STENDHALI
„PUNANE JA MUST”
Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool
on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid,
klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni
pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on
punased ja mustad.
Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna
paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning
Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust
Grenoble’is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada
hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda ,
huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa „Punasest
ja mustast”, loob paralleele enda ja Julieni vahel.
Stendhal mängib oma tegelastega kui
marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale
korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane
Esimene neist on mees, kes Stendhal tahtnuks
olla. See on noor, tavaliselt ilus mees, kes väärib armastust, kuid on uje,
sest temagi on võimeline armastama ja järelikult olema kohmetunud selle ees,
keda armastab. Kuid siiski on ta võimeline ületama takistused tahtekindluse ja
julgusega.. Teine marionett on naine, keda Stendhal tahaks armastada. Naine,
keda kirjanik ihkab armastada, on täiuslikult ilus, puhas ja kes saab ometigi
tema armukeseks. Kolmas tegelaskuju on naine, kes kirjanik enda arvates oleks
olnud, kui ta oleks olnud naine. „Punases ja mustas” on selleks Mathilde.
Neljas marionett on deus ex machina – võimas heategija (härra de La Mole).
Julien on noor üheksateistkümneaastane
noormees, kes kasvab üles peres, kus hinnatakse ainult füüsilisi oskusi. Julien
aga erineb oma perekonnast – isast ja vendadest igati. Ta on huvitatud
kirjandusest, tal on omad eeskujud, keda salaja jumaldada, ta armastab
raamatuid. Tunne, et ta ei kuulu perekonda, ajab mehe niikaugele, et ta nõustub
minema koduõpetajaks linnapea majja. Julien, kelle suurepärane mälu on taganud
talle jumalasõna tundmise peast, saab kiiresti väärtuslikuks.
Jõudnud oma uude koju, hämmastavad Julieni
võimalused, mida elu võib pakkuda ning mees hakkab kiiresti ellu viima oma
unistust – jõuda „haljale oksale”. Kohtudes majaperenaise, kolmekümnendates
aastates proua de Renaliga, saab Julieni selgeks, mida teha. Proua on algul
Julieni suhtes äraootaval seisukohal. Ta kardab oma laste pärast, keda ta kogu
hingest jumaldab. Kohtudes noormehega kaovad ta kartused, sest noormehe
intelligentsus võlub ka teda.
Julienile on vastumeelne maja, kus ta elab
ning ka sealne õhkkond ning inimesed. Härra de Renali ta vihkab. Talle tundub
mees pealiskaudne ning kalk, tavaline rikkur, kes oma varanduse on kokku ajanud
vaeste arvelt. Ka lastesse on tal algul keeruline kiinduda, ta õpetab neid
vastumeelselt. Proua de Renalis näeb ta oma võimalust, mis aitab tal elus
kaugemale jõuda ning ta otsustab naist ära kasutada.
Proua de Renal on lihtsameelne vähese
haridusega daam, kes ometigi on hingelt väga puhas ning olemuselt õrn. Ta
armastab üle kõige oma lapsi ning austab meest. Julieni tulek aga ajab naise
meeled segadusse ning alguse saab Julieni ning proua de Renali suhe.
Julien on tundetu ning auahne. Tema tegemised
on kõik ette planeeritud ning väiksemgi muutus toob kaasa talle hingepiinad.
Julien manipuleerib härra de Renaliga, ähvardades lahkuda, kui too palka juurde
ei maksa. Härra de Renal läheb manipulatsiooniga kaasa, sest ei suudaks leppida
sellega, kui ta andeka Julieni oma vaenlastele kaotaks.
Ajapikku hakkab Julien proua de Renali
armastama. Aukartus kulla ning karra vastu hakkab taanduma. Julieni võlub mitte
ainult naise õrnus ning abitus vaid ka tema tema harvaesinev ükskõiksus ning
külmus. Varsti haigestub proua de Renali üks lastest ning naine võtab seda kui
jumala karistust. Julien saadetakse teise linna seminari õppima.
Elu seminaris pole Julienile kerge. Enamus
õpilasi on talupojad, kes samamoodi nagu tema, soovivad elus kõrgemalt jõuda.
Julien näeb taas, et ta ei sulandu massi – teda ümbritseb kadedus, rumalus ning
tahumatus. Suhtumine temasse muutub pärast ta edutamist järeleaitajaks.
Edasi viib noormehe elutee teda markii de
Mole’i juurde, kus pakutakse sekretärikohta. Julien võtab pakkumise vastu, sest
teda on alati võlunud võimalused, mida Pariis võib pakkuda. Markii usaldab
Julieni, poiss õpib palju ning elu muudab teda. Julien tutvub markii tütre
Mathildega, kellel poisi vastu varsti tunded tärkavad. Julien põlgab algul
Mathilde armastuse, kuid tema keeruline iseloom ei anna talle rahu. Pärast
koosveedetud ööd taipab Mathilde, et ei tunne Julieni vastu midagi. Neiu
kartis, et Julien võiks hakata tema üle domineerima.
Markii poolt korraldatud välisreisil saab
Julien head nõu, kuidas Mathilde endale võita. Tema peensusteni välja töötatud
plaan näib olevat vettpidav. Peagi jääb Mathilde rasedaks, kuid uudise
teatamine isale on raske. Markii on pettunud, kuna oli lootnud oma tütrele
kõrgemast soost meest. Tütre au päästmiseks teeb la Mole Julienist Julien Sorel de la Vernaye. Abiellumisplaanid
rikub ära proua de Renali armukadedusest kirjutatud kiri, kus ta paljastab
Julieni olemuse ning tema motiivid. Vihane ning pettunud Julien tulistab
kodukirikus proua de Renali, kes jääb siiski elama. Julienile määratakse
surmanuhtlus. Vanglas külastavad Julieni tema isa, küree, Mathilde ning proua
Renal, kes kõik püüavad surmanuhtlust ära hoida.
Kui algul oli Julien ainult vallutamise peal
väljas, siis vanglas olles taipab mees, mis on talle tõeliselt oluline – proua
Renali armastus. Mathilde sarnanes Julienile, sest ka tema oli rahutu ning ei
tahtnud leppida keskpärase eluga. Proua Renali jaoks oli Julien tõeline
armastus.
Julien on väga auahne ning ambitsioonikas.
Teab, mida soovib saavutada ning teeb kõik, et sinna jõuda. Iseloomult väga
keeruline ning vastuoluline – vähemalt minu kui noorema põlvkonna lugeja jaoks.
Tema viis, kuidas kõrgemale jõuda on tihti isegi julm – ta kasutab ära teisi
inimesi ning teeb haiget neile, keda armastab.
