metsadest.
Siis hakkas äikest sadama. Äkki nägi ta metsa poolt jooksmas ühte
meest koos naisega. Naine hüüdis kogu aeg, et mees teda ei jätaks.
Kõue kärgatus käis vastu maad ning kohe oli Nipernaadi hirmunud
tüdruku kõrval ja jooksis temaga küüni poole. Tüdruku nimi oli
Anne-Mari.
Ta oli jäänud põõsa alla magama, kui pikne hakkas taguma, pani
Küüp
plehku. Küüp on kõrtsmik.
Anne-Mari teenis Küübi juures. Ta mees Jairus
oli ära. Anne-Mari räägib Nipernaadile Traavli-Jaanist
ja Taavet
Joonast.
Nipernaadi küsis, kas Anne-Mari teda enda juurde võtaks mõneks
päevaks, kuid tüdruk keeldus. Vihm oli järgi jäänud, Anne-Mari
pani plehku. Nipernaadi arvas, et Anne-Mari on upsakas. Ta läks
Kaava kose ning siis Kaava kõrtsi poole. Ta astus kõrtsi taga oleva
aida juurde ja hakkas Anne-Mariga rääkima. Rääkis, et Anne-Mari
on raisus naine, et endal mees vangis. Rääkis veel Kapurthala
vürtsist
ja tolle tütre Enelest,
kes jäi haigeks ja enam ei naernud ning tema ravis Enele terveks.
Veel rääkis, et kogu selle soo asemel võiks olla heinamaa ja
ametilt on ta sookuivataja. Anne-Mari ei vastanud. Nipernaadi hakkas
kannelt mängima, kuid Anne-Mari ikka ei vastanud. Siis tuli kõrtsist
pahane Küüp. Selgub, et aidas olid tühjad õllepudelid ning
Anne-Mari magab hoopis kõrtsis hobuste juures. Nipernaadi ütles, et
Küüp talle leiba ja õlut tooks. Küüp kahtlustab, et Nipernaadil
pole raha. Nipernaadi läheb jõe äärde ja hüüab, et Joona ta üle
viskaks. Nipernaadi hakkas ise parvega sõitma, lubas kogu raha
Joonale anda. Kliente tuli rohkem. Nipernaadi ei pärinud, kes on kes
ja kuhu minek on, nagu seda tegi Joona. Nipernaadi proovib kogu aeg
Joonat linna saata. On palav ja soe päev, mil Nipernaadi on metsas.
Järsku Joona märkab, et kaldal on palju inimesi, kes tahavad
vedamist. Hüüab Toomast, kuid see ei tule. Joona läheb parvele.
Nipernaadile Küüp ei meeldi, kuid ta läheb kõrtsi Anne-Mariga
rääkima. Ta kuuleb heinte klõbinad ja arvab, et Anne-Mari on seal.
Tegelikult on seal ainult loomad. Küüp arvab, et Nipernaadi on
hull. Järgmisel hommikul tahab Anne-Mari parvega üle jõe linna
saada. Jairus
olevat teda juba kolm korda sinna kutsunud. Nipernaadi läks Küübi
kõrtsi ja hakkasid jooma. Nipernaadi ütles, et ta teeb Küübile
välja ja valas ainult Küübile. Küüp hakkas rääkima, et Jairus
võttis Anne-Mari süü oma peale, et Anne-Mari varastab hoopis
hobuseid. Küüp jõi end nii täis, et lõpuks hakkas laamendama
ning pärast tahtis, et Nipernaadi selle kinni maksaks. Siis tuli
Taavet Joona linnast. Anne-Mari oli endiselt olnud kiuslik. Joona
tahtis temaga linnas aega veeta, kuid Anne-Mari lidus kohe vangla
poole, ta jäi linna ka kauemaks. Nipernaadi tahtis kogu
sookuivatamise töö salaja ära teha, kuna Joona ei julgenud.
Paduvihma tuli ning sood täitusid veega. Jairus sai enneaegselt
vangist välja ning Anne-Mari oli õnnetu, et mees enam ei ropenda,
ei joo, ei tee tubakat, ei sülita maha jne. Järgmine päev lähevad
Nipernaadi ja Joona uuesti soole. Panid dünamiidid ja hakkasid
lõhkama. Kõik ei läinud päris hästi ja kose alla tekkis järv,
mis hakkas Küübi heinamaad üle ujutama. Kogu külarahvas sai
pahaseks. Anne-Mari oli väga rõõmus, kuna Jairus ütles kurat.
Külarahvas tahtis soo ja metsa ümber piirata. Nipernaadi ja Joona
jooksid nii, et nad ei vaadanud enam kordagi tagasi.
PÄEV
TERIKESTE KÜLAS
Madis
Parvi
oli ihne, tujukas ja lihtne mees. Edasi kirjeldati raamatus, milline
oli Madise poolelijäänud hääber. Tal oli tütar
Kadri,
keda hakati peale Madise mõrva otsima. Varsti tuligi ta mõisa.
Algul olui ta uhke ja peen. Ta lubas hakata põllunaiseks ning peale
kirikuõpetaja juures käimist, viskas ta oma uhked riided nurka ning
läks põldudele. Ta jätkas oma isa elu. Ta ei saanud ühtegi meest
tühjade kätega ära lasta, kuid naisi ta põlgas. Tal hakkasid
meestest jalad värisema ja ta andis meestele maad ning ise sünnitas
nende lapsi. Kui laps oli karjuse-ealine, viis ta selle kaevu juurde,
pesi puhtaks, andis 10 rubla hõbedas, näitas talle oma isa maja ja
saatis ta minema. Kadri sai iga aasta uue lapse. Isegi kirikuõpetaja
käis teamaga rääkimas. Lapsi sigis aina juurde ja varsti polnudki
tal enam maad. Ta hakkas kõrtsmikuks. Siis kohtus ta Martin
Vaiglaga.
Tahtis talle kõrtsi anda, poiss ütles, et ei taha niimoodi, ta
tahtis maksta igal aastal Kadrile ühe summa. Kadri oli juba 50, kui
sündis tema neljateistkümnes laps – poeg. Kuna see poeg oli isa
nägu, tahtis ta selle endale jätta ja lapse nimeks sai Toomas.
Kadri Parvi oli loonud küla. Mõned korrad aastas kutsus ta oma küla
kokku ning hakkas laste nimesid meenutama, kuid tal ei tulnud kõik
meelde. Külla oli siginenud palju uut rahvast, tal polnud õrna aimu
ka, kes on kes. Ta tegi oma Terikeste
küla
peal tutvumisringe, mis külarahvale ei meeldinud. Siis tuli Kadri
sünnipeäv, sai 70. Mitu sündmust tähistati koos sel päeval –
Meos
Martini
pojapoja ristimine, Toomas
Parvi
laulatuse päev. Meos Martin tahtis üle trumbata Kadrit. Külalised
olid kutsutud laupäeva hommikuks. Kava oli välja töötatud, et
Kadri teema hommikul, ristimine peale seda ning siis pruutpaar. Siis
hakkas rahvast kohale voolama. Meos Martin sai pahaseks, kuna kohu
kraam, mis kingiti, viidi Kadri aita. Ei olnud aru saada, kellele
mingi kingitus mõeldud oli. Külla oli kutsutud ka uus köstler,
kuna vana oli saanud surma. Kuid ta ei tulnud algul ja Kadri Parvi ja
teised jäid häbisse. Tee peal tuli 2 meest – Nipernaadi
ja Taavet
Joona.
Rahvas jooksis neile vastu arvates, et tulid köstler ja tema
abiline. Selleks ajaks olid külalised juba päris täis. Siis järsku
tuli kellamees ja ütles, et uus köstler saatis ta sinna teatamaks,
et ta ei saa tulla, kuna on palutud kuskile varem. Tuli välja, et
Nipernaadi ja ta sõber on petised ja rahvas sai väga vihaseks.
Tekkis kaklus. Kadri arvab, et Joona pole süüdi ning Joona jääb
Kadriga, Nipernaadi aga pääses plehku.
KAKS
SVIDRILINDU-PAABUKEST
Tegevus
toimuvb sügisel. Kaks inimest kõnnivad maanteel, 1
tüdruk
ja 1
poiss.
Mehe nimi on Toomas
ja nad kõndisid ta talu poole. Nad olid juba 3 päeva teel olnud ja
Kati
jalad valutasid. Ta oli imestunud, et Toomas ei küsi mitte kellegi
käest teed, kuigi ta ütles, et nad on eksinud. Kati arvab, et
Nipernaadi häbeneb teda. Nipernaadi lükkas selle tagasi ning nüüd
näeb, et Kati jalad tõepoolest valutavad, kuna need on verised.
Nipernaadi tahtis minna talle toitu ja vett otsima, kuid Kati ei taha
teda lasta, arvab, et Nipernaadi jätab ta sinna. Siis ta räägib
sellest, et Nipernaadi on rikas, tema aga vaene ja vilets. Kati
tunnistab, et unistab Nipernaadi lehmadest rohkem kui Toomasest
endast. Siis hakkas Kati meenutama seda päeva, mil Nipernaadi nende
onni läks. Ta rääkis veel sellest kõigest, mida Nipernaadi talle
rääkinud on ning too ütles, et Kati ei võtaks seda kõike väga
tõsiselt. Veel meenutab Kati päeva, mil nad kodust lahkusid. Ta
kartis veel, et Nipernaadi ta jätab või seda, et Nipernaadi on
sootuks vaene ja tal ei olegi talu ja loomi. Nipernaadi läks toitu
otsima. Mõne aja pärast saabuski ta suure sülemaga, ütles, et
koduküla rahvas on helde ja et tema taluni on 5 km veel. Öösel on
Nipernaadi üleval ja mõtles, kuhu ta viib selle vaese lapse, et tal
pole isegi onni ega sentigi raha. Järgmisel hommikul lonkis
Nipernaadi Kati taga. Lõpuks jõudsid nad kolme taluni. Kati küsis,
milline Nipernaadi oma on, Nipernaadi isegi ei vaadanud ja ütles
suvaliselt. Kogu pererahvas oli sõitnud laadale härga müüma ja
talus oli ainult sulane. Nipernaadi läks sulasega rääkima. Ta
käskis tal oma piipu proovida. Nipernaadi ütles, et ta on talu
perenaisega sugulane. Tuli välja, et perenaine oli juba surnud ning
ta hakkas edasi rääkima talurahvast. Ta rääkis sulasele, et
leidis Kati ja tuli talle tööd otsima. Kati tuli Nipernaadi juurde,
ta oli nutnud. Ta ei uskunud endiselt, et see Nipernaadi talu on. Ta
viis Kati aeda ja rääkis talle on noorusjutte. Ta rääkis, et
tegelik peremees on ta onu ja arvab vaid, et siin ise peremees on.
Veel rääkis ta, et nad võiks Katiga eraldi kolida – oma maja
ehitada, kuhu mahuks ka Kati pere. Õhtul heitsid nad heinaküüni
magama. Kati arvas, et Nipernaadi ei armasta teda, kuna ei heitnud ta
kõrvale magama. Hommikul ärkas Nipernaadi lärmi peale üles –
õige pererahvas oli laadalt jõudnud ja nad olid pahased, et härg
jäi müümata. Siis peremees jutustas sulasele, mis oli juhtunud.
Nipernaadi seisis lauda uske taga ja jälgis pererahva tülitsemist.
Peremees tahtis härjaga
rammu katsuda ja teda õpetada. Härg
andis talle tugeva hoobi, peremees arvas, et tema viimne tund on
tulnud. Nipernaadi sidus härja lauda ukse külge, aitas peremeest
öeldes, et haav ei ole nii tõsine ja aitas „onu”
tuppa kanda. Ta kutsus Kati põetama teda. Kati oli onust
vaimustuses.
Lõpuks jäi Kati uskuma, et Hansuoja
on Nipernaadi talu.
Onu kaebas ikka oma valude üle, kuigi kriimustus oli ära paranenud.
Onu tahtis arstile minna, Nipernaadi ei uksunud, et onul midagi viga
on ning onu tahtis, et Kati kaasa läheks. Nipernaadi oli nõus.
Jaagu
poeg Jaan
ei olnud sellega rahul. Söögilauas ütles ta Toomasele, et ta ei
usaldaks oma isa Katiga. Nipernaadi pahandas. Linnas oli Jaak ostnud
Katile uued riided ja saapad, arst kuulutas samuti, et onu on terve.
Nipernaadi ütles onule, et nad Katiga lähevad ära. Jaak ei tahtnud
seda juttu kuuldagi. Onu tahtis ise Katit endale. Nipernaadi läheb
aita, kus Kati magab, Nipernaadi räägib ärasõidust, kuid Kati
leiab põhjuseid, miks mitte minna. Hansuoja peremees ütles, et ta
annaks isegi oma talu Kati eest. Nipernaadi ütleb Katile, et see ei
ole isegi tema talu ja et tal on mõis ja 40 lehma. Kati ütles, et
Jaak ei lase teda ära. Kati armastas Jaaku ja oli õnnetu, kuid ta
oli valmis Nipernaadiga kaasa minema lubaduse pärast. Nipernaadi ei
tahtnud nii. Peremees lubas Nipernaadile hobuse anda. Tuli välja, et
arsti juurde minnes olid nad juba oma pulmakuupäeva paika pannud.
Nipernaadi läheb samal õhtul lauda peale ja räägib sulasega
juttu. Lubas ta oma mõisa tööliseks võtta. Järgmisel hommikul
oli Jaak sõitnud Kati ema ja õdede-vendade järgi. Kati kutsus
Nipernaadi veel tuppa korraks. Seejärel Nipernaadi lahkub.
SEEBA
KUNINGANNA
Kätte
on kohe jõudmas talv. Üks mees kõndis mööda randa. Käis
kalurite
onni
juurest onni juurde, kuid keegi teda sisse ei lasknud. Mees oli
riides väga viletsalt. Lõpuks jõudis ta Sirvastesse,
läks kõrtsi ja küsis Jaan
Vaigupalu,
kõrtsmik ütles, et ei tea kedagi selle nimelist. Ta tahtis, et
kõrtsmik teeks talle ta asjade eest kaupa, annaks juua ja leiba.
Tahtis ka öömaja, kuid sellega polnud kõrtsmik nõus. Öösel
magas ta põõsa all ning järgmine hommik otsis sadamas tööd - ta
hakkas propse laadima. Öö veeits lodjavalvuriga. Talle rääkis ta,
et on madrus.
Nipernaadi paadimees
Jaanus
Roog
kuulis teda kannelt mängimas ja tahtis, et Nipernaadi tuleks temaga
kaasa ta pruudi juurde, et äkki nendevaheline jutt sujuks paremini.
Ta pruut oli Maret
Vaa.
Maretit polnud aga koos ning nad hakkasid ta isa Siimoniga viina
jooma. Jaanus Roog läks ära, Nipernaadi jäi veel sinna. Ta pakkus
öömaja ja toidu eest raha ning Siimon
oli nõus. Maret tuli koju ja rääkis, et talle Jaanus ei meeldi, et
Jaanus ongi see, kes ta isa võrgud lõhub. Sirvaste sadamas olid
tööd lõppenud. Roog ähvardas Nipernaadit, talle ei meeldinud, et
too ta pruudiga sama katuse all elas. Mareti unistus oli leida
kaldalt pärleid ja sellega seoses rikkaks saada. Nipernaadi unustab
samast asjast, aga vastupidi, et tema saaks rikkaks ja siis tuleks
talle külla Seeba kuninganna, kes ongi Maret. Nipernaadi proovis
talle selgeks teha, et Maret ei leia neid pärleid mitte kunagi. Ta
ei rääkinud ka juttu Seeba
kuningannast
lõpuni. Maret arvas, et Nipernaadi ei salli teda. Siis hakkas
Nipernaadi rääkima oma rikkast
tädist,
kelle nimi oli Katariina
Jee.
Ütles, et aasta pärast on Katariina surnud ja kuna ta on ainus
sugulane, saab kogu raha endale. Maret ütles, et enam aasta pärast
ta ei taha Nipernaadit ning ta ei usu ka juttu tädist. Nipernaadi
tahtis piiblil vanduda ja tädi kohta ning kui Maret nägi, et ta on
selleks võimeline, hakkas uskuma. Veel ütles, et ootab Nipernaadit
ka mitme aasta pärast, eriti siis, kui ta vaene on. Ta ei tahtnud,
et Nipernaadi muutuks, kuna Nipernaadi meeldis talle sellisena nagu
ta oli. Ühel päeval käis Maret Justuse metsas Jaanust vaatamas.
Jaanus käis uuesti ähvardamas, et Nipernaadi ära läheks.
Nipernaadi vastas, et lahkub homme. Maret arvab, et lahkumise põhjus
on see, et Nipernaadi kardab Jaanust. Maret paneb ta paika,
Nipernaadi ütleb, et ei lahku homme, kuid ta on õnnetu, kuna ta
olevat juba oma tädile kirja saatnud. Ta hakkas uuesti rääkima
Katariinast ja Maret vihastab. Ta käsib Nipernaadil öelda, kes ta
tegelikult ning selle peale Nipernaadi jookseb onnist välja. Kaks
inimest tuli Sirvaste kõrtsi poolt. Üks oli Jaanus ja teine mingi
proua, kes oli uhkelt riides. Nad läksid Siimon
Vaa
hurtsikusse
Nipernaadit otsima. Maret küsis, kas daam on Katariina Jee, mille
peale naine hakkas naerma. Tuli välja, et naine on Inriid
Nipernaadi
– Toomase
naine.
Ta rääkis, et Nipernaadi lahkub igal kevadel ja läheb reisima.
Maret Nuttis. Nipernaadi astus tuppa ja küsis esimese asjana Mareti
kohta. Nipernaadi pakkus Siimonile raha. Nipernaadi käitumisest võib
järeldada, et ta ei suhtunud oma naisesse hästi. Maret küsis, kas
ta Seeba kuninganna on saabunud ning Nipernaadi ütles, et teda hüüab
ta ka raugaeas. Nipernaadi küsis, mis Maret pulmakingiks tahab (ta
abiellub Jaanusega) ja tüdruk vastas, et kannelt, mille ta ka endale
saab. Ja siis läks Nipernaadi koos oma naisega rongile.
