M. Lermotov- Meie aja kangelane.
Sisu seletus
Meie aja kangelase- esimene
peatükk( sisu tegevuse järgi) -TAMAN.
See lugu on kirjutatud Petsorini märkmete põhjal.
See on Petsorini päeviku esimene osa. Selles on juttu kuidas Petsorin läheb
linna nimega Taman. Petsorin satub elama ühte viletsasse hurtsikusse. Selles
hurtsikus elas ka üks pime poiss. Esimesel ööl satub ta nägema kentsakat asja-
pime rääkis kellegi naisterahvaga mererannas, kes omakorda ootas paati. See
naine oli hüti perenaise tütar. Järgmisel õhtul kohtab Petsorin peretütart ja
nad lähevad randa, istuvad paati ja sõidavad merele. Ta mõistab, et see oli lõks
ja ta ei oska ujuda. Kuidagi suudab ta tüdruku paadist välja lükata ja kaldale sõuda.
Kaldale jôudes ta märkas, et tüdruk polnud uppunud, vaid kõneles kaldal oma
armsama Jankoga. Nad istusid teise paati tõmbasid purjed üles ja eemaldusid
rannast. Kui Petsorin tagasi hurtsikusse jõudis olid kõik tema asjad ära
varastatud. Järgmisel päeval Petsorin lahkus Tamaanist.
Teine peatükk- VÜRSTITAR MARY.
Petsorin saabub Pjatigorskisse, kus käivad tervisveeseltskonnad, et ravida
oma tôvesid. Ta kohtas oma vana tuttavat Grusnitskit. Samas kohtab ta ka vürstinna
Ligovskajat ja tema tütart Maryt. Mõned ajad hiljem kohtab ta oma vana
armastust Veerat. Nende vaheline armastus polnud aga kustunud. Grusnitski armub
aga Marysse. Samas tegi Petsorin kõik selleks, et Mary teda rohkem vihkama
hakkaks. Ta omamoodi mängis Maryga. Grusnitski hakkab teda vihkama. Petsorin
kohtus salaja Veeraga. Ühel ööl kui ta hiilis kohtuma Veeraga, tungiti talle
kallale. Teda hakati süüdistama Mary majja tungimises( Grusnitski süüdistas).
Nad otsustavad pidada duelli, toimumis paik pidi olema kitsas platoo, nii pidi
olema kindel, et see kes saab haavata saab silmapilkselt surma kukkudes
kuristikku platoo all. Grusnitski saab pihta ja kukub kuristikus alla. Mary
saab teada nende tülist. Petsorin lahkub Pjatigorskist.
Kolmas peatükk- BELA(algus).
See lugu ja ka tema järg on kirjapandud Maksim Maksimôtsi lugude põhjal.
Raamatu autor sõidab mööda Kaukaasiat ja kohtab meest nimega Maksim
Maksimôts, kes talle need lood jutustabki, nende reisi ajal.
Petsorin sattus N-kindlusesse, seal teenis ka Maksim Maksimôts. Ta sõbruneb
Maksim Makimôtsiga. Nad satuvad ükskord mingisugusele kohalikule kogunemisele.
Mingi aadli juurde. Sellel oli viieteist aastane poeg ja tütar, kelle nimi oli
Bela. Samal peol viibis ka mees nimega Kazbits. Nii Petsorinile kui ka
Kazbitsile hakkas meeldima Bela. Kazbitsil oli stepi kõige kiirem ratsu.
Perepoeg tahtis seda endale. Nii tegi ta Petsoriniga kaupa. Tema röövis oma õe
ja andis Petsorinile, kes vastutasuks muretses talle selle hobuse. Nii
toimuski. Kazbits tappis vastutasuks, aga Bela isa.
Neljas peatükk-FATALIST.
Kord kui seltskond mängis kasarmus kaarte, vedas mees nimega Vulits kihla
et midagi elus pole ette määratud. Tõestuseks ta võttis püssi ja vajutas
päästikule(enne seda ta väitis et ta ei saa surma). Pauku ei kostnud, oli
tekkinud tõrge. Ta vajutas teist korda, sihtides seinal rippuvat mütsi. Kõlas
lask. Järgmisel päeval tuleb teade Vulits on tapetud. Keegi purjus kaskas oli kogemata
teda hakkinud. Kôik tormasid kohe selle kasaka hurtsiku juurde. Ta oli ennast
sinna luku taha pannud. Ta ei andnud alla. Petsorin läks akna juurde, rebis
selle lahti ja vangistas kasaka. Kindlusesse tagasi jõudnud jutustas ta sellest
kõigest Maksim Maksimôtsile. Fatalist-
saatuse paratamatuse uskuja.
Viies peatükk-BELA( lõpp).
Bela sai teada oma isa surmast. Ta jäi elama kasarmusse. Aja jooksul ta
hakkas Petsorini armastama. Kord läksid Petsorin ja Maksimôts jahile. Saaki nad
ei saanud. Tagasi tulles nad märkasid ratsanikku, see oli Kazbits ja nad
hakkasid teda taga ajama. Nad tabasid hobust, see kukkus. Nad märkasid, et Kazbits
hoidis oma kätel Belat, ta tõstis kinžalli. Oli juba hilja. Kazbits põgenes.
Bela sai surmavalt haavata. Ta elas veel vaid kaks päeva. Kazbits oli röövinud
Bela nõnda. Bela oli läinud keelust hoolimata jalutama. Kazbits oli varitsenud
ja kui valvemehi läheduses ei olnud oli ta Bela röövinud.
Pärast õnnetust jäi Petsorin haigeks ja viidi üle Gruusiasse. Hiljem olevat
ta Venemaale tagasi tulnud.
Kuues peatükk- MAKSIM MAKSIMOTS.
Pärast esimets kohtumist lähevad raamatu autori ja Maksim Maksimôtsi teed
lahku, mõne aja pärast nende teed taas ristuvad. Samasse kohta kus viibivad
nemad, saabub üks kaless. Tuleb välja, et see kuulub Petsorinile. Maksim
Maksimôts tahab hirmsasti kohata oma vana sõpra. Nende kohtumisel on Petsorin ükskõikne.
Nad jätavad hüvasti ja Petsorin sõidab Pärsiasse. Ta lubab oma kirjadega mis
olid Maksim Maksimôtsi valduses, teha mis keegi igavnes soovib ja lahkus.
Raamatu autor keda need kirjad väga huvitavad palub need endale. Ta saabki need
endavaldusesse. Ta jättis hüvasti Maksim Makimôtsiga, kes oli muutunud tõrksaks
ja sõitis ära.
Viimane peatükk-PETSORINI PÄEVIKU EESSONA.
Selles räägib autor, et ta oli saanud teada Petsorini surmast ja ta
otsustas need materjalid trükis avaldada. Seda tegema sundis teda suur
kasusoov.
