„Kalevipoeg“
Kalevite
talu asus Taara tammemetsa ääres, seal elasid kolm poega, kes
lahkusid kodust, kui nad olid meesteks sirgunud. Üks nendest, Kalev,
lendas kotka seljas Viru randa, kus ta sai maa esimeseks valitsejaks.
Ta hakkas kosjas käima ja kohtus Lindaga. Peale pulmi viis Kalev
Linda oma koju ning mõne aja pärast ta suri. Lindale sündis kolmas
vägilane – Kalevipoeg.
Noored
pojad käisid tihti jahil oma kolme koeraga. Ühe jahilkäigu ajal
röövis Soome tuuslar Linda. Seda juhtus pealt nägema taevane taat
Uku, kes üritas Lindat päästa. Päästmise asemel ta aga langetas
tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju
tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema
otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim läks isa
hauale, kus ta tõttas mereranda.
Varast
ei näinud ta kusagil ja hakkas siis Soome poole ujuma. Keskööl
ujus ta ühe saareni, et magada, kuid noore neiu laul segas. See oli
saarepiiga. Kalevipoeg laulis piigale vastu ning neiu tuli asja
uurima. Koosoleku ajal nad armusid. Unest ärkas ka saaretaat, kes
tahtis külalise kohta rohkem teada. Teadmiste peale neiu ehmatas ja
kukkus merre ja suri. Kalevipoeg ujus edasi Soome poole.
Soome
jõudes istus Kalevipoeg kivile puhkama ja jäi magama. Ärgates
ruttas ta tuuletarga talu juurde. Talus võitles ta tuuletarga
sõdalastega ning võitis. Tuuslar palus Kalevipoja käest armu ja
jutustas Lindast. Peale juttu Kalevipoeg tappis tuuletarga, sest ta
ei uskunud. Kalevipoeg pööras ema otsides kogu talu pahupidi.
Hommikul sai ta aru, et Linda on surnud. Kaks päeva ta leinas ja
kolmandal asus ta ranna poole rändama.
Teel
kohtas ta seppa, kellelt ta endale mõõga muretses. Ta sai endale
mõõga, mille Kalev oli lasknud endale teha. Kalevipoeg kutsus epa
Virusse tasu järgi kuid purjutades raius ta sepa pojal pea maha.
Sepp sõnus mõõka ja Kalevipoeg läks mäekünkale magama.
Kui
ta ärkas läks ta kodu poole. Üle mere sõitis ta seekord paadiga.
Jällegi keskööl jõudis ta saare juurde, kus ta sõitis otse
edasi. Viru randa
jõudes
astus ta kodu poole. Irumäel sai ta aru, kuidas ta emast ilma jäi.
Järgmine
õhtu, kui ta oli koju jõudnud, istusid Kalevi pojad koos ja
pajatasid oma reisilugusid. Vanem vend ütles lõpuks, et nüüd peab
üks neist kuningaks saama. Nad otsustasid liisku heita. Läksidki
järve äärde kive loopima. Kes kõige kaugemale sai oli kuningas.
Kõige kaugemale viskas Kalevipoeg ja saigi kuningaks. Teised vennad
läksid võõrsile õnne otsima.
Järgmine
päev pidid Kalevipoeg, Alevipoeg ja Kannupoiss kahe pahareti poja
tüli lahendama, milleks oli soo kaheks jaotamine. Sellele hakkas
vastu vetevaim, mille peale tegi Alevipoeg pakkumise, et kui vetevaim
talle kaabutäie taalreid toob jätab ta soo puutumata. Alevipoeg ja
Kannupoiss kaevasid kaabu alla augu ja vetevaim ei suutnudki kaabut
taalreid täis tassida vaid pidi abi paluma oma vanematelt. Temaga
läks kaasa Kannupoiss ning vetevaimu vennad võtsid ta kinni kuid
oma nutikusega sai Kannupoiss vabaks. Vetevaim kihutas talle järele
ja nad põrkasid Alevipoja ja Kalevipojaga kokku. Kuna vetevaim ei
jõudnud üksinda varandust kanda, pidi ta selle maha jätma.
Vetevaim ja Kannupoiss pidid muudmoodi rammu katsuma. Nad otsustasid
linguga kivi visata. Kalevipoeg oli tugevam. Vetevaim tahtis mõnel
muul alal võistelda ja otsustas vägikaigast vedada. Kalevipoeg
võitis jälle.
Kaabujutt
tuletas Kalevipojale meelde Soome sepa võla ja palus Alevipojal
selle eest hoolt kanda. Ise tahtis ta minna Peipsi taha laudu tooma,
et ehitada linnu.
Enne
jäi ta magama. Sel ajal kui ta magas käis kaevu juures Ilmaneitsi,
kes pillas oma sõrmuse kaevu ja hakkas nutma. Selle peale ärkas
Kalevipoeg üles ja hüppas kaevu sõrmust otsima. Sortsid nägid
seda ja kukutasid talle veskikivi kaela, kuid Kalevipoeg tuli
natukese aja pärast välja ja keerutas seda sõrmes.
Teisel
päeval asus ta teele Peipsi järve taha. Kuna paati polnud, pidi ta
jalgsi läbi vee minema. Vees üritasid sortsid teda veelkord peatada
kuid seekordki tulutult. Teisel kaldal jäi ta jälle magama. Üks
sorts tuli talle ligi ja võttis ta mõõga. Mõõk kukkus Kääpa
jõkke. Kalevipoeg hakkas ärgates oma mõõka otsima. Leides ei
saanud ta enam seda kätte ja ütles talle, et kui keegi, kes teda
ennem kandnud, veest läbi läheb, murraks ta tema jalad.
Pärast
hakkas Kalevipoeg laudadega kodu poole tagasi astuma. Teel
kohtas
ta jälle sortse, kuis seegi kord oli Kalevipoeg vägevam. Peale
sellist päeva oli Kalevipoeg väga väsinud ja heitis magama.
Seekord
hiilis tema juurde Peipsi sorts ja köitis Kalevipoja unerohtudega
pikka unne. Kalevipoeg nägi und, kuidas seitse seppa mõõka taovad
ja Soome sepa poeg astub ligi ja ütlen neile, et pole mõtet,
Kalevipoeg tapab teid niikuinii. Selle peale ärkas Kalevipoeg üles.
Ta
pidi uuesti Peipsi taha minema, sest ta oli enamus laudu sortside
vastu puruks löönud. Et oleks lihtsam, hakkas ta üle järve silda
ehitama. Tugev torm lõhkus silla ja ta pidi läbi vee minema.
Koduteel
märkas ta suitsu. Uurides avastas, et kolm meest keetsid ühes
koopas leent. Nende käest tahtis ta teada, kus peremehe koda asub.
Sai juhatuse kätte ja asus teele. Lõpuks jõudis ta koopasse, kus
oli uks, millest oli kuulda piigade laulu. Neiud tundsid Kalevipoega
vanadest juttudest ja nad pidasid lõbusat pidu.
Teisel
päeval näitasid piigad Kalevipojale maja. Rauast tuba oli
Sarvik-Taadi tuba, vasest tuba oli tema tütarlaste töötuba, hõbe
tuba oli tema igapäevatuba ja kullast tuba oli pidupäeva paigake.
Lõpuks jõudsid nad õue, kus muru asemel oli raha. Tüdrukud ei
teadnud kus Sarvik-Taat ise oli ja pidid minema peremeest teenima.
Kalevipoeg lubas nad sealt päästa ning jäi Sarvik-Taati ootama.
Kui
viimane kohale jõudis, asusid nad võitlema. Kalevipoeg võitis ja
võttis koduteele kaasa mõõga, kullakotid, piigad ja imekübara,
mille ta maa peale jõudes tulle viskas. Varsti tõttas talle järele
Sarvik-Taadi kälimees, vana Tühi, kuid noorim piiga võlus nende
selja taha mere. Viimaks jõudis Kalevipoeg koduväravate juurde.
Seal kohtus ta Olevipojaga, kes aitas tal ehitada. Olevipoeg kosis
keskmise piiga, Alevipoeg noorima ja Sulevipoeg kosis vanima piiga.
Kalevipoeg
tahtis sõita maailma otsa ja palus Olevipojal tammest laeva teha.
Tamm oli liiga suur, et maha raiuda ja toodi kohale mehi Turjamaalt
ja sõnatarku Soomemaalt. Nad soovitasid ehitada laeva rauast kuid
Kalevipoeg lasi selle teha hõbedast ja pani nimeks „Lennuk“.
Varahommikul
asuti teel, paari nädala pärast jõuti võõrale maale. Saadi
teada, et nad olid jõudnud Lapu randa. Ringi hulkudes leidsid nad
Lapu targa Varraku maja, keda kutsuti teejuhiks. Ta aitas neid
neelukohtades oma kavalusega. Ta keelas neil minna Sädemete saarele
kuid Kalevipoeg ja Olevipoeg olid vastu.
Mindigi
natukeseks saarele kuid ära minnes jäi Kannupoiss saare teise otsa
parema elu peale. Kalevipoeg tahtis ka teada, miks seal nii hea on ja
saatis oma käsilased vaatama, ülejäänud jäid magama. Neid äratas
Hiiglaneitsi, kes pani mehed põlle sisse ja viis koju. Kodus proovis
Hiiglataat nende kavalust ja palus tütrel nad tagasi viia. Neiu viis
nad hõbelaeva ning nad sõitsid aina põhjapoole kuni kolmanda
rannani. Seal kohtasid nad koerataolisi olendeid, kellega Kalevipoeg
võitles kuni Uku palus järgi jätta. Seejärel purjetas Kalevipoeg
koju tagasi.
Kodus
oli rahulik kuni võõraste vägede ilmumiseni. Kalevipoeg,
Alevipoeg, Olevipoeg ja Sulevipoeg sõitsid hobustega neile vastu ja
hakkasid sõdima. Kalevipoja hobune hukkus ja sõda lõppes. Nad
jaotasid omavahel sõjasaagi ja sammusid kodu poole. Teel kodu poole
kohtasid nad vanamoori, kes küpsetas kapsapäid ja härjapõlvlast.
Järgmisel
hommikul oli härjapõlvlane kadunud ja ümbrus oli hoopis
teistsugune kui õhtul. See oli nagu põrgu eeskoda, kuhu Kalevipoeg
minna tahtis. Põrguteel tuli tal ette palju takistusi, millest sai
ta mööda kuldkellukest kõlistades. Sarvik-Taat saatis talle oma
sõjamehed vastu kui vaenlasele, kes põrgurahu rikub. Ühel sillal
nad kohtusidki. Sarvik-Taat saatis Kalevipojale vastu aina uusi
väehulki, kuid Kalevipoeg oli kõigist tunduvalt võimsam.
Kui
ta oli natuke hinge tõmmanud astus ta põrguväravate ette, et neid
maha lüüa. Sai sellega hakkama ja läks kohe maja ust lammutama.
Sai sellegagi hakkama ja nägi kambris Linda varju, kes õpetas, mida
edasi teha. Siis kohtas ta põrgu vanaeite. Kambrist leidis
Kalevipoeg veel ühe ukse, sealt tormasid võitlusesse Sarvik-Taadi
kõige kangemad sõdalased. Nemadki ei olnud Kalevipojale õiged
vastased ja sarvik-Taat astus ise Kalevipojaga võitlusesse.
Kalevipoeg aheldas Sarvik-Taadi kaljuseina külge ja võitis.
Preemiaks võttis Kalevipoeg kullakotte ja rändas maa peale tagasi.
Alevipoeg
oli teda juba kaua oodanud ning paar päeva nad puhkasid, kolmandal
läksid koju. Mõne aja pärast korraldas Kalevipoeg peo, mille
käigus lasi ta viia Varraku laeva peale kinni, kuna ta tahtis
raudkaantega tarkuseraamatut.
Peale
pikki rahupäevi tõid kullerid Kalevipojale teate uuest sõjast.
Kalevipoeg kutsus kõik mehed kokku, et vastu minna. Sõda kestis
kuni
vaenlaste
põgenemiseni. Sõjas langenud tuli maha matta ja ellujäänute haavu
ravida. Järgmisel päeval jõudsid nad Võhandu jõe äärde,
millest ehitati üle sild. Teisel kaldal pääses lahti uus sõda.
Seitse päeva järjest sõitis sõda ühest kohast teise. Ühes
võitluses suri Sulevipoeg ja paljud Kalevipoja mehed langesid või
põgenesid. Võitlus kestis saabuva ööni.
Alevipoeg,
Olevipoeg ja Kalevipoeg läksid vett otsima. Märkasidki järve kuid
kahjuks kukkus Alevipoeg järve sügavustesse ja hukkus. Kalevipoeg
oli väga läbi, et andis valitsejavõimu Olevipojale ja lahkus.
Ta
rändas mitu päeva kuni jõudis Koiva jõe kaldale, kuhu ta elama
jäi. Kalevipoega käisid meelitamas kaks raudmeeste kampa, kellest
ta jõuga ja nõuga jagu sai. Raudmehed tüütasid Kalevipoega ja ta
otsustas uut kohta otsima minna.
Ta
leidis Kääpa jõe, kus tulid talle meelde tema mõõk ja sõnad,
mis ta ütles. Nüüd kuulaski mõõk tema käsku ja lõikas
Kalevipojal jalad alt ning ta suri.
Taevas
tahtis Vanaisa teda tööle panna ja ta pani ta põrgu väravat
valvama, öeldes, et ta kaljule rusikaga raksataks. Seda tehes jäi
ta käsi kalju külge kinni ja ta pidi valvama, et Sarvik-Taat
põrgust välja ei pääseks. Kui meie maa müdiseb ja meri vahutab
siis püüab arvatavasti Kalevipoeg oma kätt vabaks saada.
Mulle
see raamat ei meeldinud. Iga lehekülje lõppedes vaatasin palju veel
lõpuni jäänud on. Kalevipoeg nagu ei olekski muud teinud kui
ainult nelja asja. Nendeks olid magamine, ärkamine, võitlemine ja
teele minemine või teel olemine. Kippus tüütavaks. Selle, kui
eepose mõte on vist, et meie rahvas on läbi aegade olnud väga
tugev ja kaval. No mulle jäi küll mulje, et me oleme väga laisad
ja ahned.
Tegelased:
Kalevipoeg
– tema vennad
Alevipoeg
Sulevipoeg
Olevipoeg
Kannupoiss
Linda
Kalev
Soome
tuuslar (tuuletark)
Saarepiiga
Saaretaat
Sarvik-Taat
Soome
sepp – tema pojad
Kullerid
Paharetid
Jumal
Uku
Vetevaim
– tema vennad
Ilmaneitsi
Sortsid
Kolm
mehikest
Kolm
piigat
Vana
Tühi
Kanged
mehed Turjamaalt
Sõnatargad
Soomemaalt
Hiiglaneitsi
Hiiglataat
Raudmehed
Lapu
tark Varrak
Veider
vanamoor
Härjapõlvlane
Põrgu
vanaeit
Võõrad
väed
