Stendhali "Punane ja must" sisukokkuvõte

STENDHALI „PUNANE JA MUST”

Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad.

Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble’is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa „Punasest ja mustast”, loob paralleele enda ja Julieni vahel.

Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane

Esimene neist on mees, kes Stendhal tahtnuks olla. See on noor, tavaliselt ilus mees, kes väärib armastust, kuid on uje, sest temagi on võimeline armastama ja järelikult olema kohmetunud selle ees, keda armastab. Kuid siiski on ta võimeline ületama takistused tahtekindluse ja julgusega.. Teine marionett on naine, keda Stendhal tahaks armastada. Naine, keda kirjanik ihkab armastada, on täiuslikult ilus, puhas ja kes saab ometigi tema armukeseks. Kolmas tegelaskuju on naine, kes kirjanik enda arvates oleks olnud, kui ta oleks olnud naine. „Punases ja mustas” on selleks Mathilde. Neljas marionett on deus ex machina – võimas heategija (härra de La Mole).

Julien on noor üheksateistkümneaastane noormees, kes kasvab üles peres, kus hinnatakse ainult füüsilisi oskusi. Julien aga erineb oma perekonnast – isast ja vendadest igati. Ta on huvitatud kirjandusest, tal on omad eeskujud, keda salaja jumaldada, ta armastab raamatuid. Tunne, et ta ei kuulu perekonda, ajab mehe niikaugele, et ta nõustub minema koduõpetajaks linnapea majja. Julien, kelle suurepärane mälu on taganud talle jumalasõna tundmise peast, saab kiiresti väärtuslikuks.

Jõudnud oma uude koju, hämmastavad Julieni võimalused, mida elu võib pakkuda ning mees hakkab kiiresti ellu viima oma unistust – jõuda „haljale oksale”. Kohtudes majaperenaise, kolmekümnendates aastates proua de Renaliga, saab Julieni selgeks, mida teha. Proua on algul Julieni suhtes äraootaval seisukohal. Ta kardab oma laste pärast, keda ta kogu hingest jumaldab. Kohtudes noormehega kaovad ta kartused, sest noormehe intelligentsus võlub ka teda.

Julienile on vastumeelne maja, kus ta elab ning ka sealne õhkkond ning inimesed. Härra de Renali ta vihkab. Talle tundub mees pealiskaudne ning kalk, tavaline rikkur, kes oma varanduse on kokku ajanud vaeste arvelt. Ka lastesse on tal algul keeruline kiinduda, ta õpetab neid vastumeelselt. Proua de Renalis näeb ta oma võimalust, mis aitab tal elus kaugemale jõuda ning ta otsustab naist ära kasutada.

Proua de Renal on lihtsameelne vähese haridusega daam, kes ometigi on hingelt väga puhas ning olemuselt õrn. Ta armastab üle kõige oma lapsi ning austab meest. Julieni tulek aga ajab naise meeled segadusse ning alguse saab Julieni ning proua de Renali suhe.

Julien on tundetu ning auahne. Tema tegemised on kõik ette planeeritud ning väiksemgi muutus toob kaasa talle hingepiinad. Julien manipuleerib härra de Renaliga, ähvardades lahkuda, kui too palka juurde ei maksa. Härra de Renal läheb manipulatsiooniga kaasa, sest ei suudaks leppida sellega, kui ta andeka Julieni oma vaenlastele kaotaks.

Ajapikku hakkab Julien proua de Renali armastama. Aukartus kulla ning karra vastu hakkab taanduma. Julieni võlub mitte ainult naise õrnus ning abitus vaid ka tema tema harvaesinev ükskõiksus ning külmus. Varsti haigestub proua de Renali üks lastest ning naine võtab seda kui jumala karistust. Julien saadetakse teise linna seminari õppima.

Elu seminaris pole Julienile kerge. Enamus õpilasi on talupojad, kes samamoodi nagu tema, soovivad elus kõrgemalt jõuda. Julien näeb taas, et ta ei sulandu massi – teda ümbritseb kadedus, rumalus ning tahumatus. Suhtumine temasse muutub pärast ta edutamist järeleaitajaks.

Edasi viib noormehe elutee teda markii de Mole’i juurde, kus pakutakse sekretärikohta. Julien võtab pakkumise vastu, sest teda on alati võlunud võimalused, mida Pariis võib pakkuda. Markii usaldab Julieni, poiss õpib palju ning elu muudab teda. Julien tutvub markii tütre Mathildega, kellel poisi vastu varsti tunded tärkavad. Julien põlgab algul Mathilde armastuse, kuid tema keeruline iseloom ei anna talle rahu. Pärast koosveedetud ööd taipab Mathilde, et ei tunne Julieni vastu midagi. Neiu kartis, et Julien võiks hakata tema üle domineerima.

Markii poolt korraldatud välisreisil saab Julien head nõu, kuidas Mathilde endale võita. Tema peensusteni välja töötatud plaan näib olevat vettpidav. Peagi jääb Mathilde rasedaks, kuid uudise teatamine isale on raske. Markii on pettunud, kuna oli lootnud oma tütrele kõrgemast soost meest. Tütre au päästmiseks teeb la Mole Julienist  Julien Sorel de la Vernaye. Abiellumisplaanid rikub ära proua de Renali armukadedusest kirjutatud kiri, kus ta paljastab Julieni olemuse ning tema motiivid. Vihane ning pettunud Julien tulistab kodukirikus proua de Renali, kes jääb siiski elama. Julienile määratakse surmanuhtlus. Vanglas külastavad Julieni tema isa, küree, Mathilde ning proua Renal, kes kõik püüavad surmanuhtlust ära hoida.

Kui algul oli Julien ainult vallutamise peal väljas, siis vanglas olles taipab mees, mis on talle tõeliselt oluline – proua Renali armastus. Mathilde sarnanes Julienile, sest ka tema oli rahutu ning ei tahtnud leppida keskpärase eluga. Proua Renali jaoks oli Julien tõeline armastus.

Julien on väga auahne ning ambitsioonikas. Teab, mida soovib saavutada ning teeb kõik, et sinna jõuda. Iseloomult väga keeruline ning vastuoluline – vähemalt minu kui noorema põlvkonna lugeja jaoks. Tema viis, kuidas kõrgemale jõuda on tihti isegi julm – ta kasutab ära teisi inimesi ning teeb haiget neile, keda armastab.